---

neli korda päevas jõkke ujuma on täpselt, mida minu väike vähenõudlik hing vajab

tagasi enda vanavanaisa rakkus kunstnikukätega ehitatud majas. üksinda koos hundiga.
ma nii ei salli rutiine. eriti kui need imevad su endasse täiesti märkamatult. vastik. ma tahan olla vaba. astuda siis, kui tahan, hingata siis, kui tahan. aga muster hakkab korduma ja oledki tagasi seal, kus märkad, et tegid just midagi, mida oled korda saatnud juba eile, üleeile, üleüleeile.. ja siis mõtled, et rohkem niimoodi ei tee.. kuni järgmise korrani, kus avastad ennast jälle samast kohast.
aga miks sa siis tekitad endale rutiine?
ja miks ma pean endale vastuse võlgu jääma..?

tahaks nii palju rääkida. aga kõike kokku kuhjata oleks ebanormaalne, selle kõige paremas tähenduses.
homme, ma tunnen, on natukeseks ajaks teistsugust elu. kuni reedeni. ma armastan vaheldust.

soodamasin. huvitav, milline see välja näeks..? kust sellised mõtted üldse tulevad?? miks ma täna nii palju küsimusi esitan???

tahaks donnie darkot näha. ma lihtsalt veedaksingi elu sellises sürreaalsuses. see on vaimustavalt hea. ja tahaksin uuesti vaadata where the wild things are..sest mul on nii selline tunne, et ma ei näinud mingit allteksti, mis tegelikult oli küll seal olemas.

mulle meeldib vaadata joonistusi ja kirjutisi seintel, toolidel, laudadel, postidel. mõtlen, mis inimene selle küll kirjutas, mida ta mõtles, miks ta üldse seda tegi, kuhu ta teel oli..

jah. ma pean tunnistama. ma tapsin eile sääski. ja täna ka. ja hiljem süda valutas ja ma palusin mõttes vabandust . sest tundub absurdne, et ma tapan kellegi lihtsalt selle pärast, et ta käitub enda ellujäämisinstinkti ajel. ja teistele tundub absurdne, et ma enda pead üldse sellise asja pärast vaevan. nätaki ja üks mure vähem. kes mind selliseks on teinud?
kaara käis mu juures. tegi väga armsat nägu ja tonksas mind oma niiske ninaga. vaatasime kaua aega tõtt. ma ei lugenud tema pruunidest silmadest küll midagi välja. ma küsisin temalt, et mis ta tahab. ta vist üritas mulle öelda. aga mina loll ei saanud midagi aru.
inimesed.. mõtleb kaara.
koerad.. mõtlen mina.
kaara jalutab toast välja ja mina pööran pilgu jälle helendavale ekraanile.
tüüpiline kahekõne.

unustasin ennast rääkima inimestega, keda pole kaua kohanud. kuid ikka ei ole lainel paljusid teisi, kellega suhelda tahaks. ära kadunud. minema läksid. jätsid mind üksinda. enesehaletsus..

ootan kannatamatult. närin küüsi. vaatan gmaili. kas raili on arvutisse saanud? nuuks.

the killers on midagi, mida pole võimalik kirjeldada.

loen tunde homse õhtuni.

