sa oled mulle sama kallis, kui mu tumesinine kitarr ja mustvalged klaveriklahvid.

*võtab "elu parimate hetkede" listi välja ja kirjutab 28. juuli sinna*

you're my light that shines my way

sinnamaani, kui sa loed muinasjutte ainult koltunud paberilt ja näed võimatuid asju, mis võluväel teoks saavad, on normaalne. aga kui imed hakkavad siis juhtuma, kui sa raamatu kinni lööd. vaata see on ebaloomulik. aga samas nii loomulik, kui sa usud.
miks mulle on antud kõik, mida ma palunud olen? mul hakkab piinlik. punastan ja sõnad ei tule suust. sest ma tean südames, et ma pole piisavalt teinud, et seda väärida. ma pole hea olnud. kaugel sellest. ja ikka ma saan kõik selle. mitte, et ma poleks tänulik selle eest. ma olen KOHUTAVALT õnnelik. aga ikkagi.. ma ei oskaks kõike tagasi anda. isegi kui ma püüaksin sajakordselt, ei tuleks sellest poolgi välja nii võrratult, nagu temal. ja ainuke sõna, mis mu huultel on, on aitäh. väike ja nõrk. aga see on kõik, mis mu hing suudab anda.

käsi on täis soditud trips-traps-trulle

ei taha lahti lasta veel viimase nädala mälestustest. sest need on liiga kallid mulle. tänu sellele, et ma ennast lombakaks laagris jooksin, mõistsin ma, kui head sõbrad mul on. nad olid igal hetkel seal, kui ma neid vajasin. toetamas, tassimas, rääkimas, aitamas, hoolimas. ma ei oska neidki tänada piisavalt.. midagi ma ei oska..

ja kes oleks võinud arvata, et kaks inimest ilma teadmata palvetavad sama asja eest?
ja selle täitumine jäi ainult 7 tundi hiljaks.kuigi.. tegelikult oli see kogu aeg olemas..

ja mu jalg on varsti terve.

kui ma poleks vigane, ma tantsiksin rõõmust ja õnnest. viskaksin ennast keset ööd murule pikali ja vaataksin langevaid tähti, mida ma enam ei vaja.

pisarad uhtusid musta kihi hingelt maha

i feel so wonderful . mag(n)ificent.

ma üritan selle maski maha rebida. isegi, kui kaotan sellega nahka.
pigem olla päris näoga ma mõtlen..

armastan sind. ja tean, et vastad mulle samaga.

aitäh

mu hing LAULAB

and it feels just.. wonderfulmagnificentbrilliantsplendidterrific

i'm barely breathing. just to catch that moment

kas ma pean mainima, et viimased nädalad on olnud nii suurepärased, et ma ei oskaks rohkem paluda? ja ma tean ette ära, et järgmised tulevad sama head. millega ma selle ära olen teeninud? kas olen ma kuidagi eriliselt hea olnud? ei ole ju.. ja inimesed, kes mu ümber on. liiga ilusad ja head.
üks täht on mõttes. särab seal oma mitmevärvilises vilkuvas valguses. vahetpidamata.

praegu on mu unistuste suvi.
ja ma ei taha silmi kinni panna, kartes avada need liiga hilja. siis kui kõik on läbi ja eesriie langeb.

ma tänan selle kõige eest, mida ma praegu jätkuvalt saan.

dear friend , would you please open your beautiful eyes? 'cause it's pretty painful

