siis, kui teistest tubadest kostub rahulik unesegune hingamine, on kõige parem.
peaaegu, nagu oleks üksi, aga kindlam.
kaara lamab, pea õmblusmasinalaua all. ma jälgin tema ebakorrapäraseid südametukseid, halli-mustaseguse karva liikumist käpa ja rinna ühinemiskohas. pehmed udukarvaga kõrvad liiguvad pahaselt kokkupuutest lauajalaga. ei tea, kas ta magab rahulikult? kas tema meeled on pingul, tabamaks väiksematki heli või ujub ta sügavas rahus uneaasadel, ajades jäneseid taga? ahei, jänesed pole vist seekord asjasse segatud. muidu künnaks ta käppadega õhku ja uriseks läbi une.
miski äratas. ta lakub uniselt käppa, vaatab mulle unesegase pilguga otsa ja jääb, pea üleval, lamama, silmad kinni ja suu lahti. ta ei mõista vist midagi, mis toimub. peale mõningast olukorra analüüsi otsustas ta tagasi magama minna. õnnelik koer. mina ootan siin siiamaani enda apelsinimahla. aga ma ei kaeba, sest praegu on hea.
aga ikkagi. miks kõige loomulikumad asjad peavad keerulised olema?
"Kui Johnny vastuse võlgu jäi, jätkas don: "Sõprus on kõik. Sõprus on rohkem kui anne. Ta on rohkem kui valitsus. Ta on peaaegu võrdne perekonnaga. Ära seda iial unusta."
Mario Puzo- Ristiisa
te tapsite koha, kus ma enda unistusi hoidsin. kuigi te muutsite selle kõigi hariliku inimeste normide järgi ilusaks kohaks, tegite te selle tegelikult tühermaaks. unistuste tühermaaks. ma peitsin sinna padrikutesse enda mõtteid. jätsin kibuvitsaõite alla lauldud laule. unustasin kaldale vaikseid hetki. see koht oli nagu aardelaegas.
ja teie lihtsalt julmalt juurisite mu laulud ja mõtted ja unistused ja hetked sealt välja. te rullisite raudsete buldooseritega üle minu kõige ilusamate mälestuste ja pagendasite kõik linnud, kes minu viisides olid pesa teinud. ma istusin kaks tundi seal kaldal ja nutsin kohtuotsuse pärast, mille te nii kergekäeliselt määranud olite. ma kallistasin segipaisatud maapinda ja lubasin, et kõik saab korda. ma valetasin nii endale, kui ka temale. ma ei suutnud lihtsalt hävitustööd uskuda ja tänu sellele tulid need sõnad kergemini huultele.
ma ei suuda enam enda jalgu sinna minema sundida. ja kui ma sinna kanti satungi, nöörib mu kõri häbitunne. häbi inimeste pärast, häbi üleüldise meelsuse pärast. mul on piinlik, vaadates väikeseid puid, mis on surutud võredesse ja mida jälgitakse hoolikalt, et võimalikult kiirelt kõrvaldada praagid. mul on piinlik, kui ma vaatan, kui piinlikult täpsete vahedega nad istutatud on. nagu vangistatud metsloomad. mul on piinlik, kui ma vaatan seda lagedust, mis seal laiub. kui ma vaatan linde, kes arglikult on kodukohta naasnud ja leidnud selle asustatuna.
ma ei taha sinna minna. ja siiski süda nutab siiamaani sinna maetud unistuste järele.
mis maa see on?!
kas süda sunnib inimest või inimene sunnib südant?
ma ei tea, kui kannatlikud südamed on, aga minu oma vahel annab alla. jookseb umbe. lõpetab võitlemise. ma ei tea, millest südamed toituvad, aga kui see on armastus, siis tahaksin vahel südame näljasurmast päästa. ilmselgelt on ta väga nõudlik pakutavas toiduvalikus. kui ta on otsustanud, et talle maitseb midagi, siis ei saa seda menüüst maha võtta, sest siis tuleb nälg, mis kriibib ja küünistab, kuni haavad on lahti. ja kuidas sa lapid südant, kui tema ümber on kondised kaitsemüürid?
pekki küll, pead sa siis nii valiv olema? aga kui ma nüüd aus olen, siis ära lõpeta ka, sest muidu jätad sa minu sisse tühjuse. elu on tühi ilma armastuseta. see ei ole klišee, see on tõde.
