cosmic love

üldiselt.. ma olen väga õnnelik, et see tagasilangus ja mõneajaline masendus piirdus eilse õhtuga. et ma suudan leppida sellega, mis on ja päike paistab ikka varvastele.

sõrmed on külmad ja taustal mängib jacqueline du pré, kes on väga imeline naine. kuulan ja mõtlen, kui valusalt maksavad geeniused enda nii täiusliku ande eest. enamjaolt. nad on nagu langevad tähed, mis korraks siit maailmast täistuledes läbi kihutavad ja hetke pärast kustuvad. aga jätavad helendava raja taevasse, mida näevad kõik järgnevad põlved ja mõtlevad samu mõtteid, nagu mina siin. vaatavad ja võrdlevad seda helendust enda ümber olevaga. avastavad kergelt kibeda kurbusega, et see ei ole isegi maha jäetud rajast kirkam. mis siis veel tähest rääkida..

ma sain tänu kätlinile sellise inspiratsiooni ja tahte midagi teha. õmmelda enda sõrmed rakku. sest tema, tema on imeliselt andekas. ja mina ei suuda ära oodata, et saaks midagigi teha. natuke..lihtsalt.. proovida.

tell me why

miks ei või kunagi miski päris lõpuni parim olla? miksmiksmiks.
miks ei või see halb asi olla piisavalt väike, et ta ei trügiks üle heade asjade. ei kataks neid. ei neelaks neid enda sisse..
üks asi tegi mind siiski täna väga õnnelikuks. see oli kätu.
aga praegu tuleb let the right one in . ja see on väga hea-
paka

tulbidtulbidtulbidtulbid ja roosid ka

mul on niiiiii hea elu
tegelikult ka.
laupäev oli võrratu. raili korraldas mulle enda juures sünnipäevapeo. see oli ilgelt armas temast. ja keset aliast tuli üks inimene, keda oli täpselt vaja selle päeva imeliseks muutmiseks. ja kokku see oli kõik nii heaaaa!
ma ei tea, kuidas ma olen juba nii pikalt nii õnnelik olnud. tavaliselt ma loksun väikeste vaheaegadega kahe seisundi vahel.
ja järgmine nädal saab puhata ja ma vb lähen sinti ja üldse on liiga armas kõik. tähendab, mitte liiga. mulle sobib.
iga hommik on nii ilus. ma kannatan isegi külma selle nimel ära, et kissitada silmi päikese käes ja tekitada endale pettekujutlust, et kohekohe on kevad. ja siis naeran enda totra mõtte peale, kui hingeaur kondenseerub mu sallil ja tekitab sinna õhukese jääkirme. uskumatu, et ma väiksena magasin tundide viisi 35 kraadises külmas. nojah, aga mis sul seal ida-soomes ikka muud üle jääb.
ma tean! sööd kõhu kuuseokkaid täis ja lähed talveunne. kahjuks mu pere seda eriti ei harrastanud..
ma..lähen teen nüüd kõike head, mida jõuab teha enne tuttu tõmbamist.
(elu on nii hea
ja uue telefoni sain ka (mis ilmselgelt mängib ka oma rolli. ihihi)
ja marquezi sain ka)
ja Jumal on ilgelt imeline.

()()()()()()()()()()

vahepeal ma märkan, kui erinevad on inimesed ja inimesed. kui hea on olla nende keskel, kes saavad aru. ei esita küsimusi. ei tee tobedaid märkusi. ei vaata sind imelikult ainult sellepärast, et sa teed midagi, mida nad ei mõista. ma ei loe ennast mingiks intelligentsemaks või erilisemaks klassiks, aga peab tõdema, et inimesed grupeeruvad selle järgi, kas nad mõistavad või aksepteerivad kunsti, või mitte. sest piisavalt on neid, kes põlgliku pilguga vaatavad sinu kogu hingega tehtud tööd ja küsivad, et mis selle mõte on? miks sa seda teed? mis asi see veel on??
ja püüa siis rääkida ja selgitada, et sa teed seda selle pärast, et sa tahad. et kõigel ei pea olema näkku karjuvat mõtet. et kõigest ei peagi aru saama
need küsimused ajavad ahastusse
tekitavad mõtte, et kas inimene on piiratud või lihtsalt ..ei saagi aru.
sellepärast hoiavadki ühesugused inimesed kokku. tekivad väiksed kogukonnad. sest seal sa oled omasugustega, kes ei võta sind imelikuna
jah, kunstiklassis on hea käia.

*suurepärane

täna oli kõige ilusam valgus üle pika-pika aja.
päike ronis tervenisti korterisse sisse, täitis kõik pimedad nurgad. istusin klaveri ees, näoga tema poole ja kissitasin silmi. ta oli nii hea ja nii soe

nägin unes keskpäevast tähistaevast. see oli nii ilus, et võttis õhku ahmima. üritasin leida reha tähtkuju, aga puud olid ees ja väravast ei saanud välja

i got a pocket, got a pocket full of sunshine
i got a love and i know that it's all mine

palju kergem on õnnelik olla
olge õnnelikud
see võtab kõik koorma ära

haven't you heard that i'm the new cancer

ma nägin vist kõige halvemat und
piinlik öelda, aga ma tõesti kohutavalt kartsin ka peale ärkamist
ja kõige jubedam on leida peaaegu identne tegelane kuskilt juudi muistenditest..

ma mõtlesin, et.. oleks äkki vahelduseks hästi õnnelik? kuigi segavaid tegureid on päris palju. aga siiski. ootaks elult parimat ja loeks kodus istumist õnnistuseks, mitte needuseks. teeks hästi palju häid asju, oleks hästi tubli.
mission happy

lying is the most fun a girl can have without taking her clothes off-
makes my heart beat its rhythm.

aga nüüd ma sukeldun loodetavasti ilusatesse unedesse

kallid olete

ära hõiska enne õhtut

sest ülejärgmisel hommikul võid sa end avastada veel ühe uue viiruse küüsis ja nautida veel üht nädalat kodus..
splendid.