lõputu

Kõnnin. Kõrbenud rohi taldade all.
Jooksen. Mööda maantee valget joont, asfalt põletab kandu.
Seisan. Herilased laskuvad minu niisketele jalgadele jooma.
Suvi on kuumast loidunud.

Vahepeal on siiski talve vaja, et suve üle saaks pisarateni õnnelik olla.

 

pinus sylestris mini

Ma pean rääkima sellest väikesest imest
minu väikesest soojast inimesest, kes sündis siis, kui roosid puhkesid õitsele
kes praegu jääb magama mu süles, kulm kergelt kortsus
või teistkordsel mõtlemisel siiski ringutab laialt ja lööb oma sügavsinised silmad lahti

nii palju tuleb väljastpoolt võnkeid (ausõna parim vaste sõnale vibe), et elu muutub äratundmatuseni
elu ei muutu
sina muutud
või mina
ma ei julge teiste eest sõna võtta
üritan lihtsalt kuidagi aru saada, kuidas minu lõputu isekus ühel hetkel sai niimoodi muunduda. ühe pisikese inimese pärast. praegu ei tahaks neid kunagisi mõtteid omakski pidada. mitte isegi selle tõttu, et piinlik oleks. need on lihtsalt nüüd nii naeruväärsed. isegi mainimist mitteväärivad.
ärkad hommikul ja oled keegi teine. kellegi teise jaoks.
ja see on loomulik
see lihtsalt on
sa lihtsalt oled

isegi su keha on ühel lainel sinuga. kui vanasti oleks ta errori ette löönud ja masinavärgi peatanud juba peale kahte ööd, kus teda äratatakse iga paari tunni tagant, siis nüüd funktsioneerib nagu olekski selleks ehitatud. muidu on ka tunne justkui oleks hääled sisse pandud mingile osale minust, mille sealolekust ma teadlikki polnud.
veider
mõtled ju ikka, et tunned tükke, millest kokku pandud oled
mis mul veel varuks on?

vahel
vahel ärkab Helmi ehmatusega
võpatab ja lööb käed laiali
ju on siia maailma ärkamine hirmus

gurmaanid võiksid eeskuju võtta sellest, millise pühendumusega see laps sööb
ja vokalistid suurepärasest õhu kasutamisest hääle tekitamisel

imelik mõelda, et meid kõiki on niiviisi imetletud. püütud püüda meie pilku. suudeldud meie imepisikesi varbaid. vaadatud meie igat naeratust nagu oleks see ilmaime.
ja siis me kasvame suureks

kõik see tundub nagu üks suur seiklus
ja neid ma armastan

juunipalavik

https://www.youtube.com/watch?v=fbf--kXvyO0

...
Look at that sun, sure is yellow
Marching around like a brass parade 
Gonna roll up like an armadillo 
Spend some time sleeping in the shade
...

Täiesti häbisse jätab see mees enamus muusikuid (ja sõnaloojaid) oma loominguga.
Tegelikult tahtsin pikemalt öelda, aga siis tundus, et kõik on öeldud.
Ülejäänud 104 laulu räägivad ehk enda eest.

 Siia sobiks üks slovakkia musträstas. lihtsalt niisama

Uudu

Vaatan aknast tähte
ja täht vaatab vastu
helkleb tuhandes toonis
ta on täiesti hull
minu hull väike täht

ma ei teagi
kas tal on seal kaugel üksik
või mõtlen mina
et ta on ainult minu oma
(isekas)

hea, et ta midagi ei ütle
minu tumm väike täht
sest ma tahan mõelda
et ta on
ainult minu südame järgi ehitatud
minu, minu, minu.

--

valu taltsutab ja turgutab
ta on su lähim sõber ja suurim vaenlane
ta tunneb su hingeõnarusi, mitte ükski ei jää temast täitmata
ta venitab sind ja räägib sulle samal ajal hellitavaid sõnu

valu silitab ja lööb
sind kõige hapramatesse kohtadesse
et sa oleksid lõpuni murtud
ning siis heidab end pehmelt sulle peale

valu vähkreb ja karjub
ja tahab välja saada
et ta saaks minna
ja tulla üks päev tagasi su juurde

siis-kui-ehk-kunagi

siis kui ma enam ei näe
näen ma seda, mida ma tegelikult vaatan

ja siis kui ma enam ei kuule
saan ma aru, kuhu poole mu kõrvad pööratud on

ning siis kui ma enam ei tunne,
mõistan ma, kui valus saab olla
hingel, mis kohtab oma peegelpilti
ja see pole see 

