tahaks praegu joosta hundina mööda pimedaid metsi. joosta lõputult. nahksed käpapadjad riivaksid maapinda ainult kergelt, piisavalt, et hoida minu hoogu kiirena kui tuul. mu silmad ei eristaks muud, kui kiiresti mööduvaid puid ja helendavaid tähti läbi puulatvade. ma ei oleks üksik. mul oleks mu kari, mis jookseks hääletult mu taga ja ümber. ma tunneksin meie kõigi südamete ühtlast põksumist, mis hoiaks meie tempot. nad oleks minu omad, minu oma kari. minu südamed, minu hing kokkupõimununa nende omadega. kuuvalgus libiseks vahetevahel okste vahelt üle meie hõbedaste selgade, mis kaoksid hetkega jälle tumemusta pimedusse. me ei väsiks. me oleks püsivad. me oleks ja samas ka poleks. ja nii olekski
me oleme kaks ühe tiivaga lindu. aga kui me kallistame, saame lennata.
ma kuulsin esimest korda täna, et üks inimene ütles, et surm on ilus. keegi pole sellega kunagi nõustunud. finally
üldse ei näe inimesed paljudes asjades ilu. sellest kõnnitakse mööda nagu kodutust vanamemmest, kes terminalis sente kerjab. ei peatuta, et näha, ei peatuta, et anda oma osa. võimalik, et ei viitsita. võimalik, et ei taheta. kes seda teab..
http://www.youtube.com/watch?v=VLTPKKt-pMs
Don't lose your faith in me, and I will try not to lose faith in you. Don't put your trust in walls, 'cause walls will only crush you when they fall.
on üks tuba, kus ma võin veeta tunde mitte midagi tehes. ma armastan seda igatpidi- kui ta on täis päikest, kui aken on vihmavaiba taga. aga kõige rohkem armastan ma teda siis, kui seal on pime ja küünlad põlevad. ja seal voodi peal lamades ja seinale langevaid viinapuuväätide varje vaadates ma kaotan ettekujutuse ajast ja ruumist. nagu must auk. aga ilusam, täis vikerkaarevärve, täitunud ja täitumata unistusi, lauldud ja laulmata laule,kirjutatud ja kirjutamata lugusid. jah, seal ma võiksin lõputult tunnetada ennast keset eimiskit ja kõike. sest see on nii imeline koht. ja ma loeksin kõik taevatähed ära
mu väike süda viriseb ja jonnib, sest ta igatseb ühte osa endast. ühte osa, mis ei ole tegelikult nii kaugel, aga siiski hetkel kättesaamatu. ja süda ei ole rahul. ei ole.
aga me teame, et hilja novembris on ilus, kuigi ka valus. sest kõik jäätub. vaikne talv laotab ennast ükskõikselt üle kõige. jäänaine jalutab mööda valget välja ja suudleb väikeseid, ilusa sabaga oravaid, kes sellest maailma ilusaimast suudlusest surevad kõige ilusamat surma. ja see kõik on ilus.
tahaks lennata..
ma vajan rohkem aega, et olla. lihtsalt olla. päriselt.
ma ei saa rohkem elada selles lõputus ringikappamises. ma vajan puhkust. üle mingi 10 aasta. tõesti. kuidas see on võimalik, et ma suudan kogu aeg ise endal elu nii keeruliseks ja tegusaks muuta? kas võiks seda kutsuda kaasasündinud geeniks või lihtsalt omapäraks? ma ei mõtlegi ennast kurnata selle üle mõtlemisega.
me käisime klassiga täna kumus 'eesti kunst paguluses' näitusel ja ma sain NII palju emotsioone sealt. liiga palju. peale sealt lahkumist olid mul sellised vastanduvad tunded. ühest küljest ma oleks nagu olnud täidetud millegi ülimitmekesisega, teiselt poolt olin ma nii tühi lihtsalt. võimalik, et kõik emotsioonid kurnati minust välja ja ma jäingi sisutuks. ja piparkoogimehikese kaotasime ka ära! täitsa blin
üldse ma üks õhtu hakkasin mõtlema selle üle, miks ma olen, nagu ma olen. megafilosoofiline, aga ma arutlesin, miks mind tõmbab kõik natuke ebareaalne ja kerge mõrujas. miks ma tahaksin elada the nightmare before christmas'i Halloween town'is. sellises hallis kõledas vaikuses. miks mind alati tõmbab mingi kerge õudus või sürrealism. ma ei saa aru. mu hing nagu ihkakski midagi sellist. ja ma tõesti ei oska sellele seletust leida. võimalik, et ma ei tunne ennast veel piisavalt
ja ma suutsin ainult sellele teemale mõtleda kolmveerand tundi, lamades pimedas toas ja vaadates ainiti kardinapuu küljes rippuvat küünalt
see oli imelik öö.
raamaturiiulil.blogspot.com on see lehekülg, kus saad natuke lugeda. sest seda me ju kõik tahamegi. lugeda lugeda lugeda . jee
ma teeksin vist ühe blogi, kuhu ma kirjutaks enda geniaalsed kirjutised.
(ma kõndisin mööda enda toast ja nägin ukseavast kiirgavat oranžikat kuma. ma ei saanud aru, mis see on, kuni nägin päikest, mis heitis oma ebaühtlasi laike mu seintele, pugedes läbi puulehtede ja kardinate. ilus on)
aga ma tõesti teen siis seda.
ma armastan armastada enda hingesugulasi
ma armastan armastada neid, kes mulle kallid
ma armastan armastada natuke valu
ma armastan armastada rõõmu
ma armastan armastada elu
ma armastan armastada unistusi
ma armastan armastada pisaraid
ma armastan armastada pimedaid sügisõhtuid
ma armastan armastada erinevaid südameid
ma armastan armastada natuke üksindust
ma armastan armastada mõttetusi
ma armastan armastada mälestusi
ma armastan armastada armastust
ja ma armastan armastada sind ka!
