kärbes kõrbes

kas süda sunnib inimest või inimene sunnib südant?
ma ei tea, kui kannatlikud südamed on, aga minu oma vahel annab alla. jookseb umbe. lõpetab võitlemise. ma ei tea, millest südamed toituvad, aga kui see on armastus, siis tahaksin vahel südame näljasurmast päästa. ilmselgelt on ta väga nõudlik pakutavas toiduvalikus. kui ta on otsustanud, et talle maitseb midagi, siis ei saa seda menüüst maha võtta, sest siis tuleb nälg, mis kriibib ja küünistab, kuni haavad on lahti. ja kuidas sa lapid südant, kui tema ümber on kondised kaitsemüürid?
pekki küll, pead sa siis nii valiv olema? aga kui ma nüüd aus olen, siis ära lõpeta ka, sest muidu jätad sa minu sisse tühjuse. elu on tühi ilma armastuseta. see ei ole klišee, see on tõde.

kui mu süda mind enam ei sunni, siis sunnin mina südant. sest muidu lihtsalt ei saa.

tantsivad jalad

kõik vaimud on mind maha jätnud.
kirjutamisvaim, muusikavaim, õppimisvaim, luuletamisvaim, vaim, kes paneks mulle kindlad sihid silme ette.
kõik.
läinud.
ja ma tunnen end päris üksiku ja abituna ilma nendeta.
mind jäeti vaikust kuulama, kuigi kunagi ei ole täiesti vaikne. tegelikult hääled on kodused. mitte need, mis mu peas on. aga hääled ümberringi. hordide kaupa rohutirtse, kes kõõluvad okstel ja hõõruvad tiibu kokku. maja nagisemine. üksikud mööduvad autod. jah ja siiski.. hääled mu peas, kes kamandavad mind mõistusele ja magama.

täna lugesin, et usaldus on nagu rasedus. teda kas on või ei ole. ei saa natuke rase olla.

Utøya

see ei ole CSI, see ei ole GTA.
ja just see on kõige hirmsam

stormy

ma nii mõttetult üritasin ja pressisin ja surusin, et hoida kõike koos, aga üks hetk ma sain aru, et kui ma lahti lasen, saan ma keskenduda millelegi palju olulisemale. viimastel nädalatel on õiged asjad õigete nuppude peale minus vajutanud. ma olen ausõna õppinud selle aja jooksul rohkem, kui ma neljatunnisest keemiaõpiku lugemisest omandan. ja midagi palju vajalikumat.

tänase jutluse mõjul käis üks neist klikkidest ära. Ago rääkis sellest, kuidas vaenlasi armastada. mitte, et mul neid otseselt oleks, aga mingis mõttes iga inimene, kes haiget teeb või kellega on viinamarjad hapud.
armastus on relv. see on selline üleolek, mis ei upita, aga teeb tugevamaks. see jätab vaenlased viis sammu tahapoole, sest sina oled juba edasi liikunud. mis mõtet on kallata teist sama tõrvaga üle, mis ise said? kättemaks ei ole tugevus. see näitab jõuetust ise otsustada ja mitte lasta tunnetel enda eest tegutseda.
oleks mul ainult praegu tugevust nii palju, et ületada ennast ja anda armastust nii palju, nagu ma hetkel kindel olen, et suudaksin. siis ma oleksin nii uhke, nagu ma kunagi enda üle pole olnud. ja ma arvan, et ma poleks ainuke.

ma ei saa aru, kuidas on võimalik Jumalata kõndida. ja miks läheb nii kaua mõistmaks, et ta lihtsalt ootab, et süda oleks avatud. kogu aeg. iga freaking kord ma õpin seda nagu uuesti. kui palju ma sain, kui ma palusin. peaaegu ei palunudki, aga ta nägi need mõttevärahtused ära ja andis. miks on nii raske rääkida sellest, mis südant täidab ja elus hoiab? ma ei tea. võib-olla on see minu nõrkus, sest mõnel inimesel voolavad sõnad nii vabalt välja.
ma sain aru, et ma klammerdusin mõttetult inimeste külge, samal ajal, kui mul ei olnud piisavalt aru peas, et Jumala külge klammerduda. nii loll. mitte ükski inimene ei saa anda nii palju, kui tema. sellepärast ma pettusin ja kurvastasin ja kahtlesin. samal ajal tema nii kannatlikult ootas, et ma räägiksin temale, mis on mu mured. sest mu süda ei tahtnud neid kohe kuidagi välja anda. aga Jumalaga on lihtne, midagi ei jää varjatuks. ma ei pea sõnagi ütlema ja ta näeb, mõistab ja aitab. millest selline armastus, et oodata nii kaua ainult minu järgi? ma ei tea. ei saagi vist kunagi sellest aru. aga vähemalt on mul üks asi, mis ei kõigu mitte kunagi. milles ma ei pea kunagi pettuma. mis kannab mind ükskõik, millest läbi.
ma tahaksin, et teised minu ümber tunneks seda tunnet. sest sõnadega pole võimalik seda kirjeldada ja minu suu koperdab. kui kõik seda tunnetaksid, ei oleks keegi lootusetu, kurb ega skeptiline. see poleks lihtsalt võimalik.
pekki, kuidas ma tahaks, et mul oleks oskust seda niimoodi väljendada, et ma tõesti saaksin midagi selgeks teha.

