circus

see maailm ümberringi on millegipärast nii üles ehitatud, et inimene peab pidevalt tõestama enda tugevust. tegema head nägu, kui asjad on tegelikult nii halvad, kui olla saavad. võitlema, kui ta tegelikult on kaotanud eesmärgi ja sees valitseb vaid tühjus. naeratama, kuni ta on teiste omasuguste keskel. haavatav, ettevaatlik, aga kõigile teistele näiliselt vastupidav ja allaandmatu. kas inimesed kardavad nõrkusi näidata? kindlasti. karjas annaks see võimaluse sind välja süüa. jätta sind saatuse hooleks. üksik hunt ei saa hakkama. aga inimene ei ole ju hunt.
mida ta kardab?

violet fireflies

homme saan ma üle pika aja ometi välja. cheers(drink to that)
ei, ära tee seda parem

täna oli üks hea päev, üle pika aja
ma ei taha vist kodu mõni nädal enam näha, kuigi kahtlustan, et sellega võib tekkida väikeseid raskusi, arvestades mu alaealisust ja peaaegu-rahatust.
ma kardan jälle hüpata enda 12-tunnisesse tööpäeva otse nädalaajasest kodusklemisest. eelmine kord oli nii räigelt raske. ega seekord vist lihtsam ei tule.

meie graafika läks virru 4. korrusele üles. avamise ajal olin haige. homme põikan läbi, vaatan, kuidas teises keskkonnas välja näeb. kindlasti midagi sensiatsioonilist. kuigi kui nüüd aus olla, tulid need väga harašolt välja.
ja kuivnõel on lihtsalt.. heaaa. täpselt see, mida ma armastan. põhjalikult läbitöötatud pinnad ja süvenemine. kuigi tušist ja sulest ei ole siiamaani ükski tehnika mööda rebinud :p
kunagi väiksena oli kunstitunnis pidevalt see situatsioon, et keegi kuulutas kõva häälega, KUI kole töö tal on. ja selle peale jooksid kõik juurde ja ohkisid, et kui ilus see on. ja autor ikka krimpsutas nina, et kuulda veel komplimente. ja seda ei esine ainult eelklassides. siiamaani. ja see on talumatu. labane. see ei kehti ka muidugi ainult kunsti kohta. aga sama hale on see minu arvates igal pool
täielik õigus on enda loomingu üle uhke olla, kui see sulle meeldib. ja kui ei meeldi, ütled, et ei ole hästi välja tulnud ja ütled siiski aitäh kõikidele, kelle arvates kena on.

ma nii kohutavalt igatsen
*
*
*
sinna lähevad need, millest ma hetkel kogu südamest puudust tunnen.
mõned tiibadest puuduvad suled, mis ei lase täielikult lendu tõusta.

.. igatsen nii, et süda valutab end ära.

make me breathless

see on täiesti üle piiri.
liiga hea.
ma tunnen, kuidas ta poeb läbi iga mu poori,
kihutab ülehelikiirusel mööda mu veene,
jõuab südamesse,
hakkab selle seinu taguma,
põrkub vastu rinnakorvi,
paneb selle värisema,
terve keha on täidetud,
kopsud vappuvad,
panen silmad kinni,
sukeldun endasse,
ta on ka seal,
tantsin

drumdrumdrum

tänane on peaaegu üle elatud. mõned tunnid veel ja siis saab magama. jee
ma ei suuda uskuda, et ma jälle olen nendesamade seinte vahel ja ei saa siit enne esmaspäeva välja. masendav. kokkuvõttes olen ma tänase päevaga.. pannud pesu kuivama, vannitoa põrandat nühkinud, kõrvarõnga teinud, joonistanud üht mustanahalist tüdrukut ja kuulanud rihannat.
kvaliteetpäev.
nii väga kohutavalt igav on. ja üksik. lamaks terve päeva voodis, vaataks valget lage ja mõtleks. või jääks täna magama ja ärkaks alles esmaspäeval. oleks see võimalik, oleks ma juba unedemaale hüpanud. aga see oleks vist isegi organismile kurnav, kui ta peaks kaks päeva ja kolm ööd välja lülitatud olema.
vähemalt pole mul mononukleoosi. optimism missugune.
lugesin norwegian wood'i läbi. see oli hea. väga hea. üllatas mind pidevalt erinevate karakteritega. lõpp jättis meeldiva nukra tunde sisse.

