ma ärkasin, jätsin ta magama. ta oli ennast teki sisse keeranud, pool nägu kaetud. kuulsin ainult vaikset ühtlast hingamist, mis hetkeks muutis enda rütmi, kui ta minu kolistamise peale kergelt liigutas. kahe sammuga olin asjade juures, haarasin need kaenlasse ja hiilisin toast välja. ust kinni ei pannud, sest see oleks vastikut häält teinud. panin riidesse, täitsin kannu veega ja panin selle keema. imetlesin jälle selle sinist kuma. vahtisin aknast välja. väljas oli jahe, väga paigalseisev sügishommik. selline tunne oli, nagu see pilt oleks kuskilt välja lõigatud ja ebareaalne. kell oli normaalselt vähe. mul oli aega. ja siiski suutsin selle kulutada mõttetule uimerdamisele. kui ma tagasi teekannu juurde jõudsin, oli mul vaevalt 10 minutit bussini aega. võtsin seda kõige paremat teed, teades, et ta ei pahanda. võtsin piima ka külmkapist, peaaegu nagu omas kodus. teelehed sõudsid valgel pinnal võidu pisikeste puuviljatükkidega. tegin võileiva. vaatasin kella. avastasin, et oppaa, aega on mul neli minutit. seega jõin tee ülima kiiruga ära, mitte nagu tavaliselt nautides. esikus pidin võileiva rattasadulale puhkama panema, sest käsi polnud piisavalt. oleksin selle peaaegu sinna unustanud. viimasel hetkel tuli meelde. välisukse pidin lukustamata jätma, sest ei tahtnud võtmeid varastada. lootsin südamepõhjast, et röövleid ei tule. jooksin, võileib hambus, kargesse hommikusse. tuli hea päev..
on ju ilus pilt?
miks te peate nii tegema, et alustate ühe hullult huvitava teemaga ja siis lähete ära? miksmiksmiksmiks? kõigil ei ole nii head närvid, et nad saaks öösel magada ja mitte mõelda, mis edasi sai .raisk küll :p
mu aasta jõudis praegu sellesse stabiilsesse tsooni, kus eriti midagi ei toimu ega muutu. nüüd tuleb sama nutuga elada kuni kevadeni ja siis hakkab mõte käima jälle neid radu, et mitme nädala pärast saab vabaks
ja nohu tuli ka. kuigi ma ei ütle seda välja, sest muidu ma annan talle liiga palju vabadust ja hakkab veel siin võimutsema, kes teda teab.
kokkuvõttes juhtub ka nii, et mul polegi otseselt midagi öelda ja ma kulutan terve posti mõttetusele. juhtub ka
eile püüdsin ühe hea tsitaadi:
"Everything we do is just a drop in the ocean, but if we don't do it, the drop will be missing forever"
ehksiis.. väikesed teod on suurte aluseks.
tahaks praegu joosta hundina mööda pimedaid metsi. joosta lõputult. nahksed käpapadjad riivaksid maapinda ainult kergelt, piisavalt, et hoida minu hoogu kiirena kui tuul. mu silmad ei eristaks muud, kui kiiresti mööduvaid puid ja helendavaid tähti läbi puulatvade. ma ei oleks üksik. mul oleks mu kari, mis jookseks hääletult mu taga ja ümber. ma tunneksin meie kõigi südamete ühtlast põksumist, mis hoiaks meie tempot. nad oleks minu omad, minu oma kari. minu südamed, minu hing kokkupõimununa nende omadega. kuuvalgus libiseks vahetevahel okste vahelt üle meie hõbedaste selgade, mis kaoksid hetkega jälle tumemusta pimedusse. me ei väsiks. me oleks püsivad. me oleks ja samas ka poleks. ja nii olekski
me oleme kaks ühe tiivaga lindu. aga kui me kallistame, saame lennata.
