**

aga miks me peaksimegi tahtma teha teistele midagi muud, kui head?

palun kaardistage kõik mu mõtted ja tunded

siin, minu sees sügaval on üks suur sasipundar. ja ma pean nüüd ükshaaval hakkama niite lahti harutama. või tegelikult.. lasen ma kellelgi palju paremal ja osavamal seda teha. lihtsalt annan kõik ära, et tagasi saada seda, mida mul tegelikult vaja on
vot nii ongi.

ja mu emmel on sünnipäev täna. ma ei osanud talle kingitust teha ja ostsin neli lille otsakooli eest

ma sain maitsta sõbra õnnelikkust, mis tegi mind natukeseks väga õnnelikuks ja samas avas mu enda silmad sellele , mis minu sees on. seda oli vaja. hädasti

aitäh, Jumal, et sa oled mulle nii ilgelt head sõberid andnud.

i seed my heart there

mere ääres on tühi asfaltiga kaetud plats, kus keskel seisab graffitikunstiga kaetud tellistest putka. seal oli kunagi tivoli. kõnnin mööda lompe ja jään seisma sinise.. asja juures. sõna otseses mõttes asja, sest enam sellel mingit väärtust ega kasutust ei ole. aga imelisel viisil on see ka ainuke asi, mis minus toob mingi kauge lapsepõlvemälestuse. kuidas ma sellel ainukesel korral, kui seal tivolis käisin, sõitsin selles sinises asjas pisikese paadiga. päikesepaisteline päev. selles kohas oleks nagu mingi hetk tardunud. mingi tunne jäänud õhku rippuma. kuigi praegu on see vaid varemetena.
ma pole ka ainuke, kes seda kohta armastab. seal jalutades näeb kauguses alati üksikuid inimkogusid, mis seisavad kas koltunud pika rohu sees või kaldakividel ja vaatavad merd. kes on tulnud sinna üksi enda mõtete ja tunnetega.
ja õhtuti ma istun mõne suure kivi peal ja vaatan pirita rannajoont, mis on täistuledes. väikesed tulukesed-autod- liiguvad sünkroonis linna poole. meenutavad jaaniusse. tavaliselt läheb sadamast mõni suur laev. vaikselt tagurdab enda pesast välja ja pöörab nina avamere poole. loobin kive kaarale vette, et ta saaks käpad märjaks.
kaks luike jälgisid meid täna. tulid, ujusid täitsa lähedale. kaarast siiski ohutusse kaugusse. lihtsalt ulpisid terve selle aja seal, kui meie kaldal olime. häälitsesid vahepeal natuke. paistsid pimedas hästi välja tänu oma valgele sulestikule.
üldse pimedus on imelik asi. alguses tundub ühtlane ja massiivne. kui silmad harjuvad ära, hakkavad nad eraldama asjade kontuure. enne kellegina tundunud kogud muutuvad tavalisteks kivideks. kõik on tegelikult täitsa loomulik.

aga see väike tükk mererannast on minu lemmikkoht nüüdsest. armastan seda oma südame ja silmadega

=?

HAMLET: Oo Jumal, ma mahuksin pähklikoorde ja loeksin end määratu ruumi kuningaks, kui mul ainult ei oleks halbu unenägusid.

GUILDENSTERN: Need unenäod ongi auahnus, sest auahnuse tõeline tuum on vaid unenäo vari.

HAMLET: Unenägu ise on ainult vari.



ma pole siiamaani suutnud seda läbi mõelda nii, et ise ka aru saaks--

mõned õitsema läinud roosid

andekus on selline rikkus. lihtsalt vaadates täna õhtul kõiki oma kalleid koolikaaslasi, kes esinesid, tuli mõttesse, et kuidas ühte kohta on nii palju rikkust koondunud? mingi salapärane suur magnet, mis tõmbab inimesi, kes oskavad midagi teha ja tõeliselt naudivad seda.
ma arvan, et ma olen maandunud täpselt selles kohas, kus ma olla tahan ja pean olema. kui üldse mõni mu valik on täppi läinud, siis see on vähemalt esikolmiku seas. kuigi ma siiski kaklen pika hommikuse unega, ei tekita kooliminek enam mingisugust sisemist protesti. lähen sinna, kus on mu koht. sinna, kus mul on hea.
ja nii hea tunne on, kui peaaegu kõik meist armastavad seda, mida teevad. kuidas vaheruumi klaveriklahvid ei jää peaaegu hetkekski puhkama. kuidas inimesed tulevad maalitunnist värviste kätega. kuidas teatrikad kordavad söögilauas oma repliike.

