ma teen endale ise õnne.
saite nüüd
ma tantsin ja laulan vihma käes, kuni ma olen jälle õnnelik. ma söön tikreid, kuni olen jälle õnnelik. ma nutan, kuni olen jälle õnnelik. ma luuletan, kuni olen jälle õnnelik. ma kuulan vihma, kuni olen jälle õnnelik. sest see, mis sa ise lood enda ümber, on see, mis sa oled. ma tahan enda ruumi, kus mind ei saa katki teha ja puudutada. ma ei taha praegu nukrust. ma eraldan ennast, jooksen eemale ja peidan ennast uttu. kurbus kaotab jäljed ja loobub minu jälitamisest. ma naeran koos endaga, sest me saime hakkama.
praegu võiks tulla kassbuss ja viia mind põldude kohale sõitma. tahaks jaapanisse.
kõik teed viivad õnnelikkuseni.
“Tõelise tahte tee on kõikidest kõige ohtlikum. See nõuab ülimat tähelepanelikkust ja tõe järgimist, sest ühelgi teisel teel pole võimalik nii lõlplikult ära eksida.”-Michael Ende "The Never Ending Story" sooritasin väikese varguse, aga see lause on väga tõsi.
ma tegin akna pärani lahti, et öö sisse lasta. paratamatult toob ta endaga ka ööliblikaid, kes hiljem ei leia enam väljapääsu ja pekslevad arutult vastu lambikuplit. ma ei hooli sellest, las tulevad. ma ootaksin avasüli ka kõiki öökulle metsast. ja ma uinuksin nende malbe huikamise saatel. mul on juba kaks ööliblikat toas. üks puges voodi alla. ma ei tea, miks.
üks niiske karvaga koer pistis nina mulle sülle, et teha end nähtavaks. ta niuksus väga paljutähendavalt, proovis määdžikut teha ja mind sundida ust avama. aga ei, kallike, tänased rebasejahid on läbi.
saad aru. ma armusin sinu muusikasse. igasse nooti ja igasse pausi. jah, sinu käega paberile kirjutatud sõnu ma laulsin vihma käes keerutades.
sa oled astronaut
no mis komme see on teiste asju enda omaks muuta ja neid probleemideks paisutada?
kes endale auku kaevab, see ise sisse kukub.
mu kirjutised on läinud aina mõttelagedamaks. ja seda rohkem ma tunnen, et tahaksin midagi öelda, aga sõnad ei tule õiges järjekorras ja sõbralikult välja. poolel teel hakkavad kaklema ja ekraanile jõuavad ainult tugevamad, kes teised lihtsalt ära sõid. kus on mu kirjutamisvaim, kes vahepeal ustavalt jälitas igal pool? läks puhkusele, on avarii tõttu haiglas, kodused probleemid, murdis jalaluu. ma võin talle palju vabandusi välja mõelda, et varjata tema mittekohalolekut. et lihtsalt endale sisendada- mind pole üksi jäetud. kena küll, praegu saan hakkama, aga kui see jätkub, siis ma ei nõustu seda enam uskuma. ja siis? siis ma harjun sellega, et teda polegi.
harjumine on üks kohutav asi. see on sama rõve, nagu petersellitee. aga tee pole paratamatus, harjumine aga on. inimene võib kõigega harjuda, see on kuskil tema loomuses kinni. pole vahet, kas sind pekstakse, piinatakse või armastatakse- sa harjud nende kõigiga. üks hetk lihtsalt avastad, et see on saanud loomulikuks, sa ei vaevu enam selle vastu võitlema või seda märkama. see ei tähenda muidugi, et su tunded selle kohta peaks muutuma, aga mingi punktini on su iseloom jõudnud, kust edasi ta enam ei roni. kuigi siiski, mõnel ikka ronib küll. sellistele inimestele vaatan ma alt üles. võime rutiinist läbi murda on minu arvates imetlusväärne, sest see tähendab enda endale allutamist. kõlab utoopiliselt, aga on tõsi.
rutiin ei pruugi paha olla, kui see on igapäevane postkasti kiikamine, koolimaja külastamine või jooksmine, aga halb on see, et rutiin ja harjumine on nii üksteise külge põimunud, et ei saa aru, kus on pead, kus sabad.
ma päris tõsiselt kardan harjumist. mõlgutan peas küll mõtteid, et ma saaks paremini hakkama, aga kui ikka päriselt asi kätte jõuab, hiilib see nii vaikselt kohale, et ma elan edasi õndsa teadmisega, et seda seal pole. ja siis olen ma harjunud. harjunud sellega, et ma ei harju.
ma olen nõus vaid olema harjunud sellega, mis head toodab.
aga jätke meelde- pühapäeval posti ei tule!