mõtlesime

Tüdruk: "Kas sul on unistusi?"
Mees: "Unistused on tavaliselt materiaalsed ja tavaelulised. Jah, võib-olla on mul unistusi, aga need on rohkem eksistentsiaalsed."
Tüdruk: "Millest sa siis unistad?"
Mees:  "Raske öelda. Mulle meeldib mõelda ja jälgida enda ümber toimuvat. Ma tahan rohkem elu avastada. Aga ma ei tea, kas see on unistus. Kuigi ma arvan, et unistused ei saagi olla sellised, et sa saad need korraga kätte ja see on sul olemas."
Tüdruk: "Sa mõtled, et unistus on pigem teekond?"
Mees: "Jah, vist küll. Sa jõuad millenigi, mida sa tahad, aga see ei lõpe seal. Sinnajõudmine on ka osa selle täitumisest. Vahel sa avastad end mingist hetkest, mida sa väga naudid ja see pole veel isegi täitunud unistus."
Tüdruk: "Nagu verstapostid teel."
Mees: "Samas ei lõpe unistus ka seal, kus ta kätte on saadud. Kuidagi kestab ta niikuinii edasi, ükski unistus ei ole fikseeritud punkt. Ta liigub edasi isegi siis kui ta kätte on saadud."

cold sweat

Siis kui ma ei vaata. siis on ta seal ja vahib mind oma põlevail silmil. ootab hetke, et pookida end mu külge, et imbuda minu vereringlusse.
Siis kui ma ei vaata, siis ma tunnen teda siiski. seda, kuidas ta oma külmade kätega kobab kohta, kus oleks talle jäetud piisavalt väike pragu, et ta sealt läbi mahuks.
Siis kui ma ei vaata, siis kuulen ma tema rasket hingamist oma parema kõrva taga. ta ei püüagi end varjata, ega vähegi vaiksemalt hingata. ta tuletab end meelde igal kolmandal sammul.

teeb mustreid
ja hiilib
ja mängib minuga
ja käib tiire mu ümber
vastik komme kui aus olla

Ja siis kui ma vaatan, on ta sellest joovastuses ja heidab end mulle üleni peale. matab mu hetkega vee alla. ta ei jäta ruumi isegi liigutamiseks. ta täidab mu suu paksu mudaga nii, et ma ei saa talle mitte midagi vastu öelda. nagu mul olekski midagi öelda, mis teda rajalt maha võtaks..
vastik komme kui aus olla

pole hullu
pole hullu

 

aga

kui ebaõiglane see elunatuke olla võib? kuidas ta aru ei saanud, et ma oleksin äkki tahtnud sündida hoopis vastassugupooleks, olla häälerühmalt bass ja käia üksi reisimas..
no mida
oli siis vaja?

ma ootan, et see sügis tuleks sama pikk, kui eelmine

<3

siin aias on haljad küpressid ja muru kui gobelään

MISKI

Ta on kuskil minus
ega lase mul enesest
kaugele minna.

Soolased tuuled
on teda pleekinud
ja sügisesed vihmad,
näen isegi ta kuju
ja õnarusi,
ometi ei tea mis ta on.

Vahel sunnib ta
poole söömise pealt
tõusma mind lauast
ja minema välja-
või kihutab tohutul kiirusel
maastike kohal
ilma et ma kohapealt liiguks.

Vahel laseb ta paista ilul
nii meeletul- hingematval,
et pean suruma hambad risti
kui rattaletõmmatu!

Olen mõelnud,
et annaks talle mõne nime
nagu
armastus
inimene
igatsus,
aga see poleks see.

Olen mõelnud ka seda,
et ehk on ta uppunud nuga
mõne taevase rändaja
unenäost
või sulg tema tiivast
mis kõditab mind
ja teeb rahutuks

Vahel laseb ta enesel
tuulduda niisama minus
enne merele viimist-
suurte kalade võrkudena-
siis jälle lehkab
kui raibe.

Vahel ta jätab mu rahule.
Siis olen koolnu.

