ma uurisin natuke enda blogindust ja avastasin, et ma vingun ja virisen pidevalt. mina, kes ma ennast peaaegu optimistide kogukonna liikmeks loen.
tegelikult mul ongi kõige naljakam, kui ma ise end kuidagi üllatan. sest see on nii ootamatu. eriti, kui peaks tegelikult ise teadma kõike, mida teen ja mis ülakorrusel toimub. aga näedsa.
haruki murakami kirjutab kohutavalt hästi. ma ei oska enda armastust tema raamatute vastu väljendada. kui ma loen, olen täiesti lummatud,kuigi peaks tõdema, et ma isegi ei tea, miks. ma hakkan end kergelt jaapanlasena tundma juba..
see oli ilus, et ta laskis jaanimardika vabadusse ja tüdruk laulis rõdul.
ühte raamatut loen kodus, teist viru rahvaraamatus ja kolmandat solarise omas.
ma ei talu normaalsust. väljapeetust. halle masse. "nii on õige"'t .
okei. ma talun, aga ei salli. seda, kui inimesed jätavad midagi ainult selle pärast tegemata, et neile on alati õpetatud, et see pole sünnis, see võib sulle halva maine tekitada, see pole korralikule kodanikule kohane. ma ei mõtle, et läki tänavale aknaid puruks viskama. ma mõtlen, et.. ütle, kui sa tahad öelda, ole natuke hull, ole natuke teistsugune. keegi sind selle eest maha ei löö. aga see, kui sa midagi pidevalt maha surud, on hale, sest keegi muu ei keela sind, kui sa ise.
normaalsed inimesed kindlasti kritiseerivad, vangutavad päid ja mõtlevad, et sellest siin küll head nahka ei saa. las kritiseerivad, las mõtlevad. see näitab nende enda piiratust.
sina ära oma tiibu kärpida lase
Are you hurting the one you love? You say you've found Heaven but you can't find God. Are you hurting the one you love? Bite your tongue 'til it tastes like blood.
tead, ma kohe üldse ei salli, kui sa lähed avalikäsi. naeratades. hea südamega. ja siis su ees lajatatakse uks kinni. lihtsalt ja julmalt. ilma mingi põhjuseta. jäetakse sinu näpud vahele, kuigi sina tulid kõigi heade kavatsustega. ja siis oodatakse, et sa usuksid, et kõik on kõige PAREMAS korras. muidugi. parimas. mul ka nüüd. näpud valutavad. aga viga on ju ometi minus, et ma üldse ukse ligidale tulin. kuidas ma küll ei teadnud, et heale vastatakse halvaga? einoh. ma võin näidelda, et ma ei hooli ka. et mul on savi. muda. pori.
savi
savi
savi
ja ma olen häiriv inimene. miks ma üldse nii palju üritan?
i've fallen out of favor and i've fallen from grace
fallen out of trees and i've fallen on my face
florence + the machine on hea. parem veel.
ära tõmba mu suunurki viltu. mul just läheb nii hästi ja ma tahan, et see kestaks. jah, just siis, kui tahaks, et sind võetaks for granted, siis ei võeta.
ebaõiglus
näh
teate, kui ilus ja hea aastavahetus mul oli?
lihtsalt.. siiamaani üks parimaid aegu mu elus. kuressaare koos kamba überlahedate inimestega.
ma rikun kergelt enda traditsiooni kirjutada peamiselt mõtetest ja esitlen originaalselt enda viimaseid päevi eelmises aastas.
saarele sõitsime siimu suure logu bussiga, mis mentidele vahele ei tohtinud jääda, sest põrand paistis kohati läbi. glenn suudeti tee peal kolm korda lumme toimetada. külm oli.
kirik, kus me elasime, oli kunagi sõjaväe lõbustusasutus olnud. ilma punaste laternateta. lihtsalt spordisaal, kino ja muu.
ruthiga arendasime välja uue väga kõrget intelligentsitaset nõudva pallimängu. ma ei hakka seda seletama, sest mul arvatavasti oleks piinlik.
aastat võtsime vastu siioni kiriku katusel. see oli ilus hetk.