kui mu süda mind enam ei sunni, siis sunnin mina südant. sest muidu lihtsalt ei saa.
kõik vaimud on mind maha jätnud.
kirjutamisvaim, muusikavaim, õppimisvaim, luuletamisvaim, vaim, kes paneks mulle kindlad sihid silme ette.
kõik.
läinud.
ja ma tunnen end päris üksiku ja abituna ilma nendeta.
mind jäeti vaikust kuulama, kuigi kunagi ei ole täiesti vaikne. tegelikult hääled on kodused. mitte need, mis mu peas on. aga hääled ümberringi. hordide kaupa rohutirtse, kes kõõluvad okstel ja hõõruvad tiibu kokku. maja nagisemine. üksikud mööduvad autod. jah ja siiski.. hääled mu peas, kes kamandavad mind mõistusele ja magama.
täna lugesin, et usaldus on nagu rasedus. teda kas on või ei ole. ei saa natuke rase olla.
see ei ole CSI, see ei ole GTA.
ja just see on kõige hirmsam
ma nii mõttetult üritasin ja pressisin ja surusin, et hoida kõike koos, aga üks hetk ma sain aru, et kui ma lahti lasen, saan ma keskenduda millelegi palju olulisemale. viimastel nädalatel on õiged asjad õigete nuppude peale minus vajutanud. ma olen ausõna õppinud selle aja jooksul rohkem, kui ma neljatunnisest keemiaõpiku lugemisest omandan. ja midagi palju vajalikumat.
tänase jutluse mõjul käis üks neist klikkidest ära. Ago rääkis sellest, kuidas vaenlasi armastada. mitte, et mul neid otseselt oleks, aga mingis mõttes iga inimene, kes haiget teeb või kellega on viinamarjad hapud.
armastus on relv. see on selline üleolek, mis ei upita, aga teeb tugevamaks. see jätab vaenlased viis sammu tahapoole, sest sina oled juba edasi liikunud. mis mõtet on kallata teist sama tõrvaga üle, mis ise said? kättemaks ei ole tugevus. see näitab jõuetust ise otsustada ja mitte lasta tunnetel enda eest tegutseda.
oleks mul ainult praegu tugevust nii palju, et ületada ennast ja anda armastust nii palju, nagu ma hetkel kindel olen, et suudaksin. siis ma oleksin nii uhke, nagu ma kunagi enda üle pole olnud. ja ma arvan, et ma poleks ainuke.
ma ei saa aru, kuidas on võimalik Jumalata kõndida. ja miks läheb nii kaua mõistmaks, et ta lihtsalt ootab, et süda oleks avatud. kogu aeg. iga freaking kord ma õpin seda nagu uuesti. kui palju ma sain, kui ma palusin. peaaegu ei palunudki, aga ta nägi need mõttevärahtused ära ja andis. miks on nii raske rääkida sellest, mis südant täidab ja elus hoiab? ma ei tea. võib-olla on see minu nõrkus, sest mõnel inimesel voolavad sõnad nii vabalt välja.
ma sain aru, et ma klammerdusin mõttetult inimeste külge, samal ajal, kui mul ei olnud piisavalt aru peas, et Jumala külge klammerduda. nii loll. mitte ükski inimene ei saa anda nii palju, kui tema. sellepärast ma pettusin ja kurvastasin ja kahtlesin. samal ajal tema nii kannatlikult ootas, et ma räägiksin temale, mis on mu mured. sest mu süda ei tahtnud neid kohe kuidagi välja anda. aga Jumalaga on lihtne, midagi ei jää varjatuks. ma ei pea sõnagi ütlema ja ta näeb, mõistab ja aitab. millest selline armastus, et oodata nii kaua ainult minu järgi? ma ei tea. ei saagi vist kunagi sellest aru. aga vähemalt on mul üks asi, mis ei kõigu mitte kunagi. milles ma ei pea kunagi pettuma. mis kannab mind ükskõik, millest läbi.
ma tahaksin, et teised minu ümber tunneks seda tunnet. sest sõnadega pole võimalik seda kirjeldada ja minu suu koperdab. kui kõik seda tunnetaksid, ei oleks keegi lootusetu, kurb ega skeptiline. see poleks lihtsalt võimalik.
pekki, kuidas ma tahaks, et mul oleks oskust seda niimoodi väljendada, et ma tõesti saaksin midagi selgeks teha.
ma nüüd pean suutma enda piire ületada.