ja kaks korda aastas antakse neile võimalus kõigi teiste ees enda andekust tõestada.

selle nimi on VHK vabalava.

narrow path is where i want to walk

ma ei mõista seda, kuidas inimesed võivad tahta olla pealiskaudsed, realistid, pohhuistid ja rikkad ainult rahalises mõttes?
kas nad ei kuule enda hinge või mis probleem on? sest IGAS hinges on ju see laul, mille rütm kasvõi vaikselt põksub, noodid õrnalt helisevad. ma ei suuda uskuda, et inimesed ei kuule seda laulu. sellest järeldus- nad suruvad seda maha. teadlikult. tahtlikult. nad ei taha võimalust anda millegile, mis muudaks elu.. võimalik, et raskemaks, aga tegelikult kergemaks. see äratab kõige ilusamad asjad ja tunded üles. toob pisaraid ja naeratusi. see õpetab hoolima, armastama, uskuma, usaldama, unistama, lootma. elama
mina olen selle laulu üles leidnud. ja ma olen peaaegu kõik sõnad pähe õppinud. ka viisi. aga avastan kogu aeg, et laul läheb aina edasi. et ma ei saagi seda täielikult omandada, sest see on liiga imeliselt tehtud. ma üritan järge pidada, mitte jätta ridu tähele panemata, mitte lasta mõttel lennata teisi radu. sest see on nii kerge. aga ka viimane asi, mida ma tahaks.
ja alati, kui ma mõned noodid laulust ära unustan, on keegi või miski, mis toob mind mu laulu juurde tagasi. ja kui rõõmus ma siis olen. nagu avastaks uuesti enda laulu..

save my soul
save my soul
dance 'til my heart starts
dancing along

tantsivad tähed

ma olen ummikus. mõtted on kobaras koos ja mitte mingit progressi edasiliikumises ei ole. ma ei saa aru, mida ma tahan. ma olen rahul sellega, mida teen. aga kui näen, kuidas koolis vaheruumis keegi istub klaveri taga ja harjutab, siis mu terve sisemus tõmbub valust kokku. hing lihtsalt nutab.. sest ta tahab ka seda, tahab nii väga, tervest südamest.
aga ma ju tean, et kui ma läheksin seda teed, siis ma vaataks nende peale, kes joonistavad-maalivad ja nutaksin samamoodi.
ja sama on ka tantsimisega. ma tunnistan, ma ei ole selles hea. minu kaks aastat trenni oli vaid sellesse armumine, mitte sensiatsiooniline areng.
ja ma olen lootusetult armunud kolme asja samal ajal.
halb
halb
halb
selline tunne, nagu hinge lihtsalt rebitaks korraga kolmele poole. ja ta ei tea, millisele neist järgi anda, sest ta on nii freaking segaduses. NII segaduses.
ja kõige hullem tuleb kahe aasta pärast. kui ma pean päriselt mõtlema, millise vooluga kaasa minna ja millisele vastu sõuda. sest kõike korraga ei saa. see on üks nõme kuldne reegel. vähemalt seda tean, et üks neist kolmest kaunikesest jääb ära, sest ma lihtsalt ei oska seda. aga ikkagi jääb ju veel kaks!
tahaks lihtsalt selle vastutuse õlgadelt visata, nagu mantli. see jääks lebama kusagile keset teed ja keegi tundmatu korjaks selle üles ja võtaks endale.

mu hing on nii vastandlik ja jonnakas. kogu aeg peab tema pärast muretsema ja mõtlema. vaatama, et tema oleks õnnelik. rabama ööd-päevad, et tema naerataks.
aga miks muidu tühjalt elada?

mõned mõtted ajavad südame nii kibedaks. teab küll, et peaks nagu hea olema, aga rahul ei ole..

täiuslikkust pole mõtet taga ajada, see on kättesaamatu. aga selle poole püüdlemisest loobumine on samuti rumal.