püüdsin tähe pildile

One day soon I'll hold you like the sun holds the moon
And we will hear those planes overhead
And we won't have to be scared

ma ei saa aru, kas on või mitte. kas kasvab või kahaneb. kas on õige või vale. kas õigustatud või illusioon. kas jääv või ajutine. kas mina või keegi teine.
vaevan pead liiga palju
lootsin, et juba kevad tuleb, sest vastasmaja ees olev auto hakkas lume alt välja sulama, aga kus sa sellega. hakkab hoopis sadama.. lund.
tähed nihkuvad kogu aeg. mul on tunne, et suur vanker kukub varsti alla. where's gravity?
ma armastan seda, kui on tühi saal, klaver ja mina. kui ma kuulen, kuidas noodid ringi tantsivad ja viis kajab pimeduses. mulle meeldib põgeneda sellesse
üksindusse, sest seal olen ma õnnelik.
kui inimesed on ümber, ei ole päris sama. klaver on tagasihoidlik, ei ava enda hinge mitmele korraga. sellisest puust ehitatud.
või klaver ja trummid
seda ma ka armastan.
siis laulab klaver julgelt

Chopin'i leinamarss on üks ilus teos.
ma tahan sellest lõputust ringist ükskord välja murda. minna vastassuunas, mitte algusesse tagasi. minna sinna, kuhu mina tahan. mitte sinna, kuhu saab.

aga siia tuli mu kallis kirss, kellega me veedame öö.
see kõlas.. imelikult.
aga ilusaid unesid

südasüdasüdasüdasüda

ta tuli nii vaikselt hiilides. nii tasa, et ma ei märganudki, kui ma juba tema haardes olin. ta embas mind peaaegu puudutamata, siiski oli ta kõik, mida ma nägin ja tundsin. ta täitis mu meeled kõige ilusamate mõtetega, seisis minuga koos ja vaatas, kuidas meri end jääst lahti lainetab. kuidas veepind rahutult enda uut elu avastab.
ma ei lugenud minuteid, aga ta oli minuga pikalt. kauem, kui ma harjunud olin. siiski ma tahtsin, et ta jääks. sest ta oli täpselt see vahelüli, mis eraldas mind algusest ja lõpust. sellel hetkel oli ta nii enesestmõistetav, kuid ma ei jätnud siiski teda tähele panemata. ma ei saanud aru. ei tundnud, kui ta ära läks. ta laskis mu käest nii õrnalt lahti, et mu sõrmed tundsid veel kaua aega tema jahedaid näppe enda vastas. ja kui ma pea keerasin ja pilguga teda otsisin, oli kõikjal pimedus.
hämarus oli ära jooksnud. jätnud enda pikad jalajäljed lumele ja minu väikesele kuumale südamele.

what what

sellest hetkest praegu tuleb ajalooline.
mitte ühtegi enesehaletsuspostitust enam, sest see on haleeee
.oli ka aeg aru saada :D

mul on friiiking hea tuju. ma vist tantsin

ettevaatust, auto

pime ei tea, kuhu poole ta läheb. tal ei ole aimu eesmärgist, lõppsihist. ta ei näe isegi enda jalgeesist. pime kobab enda valge pulgaga vastutulevad asjad läbi. ta peab igaks juhuks kõik läbi proovima, sest ta ei näe, mis need on ja kas need ehk kahju teevad. pimedale ei ole abi teisest pimedast, sest nad ekslevad mõlemad, ainsaks pidepunktiks kaaslane kõrval.
nägija teab, mis tee peal ta kõnnib. ta teab, mida vältida, sest näeb, et see on kahjulik. tema jalg on kindel, teab pinnast enda all. nägijale on kõik avatud. tal on palju täisväärtuslikum elu, sest ta mõistab ümbrust.