(see oli nüüd küll eelkõige minule)
kas sa tuled nüüd, uni? kui nalja teha tahad, siis ära tulegi. niigi on jäänud ainult neli tundi veel. otsusta ära nüüd- tuled, ei tule?
älä nyt leiki kanssani, eksole.
jajah, ma ei saagi teada mingi lähema saja aasta jooksul.
aga kas tead? mul on savi. ma olen nii rebel lihtsalt.
tegelikult ma pole rebel. kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ma lihtsalt unustan. unustan sünnipäevi, nimesid, võtmete asukohta, kõnesid, kellaaegu. ka tähtsaid asju, mis peaks pidevalt kuklale koputama. ma unustan reklaamipausi ajal filmi, mida vaatasin. ma unustan poole tee peal, kuhu ma suundusin. hingata unustan ka, kui midagi liiga ilusat näen.
fakt on see, et asi pole selles, et ma eri hooli. võinoh.. vahel siiski on ka, aga see pole ülekaalus.
ma tahan mäletada, aga ainukesed asjad, mis minu pähe kinni jäävad, on mingid hetked, mis ei pruugi isegi tähtsust omada.
ma ei saa aru, kuidas ma ehitatud olen. palun, kas ma saaksin näha detailplaneeringut, ehk siis saan asjadest sotti.
minul on üks suvi ja see on väga hästi alanud.
ma ei osanud ettegi kujutada, et meie klassitripist hiiumaale võiks midagi nii head kujuneda, aga need kaks päeva olid imelised. minu parim klassiekskursioon üldse.
kõige ilusam asi üldse on, kui meri ja taevas sulavad kokku ja silmapiir kaob. selles on midagi nii lummavat, et see vallutab mu täielikult. ma seisaksin kümme tuhat aastat ühe koha peal ja vaataksin elavhõbejat merd ja taevast, millel on nii hägused piirid, et ei saa aru, kas seal on vesi või õhk.
ma jookseksin üle vee, et püüda kinni silmapiir, mida pole. täiesti haige, kuidas selline asi minult hinge röövib. ma suudan ainult õhku ahmida ja vaadata, vaadata, vaadata, vaadata..
kuidas on võimalik midagi nii ilusat luua?
ahjaa, kõik on ju võimalik
ma armastan seda, kui inimesed ei võimutse ja ei arva endast liiga palju, sest tegelikult armastatakse meid igatühte täpselt sama palju. ja meil pole mingit õigust end upitada, sest üle plangu me niikuinii ei näe.
laura marlingu hääl on terve aasta oodanud, et täita suveõhtuid. et muuta need pikaks ja sügavaks.
ma ei suuda öelda, kui õnnelik ma praegu olen. tähed ei saa endas hoida nii palju head, kui minul praegu on. sõnad ja laused on nii nõrgad, et lähevad katki sellise koorma all.
suvi on minuminuminu!
üks pisike tornaado on tekkinud. ja ma saan vaid kõrval seista ja vaadata, kuidas see tõmbab üles maju ja puid, lõhub neid tükkideks, pillub laiali.
ta kasvab kogu aeg. ja siiski sa pimedalt väidad, et seda pole olemas. et ma kujutan asju ette. kuidas ta saab mitte eksisteerida, kui ma näen ja tunnen teda?
aga sina oled tornaado keskmes, kus on nii täielik tuulevaikus, et su juuksekarvgi ei liigu. vahel on tõesti raske aru saada, kui oled tuulekeerise südames. sest sinu lähedal pole midagi katki.
palun, palun, lihtsalt kuula mind ja usu, et sinu vaikne spot seal kuskil ei ole tegelikult paradiis. ümber möllab torm. saad aru? torm! ja enne, kui sa arugi saad, oled sa kaasa haaratud ja sind pillutakse käsikäes kivide ja koerakuutidega.
kui ma nii palju ei hooliks, jätaksin ma su südamerahuga sinna, kus sinu meelest on parim. aga kuna minu süda ei luba niimoodi, siis ma olen hästi tüütu ja sarkastiline ja muretsen ja mõistan hukka. ja palun ikkagi, kuigi ma tean vastust juba enne küsimust.
sa oled tornaado embuses.
no kuidas sa aru ei saa?!?