shut down your eyes. turn on your heart

hetkel on hetk, kui tahaksin sõita kabrioletiga mööda lõputut maanteed, kahel pool kõrb. üksinda. täitsa omapead enda südamega. beautiful calm driving. ümisen viisijuppi, mis tekitab tundeid, mida ei oska seletada ega sõnades väljendada. lõputu eksistents. igavesti tuksuv hing, isegi kui süda maetakse mulda. tegelikult.. mis süda on , kui vaid väike organ, kaetud kehaga, mis omakorda seda kaitseb. igaüks vajab millegi eest kaitset. aga need asjad, mis südant puudutavad, neid ei saa vältida. neist ei saa puutumatult läbi kõndida. ei saa silmi kinni pigistada, sest süda ikka tunneb. aga süda loob verd. veres on hing. süda on hinge baas. kui hing on väsinud, poeb ta südamesse tagasi, keerab end kerra ja magab. ja peab ootama, kuni hing on enda une täis maganud. hinga vaikselt ja suru mõtted maha. sest südame seinad on õhukesed ja kostavad kergelt läbi. ja kui keegi hinge äratab, on see segaduses. niheleb ja keerab külge. ei suuda enam uinuda. südametuksed kõlavad nagu koputused. valjud ning nõudlikud. seinad värisevad löökidest. keegi on ukse taga ja tahab sisse saada. aga hing on nii harjunud olema südames täitsa üksi. ta kahtleb. mõtleb. kaalub. piilub välja, et näha sissetungijat. see näib ilus olevat. rahulikult seisab ta ukse ees. kannatlikult ootab ta. teades, et keegi on kodus. hing lükkab ukse õrnalt praokile. igaks juhuks. kui teine tahab ehk midagi südamest röövida ja siis minema joosta. hing tervitab sõnatult teist hinge. uut külalist. ta ei julge veel ust pärani lahti teha vaid istub ukselävele ja laulab. ja ootab , et teine hing tooks kuuldavale mingi heli, mõned sõnad, meloodiad. siis saab kindel olla ning teise sisse lasta. sest selles viisireas peidab hing enda unistusi ja unustusi. ja kui teine hing oskab kaasa laulda , saab teda usaldada.

südame kaleidoskoop. keerutad korra ja kõik on segi. mustrid vahetunud ja värvid muutunud. aga siiski on ilus vaadata.

nightless dreams

can we pretend that airplanes in the night sky are like shooting stars. i could really use a wish right now.

hayley williams & b.o.b -airplane
on kõige ilusam laul üldse.
ja video.
just breathtaking

hing on rahutu ja niheleb sees. aga elu on praegu liiga ilus. liiga vapustav. liiga vaimustav.
nüüd tunnen igat käänu ja kivi jões. läbi sukeldatud.

tegelikult ei saa vanu asju parandada. praod jäävad sisse. ja see on paha. sest varem või hiljem laguneb kõik koost. paratamatult

üks inimene ütles mulle, et ma olen tema hingesugulane. see liigutas mind

sooviksite ehk natuke selgemat teksti, ilma spontaansete kõrvalhüpete ja mõtisklusteta? ei saa. haha
omasin ära jubedalt.

kaks nädalat järjest enda soulmate'idega mõjub jube hästi.
aga liiga palav ilm on. palun vahepeal üks lumesadu

mõttetu on rääkida süsimustale taevale, kui must ta on. mõttetu on üritada tema silmi avada, et ta läheks heledamaks. ta ei või isegi tähti lasta enda juurde.. mis jama on?

tahaksin täna öösel näha viit tuhandet lennukit lendamas jõe kohal taevas. siis saaks soovida. jube palju

saaks palun need lennukid. väga tore oleks

on kell 03.17

jälle avastan end kell 3.17. täiesti ärkvel. teises toas kari inimesi, üks tudimas mu isa voodis siin kõrval. täna öösel on käidud katusel kaks korda rando&magnusega, kuulatud seal muusikat, vaieldud selle üle, kas täht on ikka täht, söödud piimaga krõbinaid, passitud hiirvaikselt, hinge kinni hoides pööninguukse juures pimedas, kui kuulsime, et all käis uks ja keegi tuli välja. tegelikult oli see prügikott, mis pandi ukse taha.. noh.. juhtub.
ilus õhtu ja öö. mis muud.
masendav on olla veest eemal. eemal sellest vedelast ollusest, kus ma viimase nädala jooksul olen suure osa tundidest veetnud. homme tagasi. ja tõotab tulla jälle imeline aeg
jah, täht särab, läks magama..
taevas pole öö jooksul muutunud. ühtlane roosakas-oranžikas kuma mere kohal ja mõned tuledes säravad laevad.
vastasmaja aken hakkab heledamaks minema. hommik. peaks tudile keerama. jalad valutavad.
ma loodan, et keegi pihta ei saanud, kui katuselt sülitasime. vabandust if so.
kella üheksast pekstakse terve kari üles. julmalt ja halastamatult. ise tahaks ka vist magada..
minu rahu sääskedega on läbi. vabandust, keda ma reetsin. iseend vist kõige rohkem. aga nad olid nii terroriseerivad, massiliselt kargasid kallale ja imesid su kuivaks. vaevalt pääsesin.. ja niii valus oli.

armastan seda hetke. praegu. just praegu.
.