kujutle nüüd 4 miljardit pimedaid üksteisest sõltuvana maailmas ringi ekslemas

she held a beating heart on her palms

aga mis siis, kui ei oleks uhkust, isekust, ahnust ja võimujanu? kui kõik tahaksid üksteisele vaid head. kui elu oleks vaid südamest- südamesse. kui kõik öeldaks ausalt ära, mitte tagaselja. kui saaksid usaldada ka kõige juhuslikumat tänaval vastutulijat, mitte ei peaks end kindluse mõttes varjudesse peitma. kui inimene päriselt armastaks enda ligimesi.
ma olen avastanud, et üks asi, mida ma tõesti täiest südamest vihkan, on vägivald.
jah, ma vihkan, jälestan seda. mida on üldse kunagi vägivallast head sündinud? mitte midagi. sest kurjast ei saa head tulla. see käib vastu kõigile seadustele, mis eksisteerivad. kurjus on nõiaring. keegi lükkab esimese doominokivi pikali ja sealt läheb see edasi ja edasi..ja edasi. kuni selleni, kui doominokivi kukkudes see jälle püsti lükatakse. kui tehakse risti vastupidist oodatule. kui halvale vastatakse heaga. see on O. lõpp.
neid on nii vähe, kes suudavad end piisavalt ületada, et panna punkt. sest inimestena me oleme nõrgad, tegutseme ainult enese vaatepunktist. kui meie saame haiget, peame me selle kuhugi välja valama. kätte maksma. panema kellegi tundma, mida meie tunneme. sest see on lihtsaim viis, kuidas leida jälle rahulolu.
see ON nõrkus, kui sa teed halba. sest sa alandud enda omakasupüüdlike mõtete ees, teenid kuulekalt midagi, mis sind hetkel valitseb. tunnistad, et see kurjus on sinust võimsam ja vägevam. isegi, kui sulle tundub, et oled olukorra peremees.. see tunne on petlik. sest suur oled sa siis, kui sa suudad enda kiusatused hävitada.

me oleme liiga laisad, liiga mugavad, liiga isekad, et teha head.
jah, see on süüdistus.

sest kui inimesed viitsiksid.. ei oleks meil kõike seda pahna, mis praegu toimub.

-suu ja süda peavad olema üksmeeles. suu ei tohi rääkida seda, mida südames ei ole. sest suuga teeme suure linna.. ja pilvelossid hajuvad tegelikult juba kerge tuulega. niiet. leia üksmeel. ära vähemalt valeta endale ja teistele.

we were here.

seisan kruusast kragiseval bussipõrandal. aknast väljas on kõik ühtlaselt hallikassuitsune. ma ei saagi aru, kas see on sellest, et akent pole pestud või ongi nii. päike kumab väsinult läbi udu. jah, ma tahaks ka, et see talv juba läbi saaks. liiga pikalt on olnud, vaikselt hakkan ära harjuma. tahan kleite kanda, rohus püherdada ja jões sukeldada. tahan olla näkk ja uputada ennast elusalt vasalemma jõe sügavikesse. ronida veest välja ja panna enda saba päikese kätte kuivama. laulda vee all, ajada pisikesi hõbedasi kalu taga, peita ennast vetikatesse ja luurata jõekarpe, kes ei saaks millestki aru. tahan lamada veel päikesesoojal maanteel ja otsida tähistaevast Uudut ( minu ja raili poolt lapsendatud päris massiivne täheke. tegelikult ta nimi on Vega, aga see ei loe). ma tahan neid õhtuid, kui päike on just kadunud metsa taha ja taevas on veel ühelt poolt oranž ja selja taga on juba öö. ja rohu peal on udu, kus on kindlasti peidus haldjad. aga sa ei leia neid kunagi, sest nad on nii kiired ennast lehtede vahele ära peitma. ja siis sa keerad selja, jätad enda taha viimased päikesetükid, lõgistad rihmaotsa ja kaugelt rohu seest kappab sinu poole koer, kes on just käinud rebaseradadel. ta juhatab tee koju, ise kogu aeg kõrvale põigates ja hetkeks ära kadudes. sa leiad hämarusest maja täpselt sealt, kuhu tema jätnud olid. kindlana, soojana, vaiksena seismas ja ootamas. ja köögis saab teed teha!

ühesõnaga- tahaks rattaga sõita.

diferente

eile.. eile oli üks haigelt lahe õhtu.
sain Püha Vaimuga ristitud, koos kaili, kirsi ja lisannaga. ja tead. see oli imeline.
mul oli peale seda tunne, et tahaks lennata.

ma tegin midagi valesti. ja ma tean suurepäraselt, mis see on. ma vaatasin enda süütegudele näkku paberilehtedelt, alles siis mu süda nõustus täielikult tunnistama seda, mida ta kergelt mokaotsast poetanud oli. ja siis ma otsustasin, et for my own sake, ma ei tee enam seda.
eilne päev oli suhteliselt sisukas ja mõtlemapanev

elu on ikka veel nii hästi. kuigi mõni inimene topib sellesse järjepidevalt nõelu, aga pole hullu.

rainbows.