ma nüüd pean suutma enda piire ületada.

they got the Moon but I'll conquer the Mars

ma teen endale ise õnne.
saite nüüd
ma tantsin ja laulan vihma käes, kuni ma olen jälle õnnelik. ma söön tikreid, kuni olen jälle õnnelik. ma nutan, kuni olen jälle õnnelik. ma luuletan, kuni olen jälle õnnelik. ma kuulan vihma, kuni olen jälle õnnelik. sest see, mis sa ise lood enda ümber, on see, mis sa oled. ma tahan enda ruumi, kus mind ei saa katki teha ja puudutada. ma ei taha praegu nukrust. ma eraldan ennast, jooksen eemale ja peidan ennast uttu. kurbus kaotab jäljed ja loobub minu jälitamisest. ma naeran koos endaga, sest me saime hakkama.
praegu võiks tulla kassbuss ja viia mind põldude kohale sõitma. tahaks jaapanisse.
kõik teed viivad õnnelikkuseni.

“Tõelise tahte tee on kõikidest kõige ohtlikum. See nõuab ülimat tähelepanelikkust ja tõe järgimist, sest ühelgi teisel teel pole võimalik nii lõlplikult ära eksida.”

-Michael Ende "The Never Ending Story"

sooritasin väikese varguse, aga see lause on väga tõsi.

ma tegin akna pärani lahti, et öö sisse lasta. paratamatult toob ta endaga ka ööliblikaid, kes hiljem ei leia enam väljapääsu ja pekslevad arutult vastu lambikuplit. ma ei hooli sellest, las tulevad. ma ootaksin avasüli ka kõiki öökulle metsast. ja ma uinuksin nende malbe huikamise saatel. mul on juba kaks ööliblikat toas. üks puges voodi alla. ma ei tea, miks.
üks niiske karvaga koer pistis nina mulle sülle, et teha end nähtavaks. ta niuksus väga paljutähendavalt, proovis määdžikut teha ja mind sundida ust avama. aga ei, kallike, tänased rebasejahid on läbi.

saad aru. ma armusin sinu muusikasse. igasse nooti ja igasse pausi. jah, sinu käega paberile kirjutatud sõnu ma laulsin vihma käes keerutades.


sa oled astronaut

jää

no mis komme see on teiste asju enda omaks muuta ja neid probleemideks paisutada?

pühapäeval posti ei tule

kes endale auku kaevab, see ise sisse kukub.

mu kirjutised on läinud aina mõttelagedamaks. ja seda rohkem ma tunnen, et tahaksin midagi öelda, aga sõnad ei tule õiges järjekorras ja sõbralikult välja. poolel teel hakkavad kaklema ja ekraanile jõuavad ainult tugevamad, kes teised lihtsalt ära sõid. kus on mu kirjutamisvaim, kes vahepeal ustavalt jälitas igal pool? läks puhkusele, on avarii tõttu haiglas, kodused probleemid, murdis jalaluu. ma võin talle palju vabandusi välja mõelda, et varjata tema mittekohalolekut. et lihtsalt endale sisendada- mind pole üksi jäetud. kena küll, praegu saan hakkama, aga kui see jätkub, siis ma ei nõustu seda enam uskuma. ja siis? siis ma harjun sellega, et teda polegi.

harjumine on üks kohutav asi. see on sama rõve, nagu petersellitee. aga tee pole paratamatus, harjumine aga on. inimene võib kõigega harjuda, see on kuskil tema loomuses kinni. pole vahet, kas sind pekstakse, piinatakse või armastatakse- sa harjud nende kõigiga. üks hetk lihtsalt avastad, et see on saanud loomulikuks, sa ei vaevu enam selle vastu võitlema või seda märkama. see ei tähenda muidugi, et su tunded selle kohta peaks muutuma, aga mingi punktini on su iseloom jõudnud, kust edasi ta enam ei roni. kuigi siiski, mõnel ikka ronib küll. sellistele inimestele vaatan ma alt üles. võime rutiinist läbi murda on minu arvates imetlusväärne, sest see tähendab enda endale allutamist. kõlab utoopiliselt, aga on tõsi.
rutiin ei pruugi paha olla, kui see on igapäevane postkasti kiikamine, koolimaja külastamine või jooksmine, aga halb on see, et rutiin ja harjumine on nii üksteise külge põimunud, et ei saa aru, kus on pead, kus sabad.
ma päris tõsiselt kardan harjumist. mõlgutan peas küll mõtteid, et ma saaks paremini hakkama, aga kui ikka päriselt asi kätte jõuab, hiilib see nii vaikselt kohale, et ma elan edasi õndsa teadmisega, et seda seal pole. ja siis olen ma harjunud. harjunud sellega, et ma ei harju.
ma olen nõus vaid olema harjunud sellega, mis head toodab.

aga jätke meelde- pühapäeval posti ei tule!
(see oli nüüd küll eelkõige minule)