kallid inimesed,
miks te peate alati väsimatult tunglema ja tõuklema? miks te peate koos teiste endasugustega moodustama juba 10 minutit enne bussi saabumist rivistatud ründesalga kõnnitee serva, et olla tingimata esimesed, kes astuvad avatud ustest sisse? miks te alati olete nii egoistlikud ja ei arvesta sellega, et inimestel on õigus transpordivahendist välja ka saada? miks te tormate alati üksinda kahekohalisele istmele ja ei istu akna poole? miks te, noored, istute ja jätate vanainimesed tuge otsima postilt? miks te topite nätse tooli seljatugedele? miks te lasete bussi tagaotsas telefonist kõvasti muusikat? kõigil teate (isegi, kui see tuleb üllatusena) , ei ole samasugune maitse , nagu teil. miks te viskate alati suitsu napilt enne bussi astumist minema ja puhute ikkagi tumehalli pilve alles sees välja? miks te tallute inimeste varvastel ja ei palu andeks?
mul pole õrna aimugi, kellele see tekst on adresseeritud. ma arvan, et põhiosa moodustab lasnamäe bussiseltskond, keda ma nii sügavalt armastan ja imetlen. kuigi kui suur on võimalus, et keegi neist seda loeks? 1:68420 . aga pole viga, sest vähemalt mina sain enda rahutud mõtted välja kirjutada. et vähemalt teataks, et ma üritan mitte olla selline.
anna andeks, mees valgetes kingades, et ma sulle üleeile varbale astusin ja tõesti ei palunud vabandust. anna andeks, ma ei tahtnud.
jah, ma ei suuda ka alati nii hea olla. TÄITSA FEIL , nagu meie religiooniõpetaja ütles.
ja mõned laulud teevad tuju nii melanhoolseks, kuigi need seostuvad kõige heaga. huvitav ebakõla..
keerulised mõtted tekivad vahepeal, kui üritad mõistatada ja ridade vahelt välja lugeda, mis vaevab teise inimese hinge.. sest alati tekib kartus. kartus, et sina oled midagi teinud. jälle. ja see mõte keerleb ja pöörleb oma täies hiilguses kogu aeg mõtetes, andmata rahu ja normaalsust. kuigi.. vahepeal on nagu kõik korras..?
jälle. jälle tekib selline tunne, et ma jään võlgu. sest taas on see olukord, kui minul on kõik lihtsalt liiga hästi. aga usume, et see jääbki nii, sest seekord on alustalad kindlamad. head ehitusmeistrid. me just ajaloo seminaris arutasime ühe hammurapi seaduse üle: kui maja kukub kokku ja majaperemees saab surma, siis tapetakse ka ehitusmeister. DEBIILNE. ebainimlik. ja kui peremehe poeg saab surma, siis tapetakse ehitusmeistri poeg. VEEL DEBIILSEM. veel ebainimlikum!
wanna leave but the world won't let me go
you could not swallow it
no baby you're not ready , slow down
and take the time to evolve
you could not swallow it
no baby you're not ready, slow down
brandon. flowers. uus. plaat. just. tuli.
tegelikult.. mul on nii kahju, et ma natuke pidin pettuma selles.. sest kõik the killersi laulud on olnud NII head. aga 'swallow it' ja 'crossfire' on imelised.. kõiki ma pole veel kuulanud ka. tubli brandon siiski. et tegi vähemalt kaks ülihead laulu
mulle tundub, et hing võib mitut viisi laulda. ja ometi üle nii pika aja on ta jälle õnnelik..
nii raske on teiste muresid jagada. aga samas ma tahan seda teha. öeldakse ju, et mure läheb poole vähemaks, kui seda sõbraga jagada. ja nii ongi. kui sa oled hea sõber. aga siis on raske, kui ise oled õnnelik. siiski.. ma olen nii tänulik, et ma saan olla kellegi soulmentor
vahepeal tahaks vihane olla. natuke taldrikuid vastu seina puruks lõhkuda. natuke karjuda. natuke nutta vihast. natuke peksa anda. but it's not in my nature..
kahju iseenesest
teate.. ma tõesti tahtsin midagi kirjutada.. midagi toredat ja pikka. aga vot. ema ründab läpakat. ja tema juba alla ei anna. niiet.. homme on see päev :} aga tegelikult.. uffie on geniaalne. ja crystal castles ka
pühapäeva õhtul ma pidin rongile minema. kuna ma ei saanud ühtegi ratast võtta, pidin tipa-tapa mööda maanteed hoopis 2,5 kilti kõndima. mõtlesin, et lähen viimase lõigu metsateelt, sest seal on palju rahulikum ja lõpeb ka perroonile lähemal. kui ma puude vahele jõudsin, hakkas sadama. sügisvihma. ja üks hetk avastan ma, et kell on liiga palju.
