tulbipeenrad

ma võiksin kõik tähed taevast alla tuua, aga seda soovi ma ei saaks ikka täita.. ja see on nii kurb. sest ma tahaksin, kui see oleks võimalik.

ma tahaksin paljust rääkida, aga hetkel on mõtteriiul täiesti tühi. viga on kas selles, et ma olen liiga väsinud või.. lihtsalt sõnu ei tule. väga harjumatu olukord. minu jaoks vähemalt.

aga nüüd ma mõtlen, et ma loeks piiblit. sest sealt tuleb alati midagi head.

ilusaid unesid. 00.43

armastan teid

180 kraadi

ma loen praegu viivi luige 'kõne koolimaja haual' . see on nii hea. heam, kui hea. lihtsalt.. ma tahaks tsiteerida tervet raamatut, sest see on liiga õige. ma otsin ühe ilusa koha üles..
"Küllap on Michelangelo neid valguseehitisi põhjalikult uurinud, muidu tal poleks õnnestunud see, mis tal on õnnestunud Püha Peetruse Katedraalis. Valgus on sinna sisse ehitatud. Sellepärast ei maksa sinna kirikusse esimest korda minna pilves ilmaga ega õhtul pimedas, sest kunstliku valgusega on see lihtsalt üks suur hoone, kus on palju kulda ja karda. Alles päike ajab talle elu sisse. Siis toimub selle ruumiga suur ja silmapilkne muutus.

Samasugust muutust ma nägin ükspäev inimese näos. Läbi bussi akna. Bussipeatuses oli üks vanaldane naine. Hariliku palituga, hariliku kotiga. Just sel hetkel, kui ma teda silmasin, silmas tema maas suurt koltunud puulehte. Millegipärast ta võttis selle üles, kuigi oli näha, et tal ei ole kerge küürutada. Ta silus seda lehte käega ja vaatas seda nagu last või loomakest või armsat inimest.

Nii elusat ja õrna ilmet on inimese näos harva näha. Aga kui näed, siis usud kasvõi selleks korraks, et inimesele on valgus sisse ehitatud. "

inimesed ise hoiavad valgust enda sees kinni. katavad kõik augud, kust see võiks paista. ma ei saa aru.. kas neil on häbi? mille ees? kelle ees? miks?
sest valgus on ju tegelikult ilus. eriti kui ta särab inimese südamest.
ja kui seda ei kardeta välja lasta paista

ma vahepeal tänaval vaatan erinevaid inimesi ja mõtlen, mis neid elus hoiab. kas mingid eesmärgid, lootus, keegi, armastus, usk, põhimõtted, tunded, elamused, mõtted? sest igal hingel peab olema ju mingi tugipunkt, mis aitab püsti püsida. muidu on see elu mõttetu ja tühi
aga paljusid vaadates tundub küll, nagu oleks nad kaltsunukud. palju aega on kulutatud väljastpoolt atraktiivseks tegemiseks, aga kui sa ta kuskilt katki teed, tuleb sealt välja ainult takust vatti. ühesugust materjali.

aga ma olen kindel, et kaltsunukul võib süda olla, mässituna kuskile vati sisse, aga ta vähemalt on olemas..

suur suur suur segadus. ja mitte minu toas.. kuigi seal ka.

mõtlen
mõtlen
mõtlen
mõtlen
mõtlen
ikka mõtlen
kohutavalt jube on mõelda. pigem istuks kuskil pilvedes ja ei laseks mõtteid üldse ligi. aga nii see juba on. kui on millestki mõelda, siis ma mõtlen. ja palju..
hmm.. kas ma kasutan sõna mõtlema liiga palju? i don't think so.

aga tegelikult. ma ei taha selliseid asju, kus ma ei tea, kuidas olla või kuidas minna või kuidas ütelda või kuidas mitte ütelda või või või.. kuidas mitte haiget teha..

aahh.. masendav on.
mõtle, kui masendav.
jube
aga
me
saame
üle

olge ilusad. musikallipai!

