mere ääres on tühi asfaltiga kaetud plats, kus keskel seisab graffitikunstiga kaetud tellistest putka. seal oli kunagi tivoli. kõnnin mööda lompe ja jään seisma sinise.. asja juures. sõna otseses mõttes asja, sest enam sellel mingit väärtust ega kasutust ei ole. aga imelisel viisil on see ka ainuke asi, mis minus toob mingi kauge lapsepõlvemälestuse. kuidas ma sellel ainukesel korral, kui seal tivolis käisin, sõitsin selles sinises asjas pisikese paadiga. päikesepaisteline päev. selles kohas oleks nagu mingi hetk tardunud. mingi tunne jäänud õhku rippuma. kuigi praegu on see vaid varemetena.
ma pole ka ainuke, kes seda kohta armastab. seal jalutades näeb kauguses alati üksikuid inimkogusid, mis seisavad kas koltunud pika rohu sees või kaldakividel ja vaatavad merd. kes on tulnud sinna üksi enda mõtete ja tunnetega.
ja õhtuti ma istun mõne suure kivi peal ja vaatan pirita rannajoont, mis on täistuledes. väikesed tulukesed-autod- liiguvad sünkroonis linna poole. meenutavad jaaniusse. tavaliselt läheb sadamast mõni suur laev. vaikselt tagurdab enda pesast välja ja pöörab nina avamere poole. loobin kive kaarale vette, et ta saaks käpad märjaks.
kaks luike jälgisid meid täna. tulid, ujusid täitsa lähedale. kaarast siiski ohutusse kaugusse. lihtsalt ulpisid terve selle aja seal, kui meie kaldal olime. häälitsesid vahepeal natuke. paistsid pimedas hästi välja tänu oma valgele sulestikule.
üldse pimedus on imelik asi. alguses tundub ühtlane ja massiivne. kui silmad harjuvad ära, hakkavad nad eraldama asjade kontuure. enne kellegina tundunud kogud muutuvad tavalisteks kivideks. kõik on tegelikult täitsa loomulik.
aga see väike tükk mererannast on minu lemmikkoht nüüdsest. armastan seda oma südame ja silmadega
HAMLET: Oo Jumal, ma mahuksin pähklikoorde ja loeksin end määratu ruumi kuningaks, kui mul ainult ei oleks halbu unenägusid.
GUILDENSTERN: Need unenäod ongi auahnus, sest auahnuse tõeline tuum on vaid unenäo vari.
HAMLET: Unenägu ise on ainult vari.
ma pole siiamaani suutnud seda läbi mõelda nii, et ise ka aru saaks--
andekus on selline rikkus. lihtsalt vaadates täna õhtul kõiki oma kalleid koolikaaslasi, kes esinesid, tuli mõttesse, et kuidas ühte kohta on nii palju rikkust koondunud? mingi salapärane suur magnet, mis tõmbab inimesi, kes oskavad midagi teha ja tõeliselt naudivad seda.
ma arvan, et ma olen maandunud täpselt selles kohas, kus ma olla tahan ja pean olema. kui üldse mõni mu valik on täppi läinud, siis see on vähemalt esikolmiku seas. kuigi ma siiski kaklen pika hommikuse unega, ei tekita kooliminek enam mingisugust sisemist protesti. lähen sinna, kus on mu koht. sinna, kus mul on hea.
ja nii hea tunne on, kui peaaegu kõik meist armastavad seda, mida teevad. kuidas vaheruumi klaveriklahvid ei jää peaaegu hetkekski puhkama. kuidas inimesed tulevad maalitunnist värviste kätega. kuidas teatrikad kordavad söögilauas oma repliike.
ja kaks korda aastas antakse neile võimalus kõigi teiste ees enda andekust tõestada.
selle nimi on VHK vabalava.
ma ei mõista seda, kuidas inimesed võivad tahta olla pealiskaudsed, realistid, pohhuistid ja rikkad ainult rahalises mõttes?
kas nad ei kuule enda hinge või mis probleem on? sest IGAS hinges on ju see laul, mille rütm kasvõi vaikselt põksub, noodid õrnalt helisevad. ma ei suuda uskuda, et inimesed ei kuule seda laulu. sellest järeldus- nad suruvad seda maha. teadlikult. tahtlikult. nad ei taha võimalust anda millegile, mis muudaks elu.. võimalik, et raskemaks, aga tegelikult kergemaks. see äratab kõige ilusamad asjad ja tunded üles. toob pisaraid ja naeratusi. see õpetab hoolima, armastama, uskuma, usaldama, unistama, lootma. elama
mina olen selle laulu üles leidnud. ja ma olen peaaegu kõik sõnad pähe õppinud. ka viisi. aga avastan kogu aeg, et laul läheb aina edasi. et ma ei saagi seda täielikult omandada, sest see on liiga imeliselt tehtud. ma üritan järge pidada, mitte jätta ridu tähele panemata, mitte lasta mõttel lennata teisi radu. sest see on nii kerge. aga ka viimane asi, mida ma tahaks.
ja alati, kui ma mõned noodid laulust ära unustan, on keegi või miski, mis toob mind mu laulu juurde tagasi. ja kui rõõmus ma siis olen. nagu avastaks uuesti enda laulu..