-Mehis Heinsaar


ega ma muud ei tahtnudki öelda

interlude

aga kui sa saadki aru, et midagi ei tule välja, siis kes võtaks selle kibeduse ja kahetsuse? selle tunde, et sa kaotad paar tükikest sellest, mis tegi sind nii õnnelikuks. ja kes võtab selle ebaõigluse tunde, kes vastutab üldse selle eest? kes vastutab asjade eest, mida sa ise kontrollida ei saa? ja kes lapib need augud, mida ebaõiglus sinusse kaevab?
miks ei võiks mu elus olla need, keda ma sinna igatsen. miks peab see kõik nii keeruline ja mitmetahuline olema ja kuidas seletada oma hingele, et enam mitte. oli tore, aga..
aga isegi, kui mõtled, et ei mõtle, siis mõtled ikkagi

ma sain aru, et kui ma saan elada nii, et mu selja taga on mets ja ümberringi vaid üksikud hinged, siis olen ma päriselt õnnelik
ma ei saa valetada, sest ma tean, et mu südames pole isegi küllalt ruumi selle ilu talumiseks ja ma olen nagu joobnud sellest, mida ma oma silmadega näen, kõrvadega kuulen ja tunnen. ja kui ma heidan selles uimas samblale, isegi siis ei jäta ta mind rahule, vaid lööb lainena üle minu ja täidab mu meelerakud seguga õnnest ja tänutundest, et mind saab niimoodi jalust niita.
millal ma ei tahaks seda? ja kus ma tunneks end paremini?
õnnelikkus on ülivõrre
ma olen ülivõrdes

Laura Marling- Love be brave

ma kardan, et ma armastan elu liiga palju
sest raske on uskuda, et on midagi veel ilusamat, kui see 
kõndida öösel vastu Kuule, jalge all õied ja ümber ööbikud
ma ei tea
ma ei suuda olla mitte uimastatud sellest ilust

 äkki andestatakse mulle

 

 

b a s s o c o n t i n u o

KUULA MIND


ma olen praegusel hetkel lummatud kõiksugustest bassimängijatest, niiet kui sa mängid ka bassi, siis ma ilmselt olen lummatud ka sinust. ja see kõik algas Mai Aganist

ja bachi mängimine on lihtsalt taevas mu jaoks. kõik see organiseeritus, häälte vaheldumine. polüfoonia, loveyou
nii lihtne on õppida mängima midagi, millest sul tekib sõltuvus

vahepeal olen unustanud suve igatsemise, sest nii mitu korda on olnud neid hommikuid, kus ma ärkan ja väljas on lumetorm(ja eile alles õitsesid lilled). üks öö nägin lausa prohvetlikku und- õues oli lund nii palju, et see ulatus mu aknani ja inimesed kõndisid seal peal. õnneks päris nii hull asi ärgates ei olnud, aga valge oli küll väljas.

tahaks leida seda ühte asja, milles väga hea olla. sest enamik ajast on tunne, nagu sellest sõltuks minu isiksus. et ma ei leia end enne, kui selle leian. võib-olla on see liiga palju tahetud, aga otsimine viib ikka kuhugi
peas on küll asjad organiseerimata
vabandust
uni tuleb

(see on mu sõber Sipsu, kellega me tripime mööda Nõva metsi
ja ta pole veel aastanegi vist)
 
 
 

õhtud metsas

ma avastasin, et minu kalli vana-vanaisa maalid olid pandud riigikogu valgesse saali. nüüd on meil käpp seal sees! lõpuks ometi!
mwahahahaha

aga tegelikult.
on lõppemas minu projekt: nädal maal
ja ma ei taha ära minna
kohati selle tõttu, et meil ei ole veel linnas paar nädalat kütet ja keskmine õhutemperatuur toas on 12 kraadi
kohati selle pärast, et siin on lihtsalt nii hea olla. üle mõistuse hea
eriti, kui sa oled kolm pikka päeva enda sista'ga ja ei pea lauseid välja ütlema, sest ta mõistab sind paremini kui sa ise
me käisime paldiskis, kloogarannas ja metsas seenel
püüdsime 8 puravikku
ja tantsisime õhtuti soojas köögis
love my life

ma ei arva, et hetkel rohkem minu elus midagi väljapaistvat selle kõrval olekski

päevad lõpevad nii vara, sest juba kaheksa läheb pimedaks
ilus on

foto: Gudrun Heamägi

ürgmetsik

mind ajab hulluks kui ma ei suuda kõiki tundeid sõnades väljendada. sest ma ei tea kunagi, kas keegi teine tunneb samu asju. võib-olla ma olen üksinda, võib-olla ma ei saagi kunagi teada, et on kuskil on veel minusuguseid.

