praeguseks on torm möödunud..või varitseb kuskil ja ootab aega väljahiilimiseks.
me käime mõlemad nagu õhukesel jääl. iga väike, ettekavatsemata vale sõna võib sinna prao lüüa. ei julge hingatagi, kardad, et ehk isegi hingeõhk sulatab külma põrandat. tahaks kaldale..
naabermajas elab üks küürus vanatädike, kellel oli suur hundisegune koer Felka. kutsa pani suvel kõrvad pea alla. tihti koju tulles ma näen, kuidas see vanatädike jalutab üksinda meie kvartalis. ma pole kunagi teda näinud mingi inimesega koos. ehk tal ei ole üldse sugulasi. mu süda valutab iga kord, kui ma teda näen. ma tahaks talle öelda midagi ilusat. rääkida temaga. aga kõik, mis ma suudan lausuda, on tere enda vigases vene keeles. ja siiski ta naeratab hetkeks, ütleb tere vastu ja kõnnib siis vaikselt edasi.
täna hommikul kirikusse minnes ma aitasin ühte vanatädikest toompealt üles. ta oli ülimalt armas
mul on vist teema vanatädikestega..
tule ja räägi, et tegelikult on kõik hea. et tähed pilvede taga on alles. ja hommik tuleb ilusam ja parem kui eelmine. et kõik läheb mööda ja aeg lakub haavad üle. tule, laula mulle üks laul, milles poleks vigu. laula mulle nii kaua, kuni uinun. anna mulle üks ilusaim unenägu. anna mulle üks süda, millele toetuda. anna mulle üks tingimusteta armastus, et ma saaks seda jagada sama hästi, kui sina seda teed
kõige koledam ja kahepalgelisem on ennast petta. ilma, et sa seda ise märkakski. sa oled nii osav ja oskad nii head nägu teha, samal ajal seest lihtsalt lammutades. tule, ma tean küll, kuidas sa end tunned. kes teaks paremini, kui mina? kes? no näed..
raske on enda jaoks mingeid pilte üle maalida. neid, mis on nagu alati ühtemoodi olnud. ja nüüd. nüüd läks mingi debiilne värvipurk ümber ja kõik on ühtlane värvimeri. ja ta peab algse pildi jälle taastama. tuletama meelde iga väiksema joone ja nüansi. kuigi ta teab juba ette, et lõpptulemus ei tule sama ilus, kui esimene mõte. ja ta neab seda kätt, mis nii lohakalt purgi ümber lükkas ja kõik segamini paiskas. see võis olla tema käsi. ei pruukinud.
ja pisaratega segi ta istub üleval ööd läbi, ees üks ja seesama joonistus ees ja üritab taastada, mis kunagi oli nii ilus. ta ei anna alla, sest tal on üks mälestus. üks mälestus, mis hoiab seda pilti ikka veel elus. ta on kangekaelne. võib-olla liigagi jonnakas. aga ta tunneb, kuidas tema südame kõrval tuksub tunne, mis kihutab teda tööle. peas rändab unistusetaoline mõte rõõmust, mida ta tundma saab, kui joonistus on lõpetatud.
jonnakas.. kangekaelne..
tuli tuul ja puhus ära..
oleks ta vaid tulnud. oleks ta vaid puhunud..
Planetshakers -You are good << vajuta mind'yeah yeah yeah
Sa joonistad ise oma taevasse tähti. Sa võid tikkida oma maailma täis tähtkujusid, linnuteid, galaktikaid. Aga kui sa tõesti lihtsalt ei taha seda teha ja eelistad istuda pimeduses, siis ära mine süüdistama taevast, et see ei muutu. Ise peaks ka aru saama, kui arulage see tundub. Ja ega sa siis ei kuula, kui sulle üritatakse ilusti seletada, kuidas võtta kätte pintsel ja kuidas teha sellega pimedale taustale midagi elavat. Ei, sa esiteks vaidled vastu, kasutades enda kõiki trumpe, mida sa enda mustas üksinduses miljon korda üle mõelnud oled ja kui näed, et oled alla jäämas, teed näo, et sind su taevas tegelikult ei huvitagi. Sa ei taha lihtsalt midagi ligi lasta. Ja siis virised ja vingud, et küll sinul on seal pime. Muidugi on pime, kui tähti pole. Loll laps. Kas on siis lihtsam ise endale kahju teha ja sellega rahul olla? Sa võid lõputult oodata, et keegi tuleks ja teeks sinu eest töö ära. Aga miks keegi peaks teise taevast maalima, kui tal on endalgi tegemist piisavalt? Ja peaksid sa siis otsima neid pintsleid ja värve. Aga sa ei pea. Sul on kõik olemas. Asi on lihtsalt tahtes ja usus sellesse valgusesse, mida sa luua suudad. Kõik värvid on segatud, lõuend on valmis. Nüüd on kunstnikku vaja. Lihtsalt.. proovi..
oboyoboyoboyoboyoboy! minu laural on s-ü-n-n-i-p-ä-e-v! ja täna õhtul oleme indiaanlased!
praegu tahaks ainult istuda selg vastu radikat, aurav teetass käes ja kümme tekki ümber.
nii külm on~
see on nagu mingi.. needus või ajupesu. teed interneti lahti, et midagi tarka guugeldada ja see hetk, kui pilt ette hüppab, on kõik mõtted peast kadunud. vajutad tuimalt facebooki bookmark'i ja oled jälle nõiaringiga seal tagasi. ma ei taha tunnistada, et see mind mõjutab , aga halloo. mis asi see siis on?!
hull maailm
tahaks kellaseieri kinni püüda ja hoida seda edasi liikumast. sest ta teeb seda liiga kiiresti. ma lihtsalt ei jõua järgi
ma sain lõpuks aru, miks mulle ei meeldi kõiksugu action-thrillerfilmid. sest need on nii ühekülgsed. süžee on ilmselge- head vs pahad. kõik tähelepanu on koondunud ainult tegevusele. sa ei saa ettesöödetud asju läbi närida, sest seal polegi midagi närida. puhas puder. mida sa siis üldse mälud?
kuigi on olemas ka üksikuid märuleid, kus keegi kaval režissöör on toppinud sisse mõne mõtte, mida tuleb siis kahe käega kaevates otsida.. aga neid on vähe
mulle meeldib mõelda. tõsiselt meeldib. aga eriti armastan seda, kui mind sunnitakse seda tegema, sest siis on mingi muu tõuge või teine eesmärk.
oeh.. aga donnie darko'st pole ma siiamaani päris täielikult aru saanud.. ehk tuleb kunagi seegi aeg