ma nüüd.. jätkan enda sisukat päeva
aga muidu on kõik hästi

kas endale valetada on patt?

the godfather ja 15 bussipiletit

talv tuli järjekordselt.
tore, mul saigi villand ilma absoluutsest otsustusvõimetusest. üks päev tahab kevad olla, teine hommik ehib end jääga. nii ei saa.

mul on tunne, nagu midagi oleks, aga ma ei saa aru, mis. ja see ajab mind päris korralikult närvi. liiga utoopiline ja ma ei mõista biiti.
iseenesest saaks kahe kodusveedetud päevaga väga palju kasulikku tehtud, aga enne, kui ma jõuan sellele mõeldagi, on väljas juba öö. ja siis ma mõtlen üle eelneva päeva ja avastan, et ma olen sellest lihtsalt üle lennanud. nagu tihti suvel. praegu on see aeg, kui ma üle kõige igatsen seda, et ma hommikul ärkaksin selle peale, et linnud liiga kõvasti laulavad. tõmbaksin end voodi peal kerra ja vaataks hommikupäikesest kuldseid mände akna taga.
aga ei. ärkan, mässin teki võimalikult ümber, et külm ei oleks ja vahin nukrat paljast kastanit, keda lumi riietada üritab.
talv on ilus, aga ta jäätab koos merega ka aja.
ma vannun, et see pole ainult minu ettekujutluse vili.

mul on kuri tunne, et mulle on külge jäämas üks hea harjumus..

vahepeal jõudsin väisata lastepolikliinikut.
liiga tuttavad rohelised käsipuud.
palavik subferiilne, ninast purulentne eritis, peavalu, ninahingamine häiritud
-põskkoopapõletik. juhhui.
haigus pani mind nädalalõpus koduaresti. . kus on õiglus??

seisin vastu plaati, suu lahti ja tundsin, kuidas röntgenkiired tantsivad läbi minu.


ma ei saa nüüd aru, kas see maailmalõpp tuleb varsti või ei tule..?

we sure are too cute for two ugly people

ma uurisin natuke enda blogindust ja avastasin, et ma vingun ja virisen pidevalt. mina, kes ma ennast peaaegu optimistide kogukonna liikmeks loen.
tegelikult mul ongi kõige naljakam, kui ma ise end kuidagi üllatan. sest see on nii ootamatu. eriti, kui peaks tegelikult ise teadma kõike, mida teen ja mis ülakorrusel toimub. aga näedsa.
haruki murakami kirjutab kohutavalt hästi. ma ei oska enda armastust tema raamatute vastu väljendada. kui ma loen, olen täiesti lummatud,kuigi peaks tõdema, et ma isegi ei tea, miks. ma hakkan end kergelt jaapanlasena tundma juba..
see oli ilus, et ta laskis jaanimardika vabadusse ja tüdruk laulis rõdul.

ühte raamatut loen kodus, teist viru rahvaraamatus ja kolmandat solarise omas.

ma ei talu normaalsust. väljapeetust. halle masse. "nii on õige"'t .
okei. ma talun, aga ei salli. seda, kui inimesed jätavad midagi ainult selle pärast tegemata, et neile on alati õpetatud, et see pole sünnis, see võib sulle halva maine tekitada, see pole korralikule kodanikule kohane. ma ei mõtle, et läki tänavale aknaid puruks viskama. ma mõtlen, et.. ütle, kui sa tahad öelda, ole natuke hull, ole natuke teistsugune. keegi sind selle eest maha ei löö. aga see, kui sa midagi pidevalt maha surud, on hale, sest keegi muu ei keela sind, kui sa ise.
normaalsed inimesed kindlasti kritiseerivad, vangutavad päid ja mõtlevad, et sellest siin küll head nahka ei saa. las kritiseerivad, las mõtlevad. see näitab nende enda piiratust.
sina ära oma tiibu kärpida lase