tahaks laulda, joonistada, tantsida sügist.
igat viimast kuldkollast lehte, igat raagus oksa, igat jahedat tuulepuhangut, igat vihmasadu, igat äralendavat kurge, igat pimedat õhtut, igat põhjatut lompi, igat hetke, kus aeg jääb seisma.
tahaks sukelduda sellesse. hingata enne suur sõõm karget õhku ja viskuda pimesi mulle nii armsasse tundmatusse. lihtsalt lasta endal vajuda. põhja. ja seal ma lamaksin. vaataksin maailma ähmaselt läbi virvendava vee. puhuksin õhumulle, mis kokkupuutest pinnaga lõhkeks. armastaksin kõike seda, mis mu ümber on.
vahel, kui ma kõnnin vihmase ilmaga aslfaltil, kardan ma lompidesse astuda. sest tundub nii reaalne, et ma võin lihtsalt hetkega kukkuda kuhugi. ümberpööratud maailma. ja vahel just selle unistusega seisan ma keset seda väikest peeglit, vaatan tagurpidi puid ja taevast läbisõeluvaid pilvi. ja mõtlen, et tahaks sinna. äkki seal oleks ilusam? äkki seal oleks parem? julgeks riskidagi..
aga palun proovige. üritage hoolida. ärge olge ükskõiksed ükskõiksuse vastu. sest see lammutab seestpoolt. täiesti märkamatult on hingest lihtsalt ühel päeval varemed alles. ja keegi teine ei kavatse seda enam üles ehitada
ma kardan. kardan, et kui mina kunagi lapsed saan, ei oska nad mängida. ei oska unistada. ei oska ega taha lugeda. ma olen nii tänulik, et mulle jäeti lapsena ruumi kõigeks selleks, mis mind just nii hästi üles ehitas. et mul on vanemad, kes neid asju väärtustavad. mõned lapsed ei saagi seda võimalust. kas siis vanemate pärast, kes lihtsalt ei taha või ei oska neid asju pakkuda või liiga vara reaalsusesse sattumise pärast. sest kas suudab laps unistada täisväärtuslikult, kui ta teab, mis väljaspool, maailmas, tegelikult toimub? kas suudab tema väike süda mängida, kui ta näeb, mida teistele südametele tehakse?
ja ma ei tahaks üles kasvatada järjekordset halli massi, vaid ühte ilusat hinge, mis püüdleks kaugemale kui teised. mis väärtustaks asju, mis on seda väärt. kes tahaks lugeda, tahaks rohkem mõista ja tunda. kes oskaks mängida ka siis, kui pole ühtki nukku ega legomaja. kes oleks ilus inimene.
vahest ma tahan liiga palju?
aga äkki see on hoopis unistus?
sest siis ma annan talle ühe, kaks, isegi neli paari tiibu, kui tal vaja on.
ja lasen lennata
i found you,
found you in my heart galaxy
you shine through,
shine through my soul melody
it's nice to know,
that you are here
stay exactly where you are,
stay near
ma mõtlesin, et kui paljud tegelikult sellest filmist mõjutatuna segadusse sattusid. kui paljud heitsid raudteerööbastele käsikäes lebama ja rongi ootama? kui paljud viskusid kuuendalt korruselt alla, teades, et ees ootab mitte surm, vaid unenäost ärkamine? kui paljud kaotasid reaalsustaju?
veel pool tundi peale lõppu oli raske uskuda, et majad ei või lihtsalt su silme eest kaduda või moonduda.
mindfuck indeed
see on huvitav, kuidas mingist laulust, raamatust või filmist, mis tegelikult on täielik harjumuspärane jama, võib välja lüüa mingi selline tõde või mõte, mis lööb su lihtsalt jalust. paneb hetkeks õhku ahmima ja mõtlema :"mine ära, see ongi ju nii.." ja peale seda kuulutad sa selle teose automaatselt heaks. sest inimene ei hinda ju midagi selle järgi, kuidas ta seda näeb, vaid selle järgi, mis kogemuse ta saab. kõige naljakam on see, et keegi muu ei pruugi sellest aru saada. kui sa üritadki enda mõtteid nõrkadesse sõnadesse panna, siis noogutatakse pead ja mõeldakse: "paljugi, mis sa arvad. minu arvates on labane" ja sa jäädki selle kogemusega üksi. aga pole viga, sest sina oled midagi saanud. midagi uut, midagi imelist, mis avas võib-olla uue ukse. avardas südant või meelt.