punkt

Neljas dimenSioon

ma leidsin ilusa lause- "siis kui elu uuesti algas".
algas vist. või ei alanud veel?
nädal aega oli sisseelamist praktikal. päikese käpa all. istusin järve ääres ja mõtlesin, kui ilus oleks seal täielikus vaikuses ja üksinduses sukelduda pimedatesse voogudesse. ja hiljem laotada ennast silla peale kuivama. leidsin mõttekaaslase, kellega saime põgeneda lärmakate sportlaste ja peoloomade eest. rääkisime. avastasin/avasin jälle ühe huvitava hinge.
ja väljas on kuu. täpselt pooleks hammustatud. nii ilus
homme saab maal olla. üksinda oma hunduga. saame koos juustukera poole ulguda
ja inimesed on niii ilusad. miks? ma ei tea..
ootan esmaspäeva. siis tuleb mu punapäine haldjas maale ja me ujume vasalemma jõe ära. täitsa ära. mitte lompigi ei jää järgi.
miks ma üleval olen? seda ma ka ei tea..
hommikul tuleb jälle jube jonn peale, kui äratuskell heliseb. loodetavasti ma kuuletun enda distsiplineeritumale poolele. mida siiski kahjuks juhtub harvemini.
raili on bulgaarias. ma nii igatsen teda. kirjutasin pika pika kirja. kahju, et tänapäeval tuviposti pole..
peaks unistused seinale riputama. nagu pildid. siis nad oleksid kogu aeg silme ees ja ei unuks iilagi.
nädal aega ilma klaverita oli piinarikas. valus. õnneks ma jagasin tundeid teise pianistiga .

uni kutsub. aga ma ei taha teda veel. näedsa. jälle jonnin. nagu väike laps.
mõttetu võitlus.
aga uus täht on helendama hakanud, ehk süttib ka. kes teab..
andeksandmatult ilus öö on praegu.
andke und.
02.11.

lähme otsime oavarre ja ronime üles pilvedesse. who's with me?

19. juuni öö: KOSMOS

kas see on normaalne, kui keset ööd tuleb jube country tuju peale? ah vist on küll.. võib-olla.. maeitea..
omegles on tore juttu ajada brasiillastega. imelik sõna.anyways.
johnny cashil on mõnus hääl.
jah, ma tõesti vaatasin Välku. ja seal olid nii freaking lahedad tuvid .
aga tegelikult oli täna lõpetamine. viimased hetked 21. koolis. ma jään koolimaja igatsema
einojah. ja järgmine hetk avastan end kelly clarksonit kuulamas. TÜDRUK, MINE MAGAMA!
tegelikult on asi nii, et homme hommikul vara vara kolmveerand üksteist ma lähen maale. siis tulen pühapäeva hommikuks linna. siis õhtuks tagasi linna, sest ma PEAN lihtsalt minema death by diarrhoea plaadiesitlusele. it's a must go. ja siis esmaspäeval lotta sünnipäevale, kolmapäeval tagasi maale ja siis tuleb oioioi milline paarti. tähendab, et meie kudiga peame jaanipäeva. jahime haldjaid ja jookseme karjudes mööda küla. värvime näod mustaks ja ehmatame tavakodanikke. võimalik, täitsa võimalik. igatahes jaaniöö tuleb vägev. yay.
ma sain endale omeglest sakslasest peaaegu geisõbra. ülichill
ja praegu käib nacho libre. väga armas

ja tegelikult ma täiesti usun, et unistused on selleks, et need täituksid. pead lihtsalt uskuma . usk, lootus, armastus. perfecto. belissimo.

ellie golding on andekas inimene.

head öö jätku,
ciao
ma armastan teid muide ka.jubejube palju

..?

kas viga on minus või olen ma lihtsalt imelik? sest samal ajal kui terve mu tutvusringkond arutab, mida lõpetamisele selga panna, kui palju kleidid maksavad, kus nad soengu lasevad teha jne. ma nagu.. ei tunne üldse eriti huvi selle teema vastu.mina lähen igatahes pükstes.
raili kuulis, kuidas keegi c-st rääkis, et tal läheb 10 tonni lõpetamisele. 10 freaking tuhat!? ah?? masendav. vaesed vanemad
aga muidu on täitsa normaalne. homme saab finally vabaks. jee. eile käisime raili&kirsi&rando&cam'iga beno ülisuurel sünnipäeval. see oli kõige mõttetum tegu, mida ma enda öö veetmiseks oleks võinud valida. ma kahetsen. ausalt ka. ma oleks saanud MAGADA sellel ajal..
lisaks sellele, et ma pidin Korteri ees järjekorras pool tundi mingite tossutavate inimeste keskel kilukarbis olema ja mu greibimahl rotiti ära, ei olnud seal absoluutselt mitte midagi teha. ainukesed asjad, mis mind seal hoidsid olid võrkkiik ja raili. muud midagi. õnneks kahest läksime minema raili juurde. phewh.
hommikul ladusime puid riita. funfunfuuun
päeval sain kudiga kokku. ja ülejäänud õhtu olen lihtsalt olnud. ja peaks magama tegelikult minema.. ?
JA AIDES ON NII JUBE HEA.
ahjaa. reiu rokk oli ka vahepeal. heh. praegu ei viitsi sellest küll kirjutada..

