kaks.. ei, kolm võrratut päeva sindis. lauraga. tänane päev on endas mahutanud viis ujumist, võrguturniiri laura emaga, malemängu, kidratinistamise, lihtsalt lahe olemise ja nii edasi. sest me oleme lihtsalt lahedad. kuigi eilne päev oli jube.. peaaegu täielikult, sest kõige kallimad inimesed suudavad kõige rohkem haiget teha ja kõige rohkem kõike rikkuda minu jaoks. nüüd peaks mingi eriti nõmeda lause ütlema.. mingi, et aeg läheb edasi. okei.. laura käpib mu selga millegipärast praegu .D ja ilus laul on. aga ma saan siiski kolmapäeval tartu ja see teeb mu väga õnnelikuks, sest ma pole helenat sajandeid näinud. aa.. laura ei käppinudki mu selga.. see oli kiku-lii. KASS!"##%¤&¤/% tegelikult ta on jube armas ja kui ma oleksin kassiinimene, ma ärandaksin ta kohe. sest ta tudib mu kõhu peal, poeb öösel kaissu ja on muidu armas. you got the love i need to see me through.

me läheme nüüd täpiga jalutusele. läheme ostame šokolaadi ja vaatame pärast filmi.

my soul sticks to you.

laura vanemad lähevad minema.. kassid ära, hiired panevad maja põlema, ronivad katusele tähti vaatama ja hulluvad täielikult.

armastan teid

ma arvasin, et ma olen ainuke!

täna on ilus õhtu. ilusad tuled. ilus kuu. ilusad tähed. ilusad mustikad. ilusad tüdrukud. kiku on loll.. kiku ütles, et see viimane lause oli väga perv. noo.. mõtle kuidas tahad, kullake..
kaks lollakat koos.
JAH, ÄRA SÜÜDISTA'1
ongi nii.

ja ilusad pildid ka. väga ilusad. varsti näete.. oioi, kuidas näete..

wonderfully wonderful

tead.. ma olen veendunud, et katus on üks täiesti maagiline koht.
eriti õhtuti ja öösiti. kuigi tahaks sinna varahommikul ka ronida. tahaks päikesetõusu vaadata..
homme.. on kurb päev. sest me saadame cam'i pere ungarisse. ma olen nii õnnetu. ausõna. cam ja chelsea on liiga lahedad inimesed, et neist ilma jääda. liiga õnnistatud ja muidu nii head. oh. nutsin eile, nutan homme. nutan arvatavasti veel mõne päeva.

täistuledes säramas on mu hing.
highway to happiness

explore some minds

aga täna oli väga lahe päev. istusime volliga hirvepargis ja tinistasime kidrasid. siis tuli üks mees, istus meie kõrvale ja hakkas rääkima. jutustas, kuidas ta metsi armastab ja palus meil midagi ilusat mängida. muidugi jätsin ma selle võimaluse vollile. arvestades mu praegusi oskusi. me rääkisime veel. meile pakuti vähemalt kolm korda õlut ja suitsu. siis tuli üks tore punkar, kes oli enda habeme patsikesse pununud. tuli ja hakkas rääkima ja siis tahtis ka kitarrikeeli tõmmata. loomulikult me lubasime. mängis mõned laulud, laulis ka. suht muhe oli. teine mees oli selle aja peale pingil magama jäänud. viskles seal ja tegi igasugu trikke unes. norskas ka. punkar rääkis, kuidas ta ei saanud 5 päeva järjest magada ja hakkas hallukaid nägema. ausaltöeldes see oli megalahe, kuidas inimesed nii loomulikult tulid ja olid. hiljem ronisime harju mäele ja mängisime seal ka. volli ajas mulle jälle kitarriisu peale. hmh. täitsa suurepärane ju tegelikult.
nii tore, et ma leidsin endale veel ühe venna. ilma veresuguluseta, aganoh.. saame hakkama.

ja kõik ongi nii imeline, et pole sõnu.

sa oled mulle sama kallis, kui mu tumesinine kitarr ja mustvalged klaveriklahvid.

*võtab "elu parimate hetkede" listi välja ja kirjutab 28. juuli sinna*

you're my light that shines my way

sinnamaani, kui sa loed muinasjutte ainult koltunud paberilt ja näed võimatuid asju, mis võluväel teoks saavad, on normaalne. aga kui imed hakkavad siis juhtuma, kui sa raamatu kinni lööd. vaata see on ebaloomulik. aga samas nii loomulik, kui sa usud.
miks mulle on antud kõik, mida ma palunud olen? mul hakkab piinlik. punastan ja sõnad ei tule suust. sest ma tean südames, et ma pole piisavalt teinud, et seda väärida. ma pole hea olnud. kaugel sellest. ja ikka ma saan kõik selle. mitte, et ma poleks tänulik selle eest. ma olen KOHUTAVALT õnnelik. aga ikkagi.. ma ei oskaks kõike tagasi anda. isegi kui ma püüaksin sajakordselt, ei tuleks sellest poolgi välja nii võrratult, nagu temal. ja ainuke sõna, mis mu huultel on, on aitäh. väike ja nõrk. aga see on kõik, mis mu hing suudab anda.

käsi on täis soditud trips-traps-trulle

ei taha lahti lasta veel viimase nädala mälestustest. sest need on liiga kallid mulle. tänu sellele, et ma ennast lombakaks laagris jooksin, mõistsin ma, kui head sõbrad mul on. nad olid igal hetkel seal, kui ma neid vajasin. toetamas, tassimas, rääkimas, aitamas, hoolimas. ma ei oska neidki tänada piisavalt.. midagi ma ei oska..

ja kes oleks võinud arvata, et kaks inimest ilma teadmata palvetavad sama asja eest?
ja selle täitumine jäi ainult 7 tundi hiljaks.kuigi.. tegelikult oli see kogu aeg olemas..

ja mu jalg on varsti terve.

kui ma poleks vigane, ma tantsiksin rõõmust ja õnnest. viskaksin ennast keset ööd murule pikali ja vaataksin langevaid tähti, mida ma enam ei vaja.

pisarad uhtusid musta kihi hingelt maha

i feel so wonderful . mag(n)ificent.

ma üritan selle maski maha rebida. isegi, kui kaotan sellega nahka.
pigem olla päris näoga ma mõtlen..

armastan sind. ja tean, et vastad mulle samaga.

aitäh

mu hing LAULAB

and it feels just.. wonderfulmagnificentbrilliantsplendidterrific