ma olen uneskõndija. pidev, pidev udu ja hägune ümbrus. unenägu aheldab liiga palju enda külge. ma näen tuhandeid, miljoneid, miljardeid uneskõndijaid enda kõrval. meil ei ole sihti. me kõnnime mööda katuseservi, kõõlume tornides, teadmata, milline oht meid tegelikult varitseb. me ei tea, et vaid sentimeeter meie varvastest eemal on sügavik. me ei näe, et sinna on nii kerge kukkuda. sest unenäos on kõik korras. kõik nii muretu. sa ei peagi pingutama. tee kõike, mis pähe tuleb. ela, ole, vihka, armasta, tapa, ilutse, lõpeta, võida, täida enda südamesoove, mis ei tule südamest. sest kindlasti kõik, mida sa tahaksid, on hea. no doubt.
nii lihtne on igavesti unne jääda. lennata reaalsusest üle. sisendada endale, et kõik, mis sa teed on vaid unes. ükskõik, mis halvasti läheb, on nullitud, kui sa üles ärkad.
uni on salakaval asi. mitte kunagi ei suuda sa teda kinni püüda, kui ta ligi hiilib. see pole võimalik, sest kui ta juba on sinu juures, oled sa tal peos.
uni tapab reaalsuse. aga vahel saad sa aru, et see ei ole päris. hüppad alla akendest, et üles ärgata.
mul on tunne, et nad ei saa aru. või saavad, aga ei taha kohtuda reaalsusega. nad võitlevad, et jätta endale see elu, mis rahuldab nende muutuvaid vajadusi. võitlevad, et mitte päriselt näha. lasevad ennast unenäo võltsilt sooja embusesse. sest nii on ju parem. on?
aga ma ei taha magada. ma sain aru, et see on unenägu. ma tahan sellest välja murda, enne, kui mu jalg sügavikku vajub.
KUS ON AKEN?!
rahu rahu rahu.
kõik joondub õigesse rivvi, midagi ei jää kuskile suvaliselt vedelema.
kõik saab täiega korda. jah
kepsutan mööda tänavat. äkki tuleb meelde, et mul ei olegi kümmet kampsunit seljas ja puud ei ole paljad. süda hüppab rõõmu pärast rinnust välja. püüan ta kinni ja peidan kiiresti jaki alla, et keegi ei näeks.
võimatu. ma tahaks öelda seda sõna viis tuhat korda. aga õnneks kõik on võimalik. selle olen ma juba pika praktika jooksul selgeks saanud.
võimalik. suvi on võimalik. päriselt
keegi oleks pidanud eile kellaseierid kinni püüdma. just sellel hetkel, kui me railiga batuudil lamasime ja päike noolis nahka. me naersime ja kujutasime ette, et see on unenägu. ma avastasin, et midagi halvemat on iseenesest hea ette kujutada. sest kui sa taipad, et see pole päris, hüppab süda rinnus. jah, me üritasime ka 28. juunit ette kujutada, aga see ei kestnud kaua. kirsika istus, saksa keele töövihik süles. see rikkus veidi meie hilisjuuni idülli.
ma tahaks ühte paari tiibu, millega lennata üle nende 5 nädala ja maanduda 14. juunil katariina kirikus, süda ärevil kohe tuleva vabaduse pärast.
nädalavahetusel me läheme koju. ma olen terve talve oodanud, et saaks sillal istuda ja kive vette pilduda. aed on kindlasti nii lilli täis, et kuhugi pole astudagi.
ma ei tea, kuhu ma lähen. mul ei ole aimugi, mis minust saab. aga ma võtan kaasa enda unistused. lasen rooli võtta ja juhtida, sest ma ei jaksa muretseda.
see on kurb, kui mõnest inimesest jäävad ainult mälestused. kui sa proovid, aga kuskil on tulnud midagi vahele. midagi, mis rikkus selle täiesti südamest-südamesse. sa ise ei märganudki seda pragu, mis sisse lõi. sa ei tea isegi, mispärast see juhtus. need mälestused on ainult head, aga teevad ikka nii haiget enda täiuslikkuses.
ma olen tihti nõutu. liiga tihti ma ei tea, kuidas käituda nendega, kes on kõige lähemal. kelle kõiki mustreid peaks teadma. vahel ehitatakse enda ümber mingid lollakad müürid, et keegi sisse ei näeks. aga see ajab ahastusse, kui sa oled juba sees käinud. kui sa tunned peaaegu kõiki nurki ja üks hetk seisad sa silmitsi kiviseinaga. nagu oleks ma üks nendest, kes on terve aja kõndinud ükskõikselt mööda. aga ma ei ole ju. inimesed kardavad usaldada, aga nõuavad, et neid usaldataks. kas pole nõiaring? mida te siis tahate? ühesõnaga.. inimesed ajavad mind segadusse
aga meil on päike, kastanilehed ja katus
varsti me sõidame ära. suvesse.
ja laulame seda laulu
-mind kisti ühe hetkega mu reaalsusest. järgmisel sekundil seisin ma kaljuserval, varbad ohtlikult üle ääre. tuul ulgus mu ümber nagu kurb koer ja pilved kogusid ennast, et katta kõik päikene, mis mind paitada võiks. vaatasin alla. vähemalt poolteist kilomeetrit siledat kiviseina. lained viskusid vihaselt vastu seda ja tapsid ennast hetkega, et anda uutele teed. vahetevahel vaatas vee alt välja mõni terav kivi, naeratas mulle õelalt, otsekui öeldes, et ootab mind. oleksin tahtnud neile näkku karjuda, et mind nad kätte ei saa. et ma ei kavatsegi läbida seda pooltteist kilomeetrit vabalangemist. aga kui mu tasakaal äkilise tuulepuhangu mõjul ebakindlaks muutus, tundsin ma enda igas rakus, et just see oli tulemas.