ma kuulsin esimest korda täna, et üks inimene ütles, et surm on ilus. keegi pole sellega kunagi nõustunud. finally
üldse ei näe inimesed paljudes asjades ilu. sellest kõnnitakse mööda nagu kodutust vanamemmest, kes terminalis sente kerjab. ei peatuta, et näha, ei peatuta, et anda oma osa. võimalik, et ei viitsita. võimalik, et ei taheta. kes seda teab..
http://www.youtube.com/watch?v=VLTPKKt-pMs
Don't lose your faith in me, and I will try not to lose faith in you. Don't put your trust in walls, 'cause walls will only crush you when they fall.
on üks tuba, kus ma võin veeta tunde mitte midagi tehes. ma armastan seda igatpidi- kui ta on täis päikest, kui aken on vihmavaiba taga. aga kõige rohkem armastan ma teda siis, kui seal on pime ja küünlad põlevad. ja seal voodi peal lamades ja seinale langevaid viinapuuväätide varje vaadates ma kaotan ettekujutuse ajast ja ruumist. nagu must auk. aga ilusam, täis vikerkaarevärve, täitunud ja täitumata unistusi, lauldud ja laulmata laule,kirjutatud ja kirjutamata lugusid. jah, seal ma võiksin lõputult tunnetada ennast keset eimiskit ja kõike. sest see on nii imeline koht. ja ma loeksin kõik taevatähed ära
mu väike süda viriseb ja jonnib, sest ta igatseb ühte osa endast. ühte osa, mis ei ole tegelikult nii kaugel, aga siiski hetkel kättesaamatu. ja süda ei ole rahul. ei ole.
aga me teame, et hilja novembris on ilus, kuigi ka valus. sest kõik jäätub. vaikne talv laotab ennast ükskõikselt üle kõige. jäänaine jalutab mööda valget välja ja suudleb väikeseid, ilusa sabaga oravaid, kes sellest maailma ilusaimast suudlusest surevad kõige ilusamat surma. ja see kõik on ilus.
tahaks lennata..
ma vajan rohkem aega, et olla. lihtsalt olla. päriselt.
ma ei saa rohkem elada selles lõputus ringikappamises. ma vajan puhkust. üle mingi 10 aasta. tõesti. kuidas see on võimalik, et ma suudan kogu aeg ise endal elu nii keeruliseks ja tegusaks muuta? kas võiks seda kutsuda kaasasündinud geeniks või lihtsalt omapäraks? ma ei mõtlegi ennast kurnata selle üle mõtlemisega.
me käisime klassiga täna kumus 'eesti kunst paguluses' näitusel ja ma sain NII palju emotsioone sealt. liiga palju. peale sealt lahkumist olid mul sellised vastanduvad tunded. ühest küljest ma oleks nagu olnud täidetud millegi ülimitmekesisega, teiselt poolt olin ma nii tühi lihtsalt. võimalik, et kõik emotsioonid kurnati minust välja ja ma jäingi sisutuks. ja piparkoogimehikese kaotasime ka ära! täitsa blin
üldse ma üks õhtu hakkasin mõtlema selle üle, miks ma olen, nagu ma olen. megafilosoofiline, aga ma arutlesin, miks mind tõmbab kõik natuke ebareaalne ja kerge mõrujas. miks ma tahaksin elada the nightmare before christmas'i Halloween town'is. sellises hallis kõledas vaikuses. miks mind alati tõmbab mingi kerge õudus või sürrealism. ma ei saa aru. mu hing nagu ihkakski midagi sellist. ja ma tõesti ei oska sellele seletust leida. võimalik, et ma ei tunne ennast veel piisavalt
ja ma suutsin ainult sellele teemale mõtleda kolmveerand tundi, lamades pimedas toas ja vaadates ainiti kardinapuu küljes rippuvat küünalt
see oli imelik öö.
raamaturiiulil.blogspot.com on see lehekülg, kus saad natuke lugeda. sest seda me ju kõik tahamegi. lugeda lugeda lugeda . jee
