minu kallis kaara otsustas, et täitsa tore oleks minna poisiga metsa.
ja kõik mis ma olen talle rääkinud sellest, et mehed tahavad vaid üheöösuhet.. kunagi ei kuulata ju vanemat ja targemat. kuigi.. isase tunnustuseks peab ütlema, et ta näitas enda koonu ka hiljem. niiet päris suva tal minu tüdrukust siiski ei olnud.
kuu aja pärast lähme ultrahelisse.
üks kutsikutevaba kõht paluks..
nii hea tunne on, kui sa oled midagi kaua meelde tuletanud ja kui sa selle lõpuks avastad. hullult hea.
ma ei oska midagi öelda jällegi. kas see on võimalik, et mõtteid pole. ahpekki.. on küll. ja mitte vähe. aga mitte neid õigeid.. ohjah.
varsti ma säran jälle. ma luban, et see juhtub
väljas on praegu selline pimedus, et mitte midagi peale tähtede ei näe. tükike kuud oli ka kuskilt männiokste vahelt paistmas.
laul tuli eile peaaegu. aga siis ei tulnud sõnad. ja siis oli jama käes. miks miks miks ei võiks üks laul nüüd ilusti tulla? juba mitu kuud on oodatud ja ikka ei saa hakkama.. kas ta äkki kardab? äkki ma ise pole veel valmis.. aga olen ju..
nii närvivaba on elada, kui msni hääl on maha keeratud.
tahaks jõkke sukelduma minna. oleks mul vaid keegi praegusel hetkel, kes minuga tuleks.. tahan olla seal
nii, et vee all on täielik pimedus.
nii, et ei näe isegi ettesirutatud käsi.
nii, et kõik on vaid külm mustav tühjus ümber jaheda keha.
nii, et nahkhiired libisevad hääletult üle vee ja riivavad tiivaga põske.
nii, et kõik on nii vaikne, et sa kuuled enda südame ebaühtlast trummeldamist.
nii, et kuu peegeldab veepinnale ja virvendus muudab ta loperguseks.
nii, et udu vajub vaikselt jõele, ilma, et seda märkakski.
nii, et pimedus on ühesugune nii vees kui väljas.
nii, et jooksed veest välja sooja rätikusse.
nii, et aurad vaikselt jahedas õhus.
nii, et unistad igavesest hetkest.
nii, et lamad maanteel.
nii, et hingad vaikselt.
nii, et istud sillaäärel.nii, et näed tähti.
nii, et uinud.
hinga vaikselt ja ole tasa, sest südame seinad on õhukesed..
if i could just break some patterns that seem to recur
aga äkki ongi viga minus? äkki peaks jooksma kuskile kaugele-kaugele seitsme maa ja mere taha. värvima enda juuksed mustaks, tõmbama õuna kurku ja lamama klaaskirstus maailmast eraldatuna. sest klaasist seinte taga ei saa mina haiget ja ei saa teistele haiget teha. sest nii oleks aus. kõigi suhtes. sest vahepeal mul on tunne, et ma tahan seda õuna..
ma tahan sügist. jälle.
võimalik, et need on coldplay laulu klaverilöögid, mis selle tunde mulle tekitavad. aga alati millalgi suve jooksul see tuleb.
sügis on nii...ilus.
ma tahaks ühte hetke praegu keset jahedat tuult ja pooleldi kuivanud lehtede lõhna. ma seisaksin soo peal ja kuulaksin kurgi laulmas. ja kullaste lehtedega noored kased kõiguksid vaikselt enda latvu sahistades. ja see oleks minu täiuslik hetk, kus ma võiksin igavesti viibida. üksinda.
ma imestan siiamaani, kuidas üks raamat saab olla terve elu retsept. kõik, mis sul vaja on, on kirjutatud neile lehtedele. mõnda asja pead otsima, mõni on selgelt välja kirjutatud. wonderfully wonderful
kuigi ma ei saa praegusel hetkel mitte millestki aru, kuigi mu hing on segaduses ja kuhugi südamepõhja pugenud, kuigi mu mõistusemustrid on nagu kaleidoskoobil segi keeratud, kuigi ma tahaksin maailma teise otsa joosta enda mõtete eest, siiski, ma tänan. et mul on kõik see ülejäänu. mida on tegelikult nii palju.
et mul lubatakse olla kellelegi tähtis, kellelegi sõber, kellelegi õde
everything's not lost..
ilus oleks päästa üks elu..
ma võiksin kõik tähed taevast alla tuua, aga seda soovi ma ei saaks ikka täita.. ja see on nii kurb. sest ma tahaksin, kui see oleks võimalik.
ma tahaksin paljust rääkida, aga hetkel on mõtteriiul täiesti tühi. viga on kas selles, et ma olen liiga väsinud või.. lihtsalt sõnu ei tule. väga harjumatu olukord. minu jaoks vähemalt.
aga nüüd ma mõtlen, et ma loeks piiblit. sest sealt tuleb alati midagi head.
ilusaid unesid. 00.43
armastan teid
ma loen praegu viivi luige 'kõne koolimaja haual' . see on nii hea. heam, kui hea. lihtsalt.. ma tahaks tsiteerida tervet raamatut, sest see on liiga õige. ma otsin ühe ilusa koha üles..