tegelikult ma olin kahes kohas korraga. mu reaalsustaju oli nüristunud, ma kõndisin, rääkisin, naersin, jooksin, nutsin, aga see oli ainult sisseprogrammeeritud. samal ajal võitlesin ma hirmuga, teades, et väikseimgi liigutus võib mind alla lennutada. külm tuul tahtis minu hinge pugeda ja jäätada vereringluse. aga mul oli veel mõistus. jah, kui palju ma olen teda kirunud. anna andeks. ta ütles mulle, et ära võitle, sa ei saa hakkama. lase võidelda.
aita mul usaldada. aita mul usaldada. aita mul usaldada. aita mul usaldada.
lugesin kaljuserval mantraid. lained olid ikka veel vihased.
mitte miski ei olnud enam reaalne. ka reaalsus mitte.
ja siis äkki. mind paisati sellise hooga pikali, et ma ahmisin õhku. ja kui ma silmad lahti tegin, polnud kaljust jälgegi. mul oli mu reaalsus. mis ei olnud enam õhuke ja kaduv. mis oli irooniliselt sama kindel, nagu kalju, millel seisnud olin.
ma ei suutnud muudmoodi, kui ma nutsin õnnelikkusest. nutsin kõik hirmu ja valu riismed välja.
süda üritab blokeerida mõtet, et valu on hea. sest see pole minu mõte.
valu on hea, kui teda pole.
praegu on ta hea
HEAAAAAAA
teate? teate siis või? ei tea? aga ma tean.
kõik on nii hea.
homme hakkavad Piiblipäevad.
yessyessyesssssss
mind on jälle üles ehitatud. jah, ma üks õhtu lammutasin ennast. ja siis järgmine päev avastasin, mis ma endaga teinud olin. meeltesegaduses ja kurbuses olin ma tirinud kõik kivid oma kohalt. imestusega ma avastasin, et nende vahel polnud isegi tsementi. aga nüüd ma sain tõesti aru, milline peab õige kindlus olema. kivi kivi kõrval, tsement kindlalt liitmas, peab see ulatuma unistuste kõrgusele. see peab ulatuma isegi kaugemale, kui unistused. see peab olema täiuslikult kindel kindlus. see peab särama ja kiiskama valgusest, mis selle akendest paistab. niiet. täistuledesse.
Jumal on imeeeeeline. täiesti uskumatult hea ja jagab kõike, mida palud.
just nendesse kätesse olen ma valmis usaldama oma ainukese elu, sest ma tean, et seal saab see täiuslikuks.
džiiisasssah
ja suvi on ka. tahaks õnnelikkusest kiunuda
ma saan ingveritee üledoosi varsti.
lihased vinguvad isegi sellise pisikese pingutuse peale, nagu klaviatuuri näppimine.
kevad on ja ei ole. on ja ei ole. on, ei ole. on vist ikka. isa läks maale, et meid haigeid kodus kadedaks teha. niisiiz me sisustame päeva erinevate ilusate blogidega, mõttetu lobisemise ja muusikaga
öö oli üks segane värk. mitte ei saanud aru, millest ja miks ma nii palju mõtlen. nagu mõttes sonimine.
james abbott mcneill whistler on üks geniaalne kunstnik.
ma tahaksin tema piltides ära eksida, istuda samas paadis salapärase mehega, hingata paksu niisket udu sisse ja vaadata kaugeid tulesid.
päike sirutub läbi kardinate minu poole. tahaks vastu sirutuda, aga jaksu pole. siiski.. varsti on suvi ja ma saan päevad läbi päikesega tantsida. ma pakin lahti enda kingad ja kleidid ja jään ootama
see on üks kahtlane tunne. ma avastasin ta eile õhtul kodu poole jalutades, kui mu telefon pakkus mulle the killersit, tänavad olid tühjad ja miski ei seganud mõtlemist. ma üritasin haarata, kuidagigi saada mingit aimu temast. aga ta voolas mu sõrmede vahelt nagu vesi. lippas mu ees nurga taha ja ma nägin ainult kaduvat varju. ma ei näinud isegi tema kanda. ainult teadmine, et ta on nurga taga. aga ta on olemas.
kui keegi küsiks, mis see on..ma vastaksin, et ma ei tea. ta on ainult minu jaoks. teda ei saa paljundada, jagada, kopeerida. ta on mingi ühtekuuluvustunne, mingi nukrus, mingi ilu, mingi tõde. ta tuleb täiesti ootamatutel hetkedel, täiesti hääletult. ma peaaegu ei tunnegi, et ta mu selja taha hiilib. ta on nagu kummiliim, mis võib lõputult venida ja distants kahe kokkuliimitava asja vahel võib olla suur. aga kui need kaks on koos, siis liidab see liim nii tugevalt.
ma pole kindel, kust ta alguse sai. kas ta on alati olemas olnud.
aga ma tean enam-vähem, millal ta tuleb. mul on võtmed selle juurde olemas.
kuigi vahel, kui luku lahti keeran, seisan vastamisi tühja toaga.
kokkuvõttes. ma ei tea mis see on. äkki see pole isegi tunne. võib-olla ma lihtsalt tunnen seda, aga tegelikult teda pole olemas? aaah. sa ajad mu mõtted nii umbsõlme, mis iganes sa ka poleks..