Clarissa Pinkola Estés "Naised, kes jooksevad huntidega"
ma pidin lausa hundijahti sellele raamatule pidama, et seda raamatukogust kätte saada enne kedagi teist. aga see oli seda tuhat korda väärt

ma rebisin endalt naha ja nüüd olen ma lind

käsi ei tõuse enam kirjutama. kõik mõtted kas tulevad, läbivad aju seedeprotsessi ja visatakse siis välja või leiavad endale lihtsalt mugava nurga ja jäävad sinna isiklikuks kasutamiseks.
ma kardan vananemist samal ajal kui vananen.
selle suvega on rohkem hirme pinnale roninud kui kunagi varem. võib-olla sellega olengi ma enda mõtteaega kulutanud. hirmudest läbinärimisega. kunagi muutun ma lõksuks iseendale. mõistuse trellid ja eluaegne.
me kardame, et me muutume kunagi kellekski, kes me ei taha olla
kas võib midagi tobedamat olla?
ja samas nii hirmutekitavat..

kõik küsivad, kas ma olen kurb. aga ma lihtsalt mõtlen. isegi mitte midagi adekvaatset või nime väärivat.

kuigi tõesti, sügis on siin. ja melanhoolia on sellega alati lähedalt põimunud olnud. ma ei tea, miks ta siin on. aga ma olen juba harjunud igasügisese rutiiniga.
see aeg, kui ma ei tahaks muud, kui olla üksi vihmases muumiorus. istuda paadisillal ja vaadata udu mere kohal. ja lihtsalt lasta sügisel olla. seista. sügis on alati paigal olnud. kevad liigub paremale, suvi üles, talv alla, aga sügis jääb liikumatuks.
mul on kahju, et muumitrolli raamat on enamike kujutluspildis midagi lapsikut ja naiivset. kuigi selles on mingit lihtsameelsust, on see puhas. mitte rumal, vaid elutark naiivsus.
tove jansson on geenius.

ma tahaks tänada nii paljude inimeste eest, et nad lihtsalt olemas on
me saame liiga palju
me ei vääri pooltki sellest
ja ikka võtame me seda iseenesestmõistetavalt
aga aitäh siiski

ma lähen nüüd enda kõige huvitamasse ossa päevast- unne.
(oh ja muidugi ei saa mainimata jätta, et otsa kool võttis mind südamlikult oma õpilaste hulka vastu!)

armastan
elu
vahel võib ju

post

kui kõik sõdurid keelduksid sõtta minema, ei saaks sõda toimuda
ja kui me suudaksime iseend armastada, ei tapaks me teisi
et saada midagi, mis meie arvates veel täiuslikkusest puudu on
aga algul me jälestame omaenese hinge
sest me ei erista teda enda ihadest
ja maailm õpetab meid armastama neid ihasid
aga mitte iseennast
ega teisigi
me ei otsi enam täiuslikkust, et olla teistele täiuslikud
vaid ainult endale
aga me otsime uusi põhjusi, miks me seda siiski pole
me andume aina uutele eesmärkidele
kuni need üle pea kasvavad 
ja siis pole enam meid
on vaid meie eesmärgid
mille saavutamisega me arvame end muutvat aina paremaks
aga tegelikult loome vaid pinnast uuele sihile
ja mõned surevad enne, kui jõuavad tagasi enda juurde
missioonide pikkadelt eksirännakutelt
kartes seista silmitsi iseendaga
kes korraga on kui kohtumõistja
paguluses olnud hing
võib nüüd täieõiguslikult naaseda
ja tal on viimaks õigus
ka midagi öelda
 

sing it again

ma veel mõistatan ja püüan aru saada, kuidas muusika saab nii tugevalt inimesele mõjuda. kuidas see täiesti süüdimatult tirib välja tundeid, mida sa ei teadnudki, et sellel hetkel sinus peitub. kuidas suudab heli tekitada tunde, et oled armunud?
see ei ole normaalne

kuidas mingi suvaline meloodia tekitab minus tunde, nagu hing paisuks sees ja oleks valmis väljasaamiseks kasvõi ribikondid purustama. ja kuidas mingi viisikatkend suudab mind pööraselt õnnelikuks teha ning vastupidi.
muusika kätkeb endas absoluutselt kõiki emotsioone. niiet kui oled tundetu, siis muusika annab sulle kõik, mis vaja.
tihti ma ei saa aru, kas mul on mingi tuju sellepärast, et ma kuulan mingit kindlat muusikat või kuulan ma seda muusikat, sest mul on mingi kindel tuju. no ütle nüüd. 
ja miks ta mõjub inimestele nii erinevalt. miks see laul, mis täidab mind pealaest jalatallani jookseb kellelegi teisel ühest kõrvast sisse ja teisest välja? maitse asi. maitse asi.. misasi see on.. segu sinu hoiakutest, üldsuse mõjust, sõprade eelistustest, lapsepõlvest, isiklikust hingeelust, ja tuhat teist asja, mida ma ei oska nimetada. ja hetketujust, kuigi selles ma väga kindel pole. aga ma olen kindel, et ma jumaldan muusikat.



kui maailmas oleks ainult muusika ja mina, siis ma jääksin ellu. 