save my soul
save my soul
dance 'til my heart starts
dancing along
ma olen ummikus. mõtted on kobaras koos ja mitte mingit progressi edasiliikumises ei ole. ma ei saa aru, mida ma tahan. ma olen rahul sellega, mida teen. aga kui näen, kuidas koolis vaheruumis keegi istub klaveri taga ja harjutab, siis mu terve sisemus tõmbub valust kokku. hing lihtsalt nutab.. sest ta tahab ka seda, tahab nii väga, tervest südamest.
aga ma ju tean, et kui ma läheksin seda teed, siis ma vaataks nende peale, kes joonistavad-maalivad ja nutaksin samamoodi.
ja sama on ka tantsimisega. ma tunnistan, ma ei ole selles hea. minu kaks aastat trenni oli vaid sellesse armumine, mitte sensiatsiooniline areng.
ja ma olen lootusetult armunud kolme asja samal ajal.
halb
halb
halb
selline tunne, nagu hinge lihtsalt rebitaks korraga kolmele poole. ja ta ei tea, millisele neist järgi anda, sest ta on nii freaking segaduses. NII segaduses.
ja kõige hullem tuleb kahe aasta pärast. kui ma pean päriselt mõtlema, millise vooluga kaasa minna ja millisele vastu sõuda. sest kõike korraga ei saa. see on üks nõme kuldne reegel. vähemalt seda tean, et üks neist kolmest kaunikesest jääb ära, sest ma lihtsalt ei oska seda. aga ikkagi jääb ju veel kaks!
tahaks lihtsalt selle vastutuse õlgadelt visata, nagu mantli. see jääks lebama kusagile keset teed ja keegi tundmatu korjaks selle üles ja võtaks endale.
mu hing on nii vastandlik ja jonnakas. kogu aeg peab tema pärast muretsema ja mõtlema. vaatama, et tema oleks õnnelik. rabama ööd-päevad, et tema naerataks.
aga miks muidu tühjalt elada?
mõned mõtted ajavad südame nii kibedaks. teab küll, et peaks nagu hea olema, aga rahul ei ole..
täiuslikkust pole mõtet taga ajada, see on kättesaamatu. aga selle poole püüdlemisest loobumine on samuti rumal.
tahaks laulda, joonistada, tantsida sügist.
igat viimast kuldkollast lehte, igat raagus oksa, igat jahedat tuulepuhangut, igat vihmasadu, igat äralendavat kurge, igat pimedat õhtut, igat põhjatut lompi, igat hetke, kus aeg jääb seisma.
tahaks sukelduda sellesse. hingata enne suur sõõm karget õhku ja viskuda pimesi mulle nii armsasse tundmatusse. lihtsalt lasta endal vajuda. põhja. ja seal ma lamaksin. vaataksin maailma ähmaselt läbi virvendava vee. puhuksin õhumulle, mis kokkupuutest pinnaga lõhkeks. armastaksin kõike seda, mis mu ümber on.
vahel, kui ma kõnnin vihmase ilmaga aslfaltil, kardan ma lompidesse astuda. sest tundub nii reaalne, et ma võin lihtsalt hetkega kukkuda kuhugi. ümberpööratud maailma. ja vahel just selle unistusega seisan ma keset seda väikest peeglit, vaatan tagurpidi puid ja taevast läbisõeluvaid pilvi. ja mõtlen, et tahaks sinna. äkki seal oleks ilusam? äkki seal oleks parem? julgeks riskidagi..
aga palun proovige. üritage hoolida. ärge olge ükskõiksed ükskõiksuse vastu. sest see lammutab seestpoolt. täiesti märkamatult on hingest lihtsalt ühel päeval varemed alles. ja keegi teine ei kavatse seda enam üles ehitada
ma kardan. kardan, et kui mina kunagi lapsed saan, ei oska nad mängida. ei oska unistada. ei oska ega taha lugeda. ma olen nii tänulik, et mulle jäeti lapsena ruumi kõigeks selleks, mis mind just nii hästi üles ehitas. et mul on vanemad, kes neid asju väärtustavad. mõned lapsed ei saagi seda võimalust. kas siis vanemate pärast, kes lihtsalt ei taha või ei oska neid asju pakkuda või liiga vara reaalsusesse sattumise pärast. sest kas suudab laps unistada täisväärtuslikult, kui ta teab, mis väljaspool, maailmas, tegelikult toimub? kas suudab tema väike süda mängida, kui ta näeb, mida teistele südametele tehakse?
ja ma ei tahaks üles kasvatada järjekordset halli massi, vaid ühte ilusat hinge, mis püüdleks kaugemale kui teised. mis väärtustaks asju, mis on seda väärt. kes tahaks lugeda, tahaks rohkem mõista ja tunda. kes oskaks mängida ka siis, kui pole ühtki nukku ega legomaja. kes oleks ilus inimene.
vahest ma tahan liiga palju?
aga äkki see on hoopis unistus?
sest siis ma annan talle ühe, kaks, isegi neli paari tiibu, kui tal vaja on.
ja lasen lennata
i found you,
found you in my heart galaxy
you shine through,
shine through my soul melody
it's nice to know,
that you are here
stay exactly where you are,
stay near
