kas endale valetada on patt?

the godfather ja 15 bussipiletit

talv tuli järjekordselt.
tore, mul saigi villand ilma absoluutsest otsustusvõimetusest. üks päev tahab kevad olla, teine hommik ehib end jääga. nii ei saa.

mul on tunne, nagu midagi oleks, aga ma ei saa aru, mis. ja see ajab mind päris korralikult närvi. liiga utoopiline ja ma ei mõista biiti.
iseenesest saaks kahe kodusveedetud päevaga väga palju kasulikku tehtud, aga enne, kui ma jõuan sellele mõeldagi, on väljas juba öö. ja siis ma mõtlen üle eelneva päeva ja avastan, et ma olen sellest lihtsalt üle lennanud. nagu tihti suvel. praegu on see aeg, kui ma üle kõige igatsen seda, et ma hommikul ärkaksin selle peale, et linnud liiga kõvasti laulavad. tõmbaksin end voodi peal kerra ja vaataks hommikupäikesest kuldseid mände akna taga.
aga ei. ärkan, mässin teki võimalikult ümber, et külm ei oleks ja vahin nukrat paljast kastanit, keda lumi riietada üritab.
talv on ilus, aga ta jäätab koos merega ka aja.
ma vannun, et see pole ainult minu ettekujutluse vili.

mul on kuri tunne, et mulle on külge jäämas üks hea harjumus..

vahepeal jõudsin väisata lastepolikliinikut.
liiga tuttavad rohelised käsipuud.
palavik subferiilne, ninast purulentne eritis, peavalu, ninahingamine häiritud
-põskkoopapõletik. juhhui.
haigus pani mind nädalalõpus koduaresti. . kus on õiglus??

seisin vastu plaati, suu lahti ja tundsin, kuidas röntgenkiired tantsivad läbi minu.


ma ei saa nüüd aru, kas see maailmalõpp tuleb varsti või ei tule..?

we sure are too cute for two ugly people

ma uurisin natuke enda blogindust ja avastasin, et ma vingun ja virisen pidevalt. mina, kes ma ennast peaaegu optimistide kogukonna liikmeks loen.
tegelikult mul ongi kõige naljakam, kui ma ise end kuidagi üllatan. sest see on nii ootamatu. eriti, kui peaks tegelikult ise teadma kõike, mida teen ja mis ülakorrusel toimub. aga näedsa.
haruki murakami kirjutab kohutavalt hästi. ma ei oska enda armastust tema raamatute vastu väljendada. kui ma loen, olen täiesti lummatud,kuigi peaks tõdema, et ma isegi ei tea, miks. ma hakkan end kergelt jaapanlasena tundma juba..
see oli ilus, et ta laskis jaanimardika vabadusse ja tüdruk laulis rõdul.

ühte raamatut loen kodus, teist viru rahvaraamatus ja kolmandat solarise omas.

ma ei talu normaalsust. väljapeetust. halle masse. "nii on õige"'t .
okei. ma talun, aga ei salli. seda, kui inimesed jätavad midagi ainult selle pärast tegemata, et neile on alati õpetatud, et see pole sünnis, see võib sulle halva maine tekitada, see pole korralikule kodanikule kohane. ma ei mõtle, et läki tänavale aknaid puruks viskama. ma mõtlen, et.. ütle, kui sa tahad öelda, ole natuke hull, ole natuke teistsugune. keegi sind selle eest maha ei löö. aga see, kui sa midagi pidevalt maha surud, on hale, sest keegi muu ei keela sind, kui sa ise.
normaalsed inimesed kindlasti kritiseerivad, vangutavad päid ja mõtlevad, et sellest siin küll head nahka ei saa. las kritiseerivad, las mõtlevad. see näitab nende enda piiratust.
sina ära oma tiibu kärpida lase

**?

Are you hurting the one you love?
You say you've found Heaven but you can't find God.
Are you hurting the one you love?
Bite your tongue 'til it tastes like blood.

wearing my best dress

tead, ma kohe üldse ei salli, kui sa lähed avalikäsi. naeratades. hea südamega. ja siis su ees lajatatakse uks kinni. lihtsalt ja julmalt. ilma mingi põhjuseta. jäetakse sinu näpud vahele, kuigi sina tulid kõigi heade kavatsustega. ja siis oodatakse, et sa usuksid, et kõik on kõige PAREMAS korras. muidugi. parimas. mul ka nüüd. näpud valutavad. aga viga on ju ometi minus, et ma üldse ukse ligidale tulin. kuidas ma küll ei teadnud, et heale vastatakse halvaga? einoh. ma võin näidelda, et ma ei hooli ka. et mul on savi. muda. pori.
savi
savi
savi
ja ma olen häiriv inimene. miks ma üldse nii palju üritan?
i've fallen out of favor and i've fallen from grace
fallen out of trees and i've fallen on my face

florence + the machine on hea. parem veel.

higher now than ever before

ära tõmba mu suunurki viltu. mul just läheb nii hästi ja ma tahan, et see kestaks. jah, just siis, kui tahaks, et sind võetaks for granted, siis ei võeta.
ebaõiglus
näh

ilutulestikud

teate, kui ilus ja hea aastavahetus mul oli?
lihtsalt.. siiamaani üks parimaid aegu mu elus. kuressaare koos kamba überlahedate inimestega.
ma rikun kergelt enda traditsiooni kirjutada peamiselt mõtetest ja esitlen originaalselt enda viimaseid päevi eelmises aastas.
saarele sõitsime siimu suure logu bussiga, mis mentidele vahele ei tohtinud jääda, sest põrand paistis kohati läbi. glenn suudeti tee peal kolm korda lumme toimetada. külm oli.
kirik, kus me elasime, oli kunagi sõjaväe lõbustusasutus olnud. ilma punaste laternateta. lihtsalt spordisaal, kino ja muu.
ruthiga arendasime välja uue väga kõrget intelligentsitaset nõudva pallimängu. ma ei hakka seda seletama, sest mul arvatavasti oleks piinlik.
aastat võtsime vastu siioni kiriku katusel. see oli ilus hetk.
meile anti ülesandeks aastavahetuse noortekas teha. kaks päeva treenisin laululinde, kes said lõpuks ülihästi hakkama. sinna kahjuks väga palju rahvast ei tulnud, aga üldiselt oli haigelt hea.
palvetasin kirsi eest ja kui ta ära läks, tundsin, et pean piibli lahti võtma. sealt avanes Lu 12:31. "pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi" ja see nii puudutas mind. nutsin õnnest tund aega. tundsin, kuidas Jumal oli igal pool ümber. ja see oli nii hea tunne. üle nii pika aja.
gaspar palvetas meie tripi alguses, et igaüks saaks ühe ime. mina sain. ja ma olen nii õnnelik selle üle, sest imed on head. on ju?
ma tunnen, et mu süda on oma juured alla ajanud. pikad jämedad tugevad juured. ta ei varja enam pisikest hinge enda sees. hing on väljas. tantsib, laulab, naerab.
pole enam köie peal kõndimist. nüüd on kindlad kivid, mida ma kavatsen tallata veel kaua.
ma olen nii õnnelik!
ma tahan, et ma saaksin selle jagada kõigile teile, sest ma saan seda piiramatult.
mul on nii hea Jumal. päriselt. teda reaalselt tasub tunda, sest ta on nii freaking lahe.
ilusaid unesid, kallid. ma armastan teid.
ja mitte ainult mina