täna oli kõige ilusam valgus üle pika-pika aja.
päike ronis tervenisti korterisse sisse, täitis kõik pimedad nurgad. istusin klaveri ees, näoga tema poole ja kissitasin silmi. ta oli nii hea ja nii soe
nägin unes keskpäevast tähistaevast. see oli nii ilus, et võttis õhku ahmima. üritasin leida reha tähtkuju, aga puud olid ees ja väravast ei saanud välja
i got a pocket, got a pocket full of sunshine
i got a love and i know that it's all mine
palju kergem on õnnelik olla
olge õnnelikud
see võtab kõik koorma ära
ma nägin vist kõige halvemat und
piinlik öelda, aga ma tõesti kohutavalt kartsin ka peale ärkamist
ja kõige jubedam on leida peaaegu identne tegelane kuskilt juudi muistenditest..
ma mõtlesin, et.. oleks äkki vahelduseks hästi õnnelik? kuigi segavaid tegureid on päris palju. aga siiski. ootaks elult parimat ja loeks kodus istumist õnnistuseks, mitte needuseks. teeks hästi palju häid asju, oleks hästi tubli.
mission happy
lying is the most fun a girl can have without taking her clothes off-
makes my heart beat its rhythm.
aga nüüd ma sukeldun loodetavasti ilusatesse unedesse
kallid olete
sest ülejärgmisel hommikul võid sa end avastada veel ühe uue viiruse küüsis ja nautida veel üht nädalat kodus..
splendid.
see maailm ümberringi on millegipärast nii üles ehitatud, et inimene peab pidevalt tõestama enda tugevust. tegema head nägu, kui asjad on tegelikult nii halvad, kui olla saavad. võitlema, kui ta tegelikult on kaotanud eesmärgi ja sees valitseb vaid tühjus. naeratama, kuni ta on teiste omasuguste keskel. haavatav, ettevaatlik, aga kõigile teistele näiliselt vastupidav ja allaandmatu. kas inimesed kardavad nõrkusi näidata? kindlasti. karjas annaks see võimaluse sind välja süüa. jätta sind saatuse hooleks. üksik hunt ei saa hakkama. aga inimene ei ole ju hunt.
mida ta kardab?
homme saan ma üle pika aja ometi välja. cheers(drink to that)
ei, ära tee seda parem
täna oli üks hea päev, üle pika aja
ma ei taha vist kodu mõni nädal enam näha, kuigi kahtlustan, et sellega võib tekkida väikeseid raskusi, arvestades mu alaealisust ja peaaegu-rahatust.
ma kardan jälle hüpata enda 12-tunnisesse tööpäeva otse nädalaajasest kodusklemisest. eelmine kord oli nii räigelt raske. ega seekord vist lihtsam ei tule.
meie graafika läks virru 4. korrusele üles. avamise ajal olin haige. homme põikan läbi, vaatan, kuidas teises keskkonnas välja näeb. kindlasti midagi sensiatsioonilist. kuigi kui nüüd aus olla, tulid need väga harašolt välja.
ja kuivnõel on lihtsalt.. heaaa. täpselt see, mida ma armastan. põhjalikult läbitöötatud pinnad ja süvenemine. kuigi tušist ja sulest ei ole siiamaani ükski tehnika mööda rebinud :pkunagi väiksena oli kunstitunnis pidevalt see situatsioon, et keegi kuulutas kõva häälega, KUI kole töö tal on. ja selle peale jooksid kõik juurde ja ohkisid, et kui ilus see on. ja autor ikka krimpsutas nina, et kuulda veel komplimente. ja seda ei esine ainult eelklassides. siiamaani. ja see on talumatu. labane. see ei kehti ka muidugi ainult kunsti kohta. aga sama hale on see minu arvates igal pool
täielik õigus on enda loomingu üle uhke olla, kui see sulle meeldib. ja kui ei meeldi, ütled, et ei ole hästi välja tulnud ja ütled siiski aitäh kõikidele, kelle arvates kena on.
ma nii kohutavalt igatsen
*
*
*
sinna lähevad need, millest ma hetkel kogu südamest puudust tunnen.
mõned tiibadest puuduvad suled, mis ei lase täielikult lendu tõusta.
.. igatsen nii, et süda valutab end ära.
see on täiesti üle piiri.
liiga hea.
ma tunnen, kuidas ta poeb läbi iga mu poori,
kihutab ülehelikiirusel mööda mu veene,
jõuab südamesse,
hakkab selle seinu taguma,
põrkub vastu rinnakorvi,
paneb selle värisema,
terve keha on täidetud,
kopsud vappuvad,
panen silmad kinni,
sukeldun endasse,
ta on ka seal,
tantsin
tänane on peaaegu üle elatud. mõned tunnid veel ja siis saab magama. jee
ma ei suuda uskuda, et ma jälle olen nendesamade seinte vahel ja ei saa siit enne esmaspäeva välja. masendav. kokkuvõttes olen ma tänase päevaga.. pannud pesu kuivama, vannitoa põrandat nühkinud, kõrvarõnga teinud, joonistanud üht mustanahalist tüdrukut ja kuulanud rihannat.
kvaliteetpäev.
nii väga kohutavalt igav on. ja üksik. lamaks terve päeva voodis, vaataks valget lage ja mõtleks. või jääks täna magama ja ärkaks alles esmaspäeval. oleks see võimalik, oleks ma juba unedemaale hüpanud. aga see oleks vist isegi organismile kurnav, kui ta peaks kaks päeva ja kolm ööd välja lülitatud olema.
vähemalt pole mul mononukleoosi. optimism missugune.
lugesin norwegian wood'i läbi. see oli hea. väga hea. üllatas mind pidevalt erinevate karakteritega. lõpp jättis meeldiva nukra tunde sisse.
ma nüüd.. jätkan enda sisukat päeva
aga muidu on kõik hästi