meile anti ülesandeks aastavahetuse noortekas teha. kaks päeva treenisin laululinde, kes said lõpuks ülihästi hakkama. sinna kahjuks väga palju rahvast ei tulnud, aga üldiselt oli haigelt hea.
palvetasin kirsi eest ja kui ta ära läks, tundsin, et pean piibli lahti võtma. sealt avanes Lu 12:31. "pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi" ja see nii puudutas mind. nutsin õnnest tund aega. tundsin, kuidas Jumal oli igal pool ümber. ja see oli nii hea tunne. üle nii pika aja.
gaspar palvetas meie tripi alguses, et igaüks saaks ühe ime. mina sain. ja ma olen nii õnnelik selle üle, sest imed on head. on ju?
ma tunnen, et mu süda on oma juured alla ajanud. pikad jämedad tugevad juured. ta ei varja enam pisikest hinge enda sees. hing on väljas. tantsib, laulab, naerab.
pole enam köie peal kõndimist. nüüd on kindlad kivid, mida ma kavatsen tallata veel kaua.
ma olen nii õnnelik!
ma tahan, et ma saaksin selle jagada kõigile teile, sest ma saan seda piiramatult.
mul on nii hea Jumal. päriselt. teda reaalselt tasub tunda, sest ta on nii freaking lahe.
ilusaid unesid, kallid. ma armastan teid.
ja mitte ainult mina
tahaksin need neli seina, mis mind kinni hoiavad, maha lõhkuda, katki lüüa, täielikult purustada. vaesed puurilinnud.. ma ei võta kunagi endale ühtegi. las lendavad taevas. seal on neid palju parem vaadata. nemad on õnnelikud, mina olen õnnelik. ma tunnen, et mu suled lihtsalt kukuvad küljest ära. sest kui nad ei tunne, et neid on lennuks vaja, hülgavad nad mu. tuhmuvad ja moodustavad varsti vaiba mu väikeste jalgade all. samal ajal, kui mina toetan enda nokka puurivarbadele ja ootan, et keegi juhuslik möödakäija teeks puuri lahti ja laseks mu vabaks. aga nad ei vaata siiapoolegi. neil on liiga kiire. oma elu, omad vajadused. oeh. vähemalt ma enam-vähem tean seda päeva, kui võti puuri lukuauku pistetakse. oi siis ma lendan ära. kaugele. kaugele.
ilusaid mõtteid, kallid.
mind on üksi jäetud
ja ma ei tea, kas ma olen õnnelik selle üle.
selline tunne, nagu mu hing oleks kuskil seal väljas. lendleks ja keerleks jõulude keskel. keha on siin. külmetab kergelt ja on tegevusetusest väsinud.
lund võiks hakata sadama. siis saaks end aknalauale kerra tõmmata ja vaadata lumehelveste lõputut keerlemist ja mänglemist ümber üksteise. kuni aknapiitade vahelt imbuv külm õhk ajab mu klaasi eest ära.
lumes tantsida oleks tore
tahaks ühe riide eest kiskuda. näidata, et see kõik on näitemäng. ja mitte selle heas tähenduses. võlts, pinnapealne, ülepingutatud, sisutu, tundetu. kui palju on neid, kes peavad jõule südamega? kes peavad jõule aasta läbi? mitte ei muutu nende kolme päevaga paremaks inimeseks, et siis peale seda vanas rütmis edasi joosta. see on vale. see on kahepalgeline. see on odav. ostetud, renditud, laenatud headus.
tee kolmapäevakingitusi
armasta iga päev
aita alati
siis sa imestad üks kord aastas, et inimesed on sinuga sarnased
aga nüüd ma kustutan terve valguse enda hämarast korterist. istun poolpimeduses ja kuulan lykke li'd. ning üritan pugeda enda mõtetesse ja nendest selgust saada
siiski ma loodan, et kui isegi tavaliselt on teistmoodi, siis need vähemalt kolm päeva oleksid kõigile ilusad. suva sest, et Jeesus sündis tegelikult novembri lõpus ja seitse aastat enne enda sündi
ja ma loodan, et mul on lubatud seda nii ilusat pilti kasutada.