sad flowers

minu UNISTUSTE suvi ja keegi peab selle ära rikkuma.

suva sest hingest, kes on kerra tõmbunud kuskil südame tagumistes soppides. las ta nutab. keda huvitab?
ei siiski. mul on mu sõbrad. mu kaitsevägi, kes on ja jäävad minu südame juurde. kes on kõige kallimad ja armsamad. ja kes ei jäta mind.

ma ei suuda uskuda enda massohhistlikkust
homme olen ma oleviste laagris
jej

äkki hoopis rõõm paisutab südant ja hiljem mahub sinna rohkem valu? äkki on niipidi? ei suuda ju järge pidada tegelikult..

ja tegelikult kurbus on hea, aga seda tuleb manustada väikestes annustes. muidu saad üledoosi.

ussilakk kõlgutab kurvalt enda kuivanud kaela tooliservalt.

armastan teid, mu kallid sõberid.

ärandatud mõtted

tead, mis on kõige jubedam asi? ükskõiksus. see närib ja uuristab auke südamesse. kohe mitte midagi ei saa aru. kuigi süda peaks kuulikindel olema. aga ikkagi..

närveerid, räägid, rahuned, naerad, mõtled, igatsed, räägid, kahtled, närveerid, kurvastad, igatsed veelkorra. ei oskagi seisukohta võtta

jah, teine jube asi on igatsus. sest see ei lõhu südant, vaid täidab seda. seestpoolt välja. ja selle vastu ei saa mitte kuidagi..

aga kõik muu on suurepärane, sest mul on suurepärased inimesed ümber, kes teevad mu elu suurepäraseks. aitäh, kiku, laura, helena, et te kannatasite mind selle nädala jooksul :}

jah, tõesti. liis on andekas, jubeväga andekas. tragic magic is just unbelievable. ülejäänu samuti

palun üks kindlus südamesse. palju maksab? nii palju?"! einoh.. *loeb sente peo peal* mm.. ma vist täna ei saa osta. head päeva

kaks.. ei, kolm võrratut päeva sindis. lauraga. tänane päev on endas mahutanud viis ujumist, võrguturniiri laura emaga, malemängu, kidratinistamise, lihtsalt lahe olemise ja nii edasi. sest me oleme lihtsalt lahedad. kuigi eilne päev oli jube.. peaaegu täielikult, sest kõige kallimad inimesed suudavad kõige rohkem haiget teha ja kõige rohkem kõike rikkuda minu jaoks. nüüd peaks mingi eriti nõmeda lause ütlema.. mingi, et aeg läheb edasi. okei.. laura käpib mu selga millegipärast praegu .D ja ilus laul on. aga ma saan siiski kolmapäeval tartu ja see teeb mu väga õnnelikuks, sest ma pole helenat sajandeid näinud. aa.. laura ei käppinudki mu selga.. see oli kiku-lii. KASS!"##%¤&¤/% tegelikult ta on jube armas ja kui ma oleksin kassiinimene, ma ärandaksin ta kohe. sest ta tudib mu kõhu peal, poeb öösel kaissu ja on muidu armas. you got the love i need to see me through.

me läheme nüüd täpiga jalutusele. läheme ostame šokolaadi ja vaatame pärast filmi.

my soul sticks to you.

laura vanemad lähevad minema.. kassid ära, hiired panevad maja põlema, ronivad katusele tähti vaatama ja hulluvad täielikult.

armastan teid

ma arvasin, et ma olen ainuke!

täna on ilus õhtu. ilusad tuled. ilus kuu. ilusad tähed. ilusad mustikad. ilusad tüdrukud. kiku on loll.. kiku ütles, et see viimane lause oli väga perv. noo.. mõtle kuidas tahad, kullake..
kaks lollakat koos.
JAH, ÄRA SÜÜDISTA'1
ongi nii.

ja ilusad pildid ka. väga ilusad. varsti näete.. oioi, kuidas näete..