siis ma jooksen
läbi märja rohu
vihma sajab
kõik lõhnab
süda taob rinnus
saapad on läbiligunenud
juuksed on ülemäärases niiskuses väga lokki tõmmanud
tallad libisevad rohul
ja ma olen NII ÕNNELIK.
lihtsalt.. nii kohutavalt õnnelik. ma ei oska seda tunnet kirjeldada. üle nii pika aja olin ma hetkeks enda isiklikus seitsmendas taevas. ja ma ei tea, miks täpselt. ma arvan, et sellepärast, et mu sügis jõudis kohale. minu oma kõige kallim. sest seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse ümber muuta. ma suudaksin võib-olla seda tunnet laulda, klaveriklahvidel mängida, joonistada, tantsida. aga sõnu pole selle jaoks.
ja miks on nii, et ma oskan teisi lohutada, aga iseennast mitte? oskan teisi kuulata, aga enda häälekat südant mitte. oskan teistel tuju parandada, aga endal ei suuda. oskan teisi julgustada, aga endale pole nagu midagi anda. oskan teistele toeks olla, aga ennast pole kunagi toetanud.
jah, olen küll such a mess inside.
ma olin soomes. kodumaal. oih, patriootlik pool hakkas vaikselt valvsust tõstma. okei.. teisel kodumaal. kuidas ma küll saan nautida mingi keele rääkimist nii palju? peaaegu sama palju, nagu oma õige keele. aga ütleme nii.. et mind helsingisse üksinda linna peale ei tohi lasta. sest suunataju on üks asi, mis mul seal täielikult puudub. orienteerumismeel- njetu. vapustavalt tore oli kudiga seal olla. isegi tema pikkades igavates ülikooli tutvustamisloengutes. ikkagi. leidsin enda perfecto reisimiskaaslase, kuigi samas.. päris loogiline ju..
ja tänane(loe, eilne) öö möödus sakus. godfather&scarface. ja keegi ei märka, kui päike tõuseb, sest on normaalne minna hommikul kell kümme magama ja ärgata pool kolm. täiesti normaalne. mulle meeldis igatahes..
väsitav elu..
ma ise vist väsitan ennast
pekkiküll
lõpeta ära siis.
miks peaks?
sest nõme on..
ah, ole vait..
ole ise..
jah. kui mind kaua üleval hoida, hakkan ma monolooge pidama. mis iseenesest pole paha, kui puuduvad pealtvaatajad..
hans christian anderseni muinasjutud ei ole tegelikult midagi nii ilusad, millisena neid müüakse. aga see just ongi nende võlu. ühest tema loost olen ma saanud lapsepõlvetrauma
nüüd. tõsiselt. magama.
-you're a little fairytale to me. you're a little unbelievable. you're a little question in my sight. you're a little stuck in my heart-
: südamed on nii erinevalt ehitatud :
homse maalehe esikaanelt leiate kindlasti pildi kolme metsiku, hullunud pilgu, räbaldunud riiete ja luudadega inimesest, kes jalutavad ühte koera, ümber tiirlemas kaks suurt isast hunti, silmad hiilgamas.
tegelt asi oli nii, et me käisime kaaraga metsas jalutamas. ma pole elu sees huvitavamat jalutuskäiku läbi elanud. iga hetk pead olema valmis luuaga nähvama ligitikkuvale koerale, karjuma tema peale talle niikuinii arusaamatutes sõnades ja üldse.. oli põnev.
tere. olen mareta ja armastan väga koeri.
unetuid öid on mu suve arvele kogunenud 3 siiamaani. keha on väsinud ja juhtmed on pikad-pikad-pikad. seda võivad mõned tunnistadagi. mõte jõuab sõnadele sama kiiresti järgi, kui tigu gepardile.
spontaansed uinakud nagu teeks enesetunde paremaks, aga tegelikult väsitavad veel rohkem ära. it's in your head, in your head, zombie, zombie, zombie.
tahaks ilusaid, tõeliselt kauneid unenägusid. aga samas on alati selline pettumus ärgata reaalsusesse, kui oled juba olnud lummatud imelisusest ja kõigest parimast.
tahaks mõnda unenägu, mis oleks nii ilus, et mõtled sellele terve nädal naeratades.
ma vaatan, et ma 'tahaks' väga palju asju viimasel ajal. liiga palju.. ? sest kes muu neid teostada saab, kui ma ise. aga hing hakkab kergelt nurisema, viskab teise külje ja ütleb, et pole tema asi ja tema ei viitsi niimoodi mängida. oh.. miks siis just mängida? võib ka ju tõsiselt..
mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? aga äkki jäi ämber hoopis jala külge kinni? kõike võib juhtuda..
unes on ebanormaalne mõelda.