"Küllap on Michelangelo neid valguseehitisi põhjalikult uurinud, muidu tal poleks õnnestunud see, mis tal on õnnestunud Püha Peetruse Katedraalis. Valgus on sinna sisse ehitatud. Sellepärast ei maksa sinna kirikusse esimest korda minna pilves ilmaga ega õhtul pimedas, sest kunstliku valgusega on see lihtsalt üks suur hoone, kus on palju kulda ja karda. Alles päike ajab talle elu sisse. Siis toimub selle ruumiga suur ja silmapilkne muutus.
Samasugust muutust ma nägin ükspäev inimese näos. Läbi bussi akna. Bussipeatuses oli üks vanaldane naine. Hariliku palituga, hariliku kotiga. Just sel hetkel, kui ma teda silmasin, silmas tema maas suurt koltunud puulehte. Millegipärast ta võttis selle üles, kuigi oli näha, et tal ei ole kerge küürutada. Ta silus seda lehte käega ja vaatas seda nagu last või loomakest või armsat inimest.
Nii elusat ja õrna ilmet on inimese näos harva näha. Aga kui näed, siis usud kasvõi selleks korraks, et inimesele on valgus sisse ehitatud. "
inimesed ise hoiavad valgust enda sees kinni. katavad kõik augud, kust see võiks paista. ma ei saa aru.. kas neil on häbi? mille ees? kelle ees? miks?
sest valgus on ju tegelikult ilus. eriti kui ta särab inimese südamest.
ja kui seda ei kardeta välja lasta paista
ma vahepeal tänaval vaatan erinevaid inimesi ja mõtlen, mis neid elus hoiab. kas mingid eesmärgid, lootus, keegi, armastus, usk, põhimõtted, tunded, elamused, mõtted? sest igal hingel peab olema ju mingi tugipunkt, mis aitab püsti püsida. muidu on see elu mõttetu ja tühi
aga paljusid vaadates tundub küll, nagu oleks nad kaltsunukud. palju aega on kulutatud väljastpoolt atraktiivseks tegemiseks, aga kui sa ta kuskilt katki teed, tuleb sealt välja ainult takust vatti. ühesugust materjali.
aga ma olen kindel, et kaltsunukul võib süda olla, mässituna kuskile vati sisse, aga ta vähemalt on olemas..
mõtlen
mõtlen
mõtlen
mõtlen
mõtlen
ikka mõtlen
kohutavalt jube on mõelda. pigem istuks kuskil pilvedes ja ei laseks mõtteid üldse ligi. aga nii see juba on. kui on millestki mõelda, siis ma mõtlen. ja palju..
hmm.. kas ma kasutan sõna mõtlema liiga palju? i don't think so.
aga tegelikult. ma ei taha selliseid asju, kus ma ei tea, kuidas olla või kuidas minna või kuidas ütelda või kuidas mitte ütelda või või või.. kuidas mitte haiget teha..
aahh.. masendav on.
mõtle, kui masendav.
jube
aga
me
saame
üle
olge ilusad. musikallipai!
minu UNISTUSTE suvi ja keegi peab selle ära rikkuma.
suva sest hingest, kes on kerra tõmbunud kuskil südame tagumistes soppides. las ta nutab. keda huvitab?
ei siiski. mul on mu sõbrad. mu kaitsevägi, kes on ja jäävad minu südame juurde. kes on kõige kallimad ja armsamad. ja kes ei jäta mind.
ma ei suuda uskuda enda massohhistlikkust
homme olen ma oleviste laagris
jej
äkki hoopis rõõm paisutab südant ja hiljem mahub sinna rohkem valu? äkki on niipidi? ei suuda ju järge pidada tegelikult..
ja tegelikult kurbus on hea, aga seda tuleb manustada väikestes annustes. muidu saad üledoosi.
ussilakk kõlgutab kurvalt enda kuivanud kaela tooliservalt.
armastan teid, mu kallid sõberid.
tead, mis on kõige jubedam asi? ükskõiksus. see närib ja uuristab auke südamesse. kohe mitte midagi ei saa aru. kuigi süda peaks kuulikindel olema. aga ikkagi..
närveerid, räägid, rahuned, naerad, mõtled, igatsed, räägid, kahtled, närveerid, kurvastad, igatsed veelkorra. ei oskagi seisukohta võtta
jah, teine jube asi on igatsus. sest see ei lõhu südant, vaid täidab seda. seestpoolt välja. ja selle vastu ei saa mitte kuidagi..
aga kõik muu on suurepärane, sest mul on suurepärased inimesed ümber, kes teevad mu elu suurepäraseks. aitäh, kiku, laura, helena, et te kannatasite mind selle nädala jooksul :}
jah, tõesti. liis on andekas, jubeväga andekas. tragic magic is just unbelievable. ülejäänu samuti
palun üks kindlus südamesse. palju maksab? nii palju?"! einoh.. *loeb sente peo peal* mm.. ma vist täna ei saa osta. head päeva
