tead.. ma olen veendunud, et katus on üks täiesti maagiline koht.
eriti õhtuti ja öösiti. kuigi tahaks sinna varahommikul ka ronida. tahaks päikesetõusu vaadata..
homme.. on kurb päev. sest me saadame cam'i pere ungarisse. ma olen nii õnnetu. ausõna. cam ja chelsea on liiga lahedad inimesed, et neist ilma jääda. liiga õnnistatud ja muidu nii head. oh. nutsin eile, nutan homme. nutan arvatavasti veel mõne päeva.
täistuledes säramas on mu hing.
highway to happiness
aga täna oli väga lahe päev. istusime volliga hirvepargis ja tinistasime kidrasid. siis tuli üks mees, istus meie kõrvale ja hakkas rääkima. jutustas, kuidas ta metsi armastab ja palus meil midagi ilusat mängida. muidugi jätsin ma selle võimaluse vollile. arvestades mu praegusi oskusi. me rääkisime veel. meile pakuti vähemalt kolm korda õlut ja suitsu. siis tuli üks tore punkar, kes oli enda habeme patsikesse pununud. tuli ja hakkas rääkima ja siis tahtis ka kitarrikeeli tõmmata. loomulikult me lubasime. mängis mõned laulud, laulis ka. suht muhe oli. teine mees oli selle aja peale pingil magama jäänud. viskles seal ja tegi igasugu trikke unes. norskas ka. punkar rääkis, kuidas ta ei saanud 5 päeva järjest magada ja hakkas hallukaid nägema. ausaltöeldes see oli megalahe, kuidas inimesed nii loomulikult tulid ja olid. hiljem ronisime harju mäele ja mängisime seal ka. volli ajas mulle jälle kitarriisu peale. hmh. täitsa suurepärane ju tegelikult.
nii tore, et ma leidsin endale veel ühe venna. ilma veresuguluseta, aganoh.. saame hakkama.
ja kõik ongi nii imeline, et pole sõnu.
*võtab "elu parimate hetkede" listi välja ja kirjutab 28. juuli sinna*
sinnamaani, kui sa loed muinasjutte ainult koltunud paberilt ja näed võimatuid asju, mis võluväel teoks saavad, on normaalne. aga kui imed hakkavad siis juhtuma, kui sa raamatu kinni lööd. vaata see on ebaloomulik. aga samas nii loomulik, kui sa usud.
miks mulle on antud kõik, mida ma palunud olen? mul hakkab piinlik. punastan ja sõnad ei tule suust. sest ma tean südames, et ma pole piisavalt teinud, et seda väärida. ma pole hea olnud. kaugel sellest. ja ikka ma saan kõik selle. mitte, et ma poleks tänulik selle eest. ma olen KOHUTAVALT õnnelik. aga ikkagi.. ma ei oskaks kõike tagasi anda. isegi kui ma püüaksin sajakordselt, ei tuleks sellest poolgi välja nii võrratult, nagu temal. ja ainuke sõna, mis mu huultel on, on aitäh. väike ja nõrk. aga see on kõik, mis mu hing suudab anda.
käsi on täis soditud trips-traps-trulle
ei taha lahti lasta veel viimase nädala mälestustest. sest need on liiga kallid mulle. tänu sellele, et ma ennast lombakaks laagris jooksin, mõistsin ma, kui head sõbrad mul on. nad olid igal hetkel seal, kui ma neid vajasin. toetamas, tassimas, rääkimas, aitamas, hoolimas. ma ei oska neidki tänada piisavalt.. midagi ma ei oska..
ja kes oleks võinud arvata, et kaks inimest ilma teadmata palvetavad sama asja eest?
ja selle täitumine jäi ainult 7 tundi hiljaks.kuigi.. tegelikult oli see kogu aeg olemas..
ja mu jalg on varsti terve.
kui ma poleks vigane, ma tantsiksin rõõmust ja õnnest. viskaksin ennast keset ööd murule pikali ja vaataksin langevaid tähti, mida ma enam ei vaja.
pisarad uhtusid musta kihi hingelt maha
i feel so wonderful . mag(n)ificent.
ma üritan selle maski maha rebida. isegi, kui kaotan sellega nahka.
pigem olla päris näoga ma mõtlen..
armastan sind. ja tean, et vastad mulle samaga.
aitäh
mu hing LAULAB
and it feels just.. wonderfulmagnificentbrilliantsplendidterrific
kas ma pean mainima, et viimased nädalad on olnud nii suurepärased, et ma ei oskaks rohkem paluda? ja ma tean ette ära, et järgmised tulevad sama head. millega ma selle ära olen teeninud? kas olen ma kuidagi eriliselt hea olnud? ei ole ju.. ja inimesed, kes mu ümber on. liiga ilusad ja head.
üks täht on mõttes. särab seal oma mitmevärvilises vilkuvas valguses. vahetpidamata.
praegu on mu unistuste suvi.
ja ma ei taha silmi kinni panna, kartes avada need liiga hilja. siis kui kõik on läbi ja eesriie langeb.
ma tänan selle kõige eest, mida ma praegu jätkuvalt saan.
dear friend , would you please open your beautiful eyes? 'cause it's pretty painful
hetkel on hetk, kui tahaksin sõita kabrioletiga mööda lõputut maanteed, kahel pool kõrb. üksinda. täitsa omapead enda südamega. beautiful calm driving. ümisen viisijuppi, mis tekitab tundeid, mida ei oska seletada ega sõnades väljendada. lõputu eksistents. igavesti tuksuv hing, isegi kui süda maetakse mulda. tegelikult.. mis süda on , kui vaid väike organ, kaetud kehaga, mis omakorda seda kaitseb. igaüks vajab millegi eest kaitset. aga need asjad, mis südant puudutavad, neid ei saa vältida. neist ei saa puutumatult läbi kõndida. ei saa silmi kinni pigistada, sest süda ikka tunneb. aga süda loob verd. veres on hing. süda on hinge baas. kui hing on väsinud, poeb ta südamesse tagasi, keerab end kerra ja magab. ja peab ootama, kuni hing on enda une täis maganud. hinga vaikselt ja suru mõtted maha. sest südame seinad on õhukesed ja kostavad kergelt läbi. ja kui keegi hinge äratab, on see segaduses. niheleb ja keerab külge. ei suuda enam uinuda. südametuksed kõlavad nagu koputused. valjud ning nõudlikud. seinad värisevad löökidest. keegi on ukse taga ja tahab sisse saada. aga hing on nii harjunud olema südames täitsa üksi. ta kahtleb. mõtleb. kaalub. piilub välja, et näha sissetungijat. see näib ilus olevat. rahulikult seisab ta ukse ees. kannatlikult ootab ta. teades, et keegi on kodus. hing lükkab ukse õrnalt praokile. igaks juhuks. kui teine tahab ehk midagi südamest röövida ja siis minema joosta. hing tervitab sõnatult teist hinge. uut külalist. ta ei julge veel ust pärani lahti teha vaid istub ukselävele ja laulab. ja ootab , et teine hing tooks kuuldavale mingi heli, mõned sõnad, meloodiad. siis saab kindel olla ning teise sisse lasta. sest selles viisireas peidab hing enda unistusi ja unustusi. ja kui teine hing oskab kaasa laulda , saab teda usaldada.
südame kaleidoskoop. keerutad korra ja kõik on segi. mustrid vahetunud ja värvid muutunud. aga siiski on ilus vaadata.