Esperanza Spalding- You know I know

ilusat und

that's what i do for living

nuhutan vaikselt õhku, libistades end samal ajal osavalt ja hääletult hämarusse. keegi ei märganud. siin on veel liiga valge, et saaksin julgelt tegutseda. üleüldse ka need mööda maapinda rändavad värvilised valguslaigud tekitavad minus ebakindlust- tundub, nagu ajaksid nad mind taga mööda mu hämaraid radu, olles valmis mind iga hetk paljastama. märkan läheduses liigikaaslasi, kes saadavad mulle jahedalt julgustavaid pilke. noh, muidugi. ise nad ju ei teagi, mis tõeline jaht on. need on need, kes jäävad turvalisse valgusse. kes on valinud kergema tee. kohati on mul neist lausa kahju- vaatan haletseva pilguga, kuidas nad  end vaoshoitult  tõelise elu eest peidavad.
kuid siis! mu nina tabab ootamatu lõhna ning sirutan kaela välja, lootes, et ehk mu nägemine osutub sama teravaks kui haistmine. nii see kahjuks siiski ei ole. pean taaskord pimedalt usaldama enda meeli, mis lausa karjuvad- saak on lähedal! hingan veel paar korda rahulikult sisse ja välja ning sukeldun siis vaikse hüppega eesolevasse pimedusse. 
olen küll harjunud sellise jahiga, kuid siiski on algul raske kohe kindlaks teha, kustpoolt kandub minuni see hõng, mis paneb vere mu soontes kiiremini jooksma. pealegi ei aita see suits kohe ka kuidagi kaasa. mõttetu õhutäide.
mul on treenitud pehme kõnnak, et maapind mind ei reedaks. mul on teravamad kõrvad, kui kellelgi teisel. mul on kullisilmad, mis jäävad pimeduses märkamatuks. mul on lõhnataju, mis rändab kaugemale kui kõik mu muud meeled. ma olen suurepärane kiskja.
liigun mööda vaikselt mööda maapinda, aeg-ajalt varjudes inimeste selja taha. nad on pahaaimamatult osa minu suurejoonelisest jahist. tunnen, kuidas mu ärevus kasvab ning peaaegu lahvatab minust üle, kui näen viimaks saaki- kaugel, kuid kindlalt olemas. nüüd tuleb kõige pingsam osa- ligihiilimine. kui siiani ei tohtinud keegi mind näha, siis nüüd ei tohi keegi teadagi, et ma üldse eksisteerin. ma olen madalam kui maa, läbipaistvam kui õhk, hääletum kui vaikus. mind peaaegu polegi.
ja siis ma hüppan!
selle poole sekundi jooksul näen nende silmis üllatust ja hirmu. 
kui raban nad enda haardesse, lisandub sinna ka paanika ja trots. üks vingerdab mu sülest välja ning teeb meeleheitliku hüppe. see saab talle ka saatuslikuks. rumalad- mõtlen. neil on targem mulle kohe alistuda. sest pääsu pole enam niikuinii. teen kindlaks, et mu saagil poleks mingit pääsemisvõimalust ning keeran otsa tagasi, endal tunne, nagu oleksin alistanud kümme omasugust.
ma tunnen võidurõõmu ning kerget üleolevust, kui naasen hämarusest. jah, vaadake! vaadake, millega mina hakkama sain! ma ei varjagi enda saaki- las vaatavad. las imetlevad. ma väärin seda.

poen kahe ukse vahelt läbi ja panen klaasid metalsele riiulile. nõudepesija ütleb, et läheb suitsule. kehitan õlgu ja istun väsinuna toolile, et veel hetk puhata enne, kui naasen sinna poolpurjus pidutsejate keskele, kelle tagant ma purke, pudeleid ja klaase ära pean koristama.
üks värviline prožektor leidis mind läbi kahe ukse vahelise prao.
muigan kergelt- see on väljakutse

aga mitte kunagi

ma ei tahagi

Kui olen kunagi lõpuni aus-

kas siis tahad mind enam tunda

Sest mul on palju

palju siin hinges

mille nägusid

isegi mina ei julge näha

ja kui ma korrakski

kaotaks end käest

siis teaksin, et

kui ärkan

ja olen üksi

ja sind pole-

siis sa nägid

ja aitäh, luuletused, et te hakkate tulema just siis, kui mul on kõige vähem aega, et teile aega anda. unustage need lõputud õhtud, kus mul midagi teha pole