kohekohe on kõik läbi. või alles algab. hmm.. ei oska seisukohta võtta. okei, algab. see kõlab paremini
ja tegelikult on kõigil inimestel ilusad silmad

ciaopakaa

i just heard you smile

aga vot mulle ei meeldi, kui mult võetakse ja siis jalutatakse ära ja ei anta tagasi.

palun üks uus terve süda





varsti naerame jälle. ja laulame. ja jookseme vihma käes. ja vaatame tähti. ja soovime kõige ilusamaid soove.
varsti.
ma luban.

17.27

mina saib vhk-sssssseeee!
ma ei viitsi rääkida, kui kui õnnelik ma olen, sest seda on palju.
aaga. eile ma tulin piiblipäevadelt tagasi. Paide jee. see oli..suuuuper. lihtsalt siiamaani vist parim aeg mu elus. Jumal tegi lihtsalt niiii palju tööd meiega. mingi täiega paljud inimesed said terveks, ma sain hambavalust lahti. aja siis kui ülistus oli, siis keset seda lambist Jumal ütles mulle, et davai, mine õue. et seal on keegi, kes mind vajab. ma alguses jonnisin natuke ja mõtlesin, et mida veel, ma tahan ülistusel olla. aga lõpuks ma siiski läksin. vaatasin, et ees trepi peal ei ole kedagi õiget ja jalutasin edasi. ja siis wowawiuwa. säästuka kõrval istus tüdruk, kes täiega nuttis. ma läksin ta juurde, küsisin, kas ma võin ta eest palvetada. ta nõustus, rääkis, et eelmisel päeval surnud tüdruk oli tema kooliõde ja et tal oli peres kohutavalt palju probleeme. siis ma palvetasin ta eest, pärast küsisin, kas ta tahaks enda elu Jumalale anda, ta ütles, et tahab küll.tegime päästepalve. ta ütles pärast seda, et tal on täiega kergem ja parem olla ja tuli minuga spordihalli sisse, leidis seal mingid enda sõbrad üles. ma olin üliõnnelik lihtsalt. see oli nii lahe. ja ma loodan, et tal läheb täiega hästi.
aga liiga vähe oli seda pp-d. nagu ei jõudnud alatagi ja siis juba minek. anoh. heade asjadega ongi nii :D alati. pärast oli tore tagasisõit ka, mina, raili, kirss ja reino ja mingid kaks meest, kes meie kõrval rongis istusid. rääkisime terve tee suht igasugustest asjadest. põnev oli. hiljem kohtasin trammis ühte inimest, kellega pole vist mingi 3-4 aastat rääkinud. see oli ka huvitav. koju jõudes olin räme väsinud, ikkagi aeti kutsaga välja. ja nüüd ma olen haige :/ mingi rõvekas kurk, häält pole absull, nohu nohu nohu ja pea paks. fui. homme jääb spordipäev kohe kindlasti ära. kuigi see oleks mu viimane selles koolis.. ohjah. ega ma tegelikult üldse kohe ei ole kurb, et ma ära lähen. vhk is waiting for me yeah.
ja üleüldiselt läheb praegu nii hästi, peaaegu suurepäraselt, välja arvatud mõned pisikesed asjad.
okei, ciao