Mina leidsin rahu. ma ei oska seda teistmoodi kirjeldada. leidsin mingi paradiisiaia enda südamest, kuhu saan põgeneda ja olla ilma mõteteta. mediteerida. olla täielikult välja lõigatud materiaalsest maailmast. aga kes ütleb, milline neist on õigem maailm? kui enda aias läbi lillede kõndides tunnen õisi vastu paljaid jalgu puudutavat, tunnen nende magusat joovastavat lõhna, kuulen vee rutakat libisemist üle kivide, näen heledat sinakasroosakat õhku. tunnen sügavaimat rahu. kuidas peaksin ma teadma, kumb on reaalsem? kas maailm, kus sa ei saa alati oma unistusi täita või koht, kus kõik su mõtted materialiseeruvad? sest me oleme need, kes usuvad unistustesse. kes elavad unistustes. kes väärtustavad unistamist. kes vaatavad mitte natuke ettepoole, vaid kaugele tulevasse. sellesse, millest osakestki pole veel olemas. aga mõte on. ja mõte on loov. sest mõtteta poleks mitte midagi. tühjus.
mind kurvastab nii paljude inimeste, eriti omavanuste maa külge aheldatus. realistlikkus. ainukese mõneajalise alternatiivina kasutatakse midagi, mis sind sunniviisiliselt viib välja oma reaalsusest. aga see ei ole ju see!1! see pole ju õige, kui sa ei suuda ise ennast ära unistada. see on nõrkus. vaimne nõrkus. ma ei taha kohut mõista, aga see on ju nii..
materiaalsus
realistlikkus
materiaalsus
realistlikkus
materiaalsus
realistlikkus
materiaalsus
realistlikkus
hullumeelsus..
ka põhjatutest aukudest on võimalik välja tulla. unistad endale tiivad ja lendad ära.
from the bottom of my darkest dreams i swam to the overseas
aga milleks mul selliseid hetki ja päevi vaja on, seda ma ei mõista.
võib-olla selleks, et vahel saaksin ennast teistele ka usaldada. mitte olla a cat on my own. meow. mul on nii head sõberid, kelleta ma ei hingaks minutitki. aitäh eksisteerimise eest.
kuigi mingi kibedus on kuskil südamesopis säilinud. midagi, mis ei julge täielikult usaldada, täielikult loota, täielikult armastada..
come over here, my red-haired angel.
let me stretch out my wings with you.
let me take your hand and trace the wind.
we'll fly. we'll fly.
esimest korda elus ma mõtlen, et ma võiksin mitte eksisteerida. või olla lind, nagu me kätliniga rääkisime. ma oleksin lihtsalt üks sulelistest, kelle elu tipphetk oleks lennata kõrgemal kui kotkas. lasta tuulel sulgi sasida. vaadata suurt maailma allpool, mis tegelikult. tegelikult oleks nii väike. nii tähtsusetu. oluline oleks ainult see hetk. mina, tiivad, taevas. ja see ongi kõik, mis ma küsin. lihtsalt lihtsust
and i was saved from myself today.
minul. pole lihtsalt enam sõnu. ma annan alla. vähemalt selline tunne on. ma ei jaksa. ma ei talu. jah, ma olen väärtusetu. täpselt, nagu sa täna hommikul ütlesid. olen, olen, olen, olen, olen. ja siiski südamepõhjast karjun, et ei ole. ja et ma tahan ka. natuke armastust. palun?
and she gave me a little piece of laugh. a little piece of smile. a little piece of a dream. a good one.
su arm on kui lumi,
mis katab me valu
su vaim on kui vesi,
mis täidab me janu
ma karjun lootuse järgi. sest see killuke, millest ma kümne küünega kinni hoian, on ära kadumas.
and she was just the best today. just the shimmer i was waiting for. longing for.
kurvastab, kui inimestele ei lähe sinu arvamus korda. nagu sa oleks läbipaistev, õhk, vesi, misiganes.. ja vastik on, kui peab kogu aeg ise pingutama. sina anna terve oma süda, hing, keha, mõistus tööle, et vastu saada.. vähem. lihtsalt selle pärast, et keegi ei VIITSI. but why should i care then, too? aah. andke mulle palun üks ükskõiksus, et ma saaksin ka kunagi vähemalt proovida seda, et ma ka ei hooli, kui ei hoolita. sest muidu ma ei oska
sest ma hoolin liiga palju
keegi tahab poolt sellest endale?
