Gudrun Heamägi
andnud end RCHP (kõlab, nagu mingi kahtlane droog, aga vilunum silm leiab seose red hot chili peppersiga) võimusesse, asun üle kolme kuu (kolme kuu?!) jälle kirjutama. ei saa. blogi koputab õlale nagu mingi kohustus, kuigi ta ei ole ju. võib-olla ainult minu seatud.
mäluga on jälle jätkuvalt hirmsad lood. proovi, palju tahad, ikka leiad end olukorras, kus sulle saadetakse etteheitvaid pilke. kus sa teed haiget neile, keda armastad. sest sa lihtsalt ei mäleta. kui mul mälu vaja poleks, neaksin ta maapõhja.
raske on seletada neile, kes mäletavad. seda eneses pettumist, viha, lootusetust, mis kaasneb mälu puudumisega.
mõtteid on nii metsikult palju vahepeal kogunenud, et ma ei oska neid õiges järjekorras välja lasta. võtan vist asja rahulikult, nii on parim.
kuskilt tuli jälle haigus. ma olen neile nagu magnet. kuigi olen kuulnud, et need, kes noorena haiged on, on tervemad vanas eas. ei tea, kui palju seal tõde on, aga loodetavasti siiski natukenegi.
lugupeetud Alevi blogi lugemise tagajärjel avastasin, et mul on see unenägude üleskirjutamine kuidagi väga soiku jäänud. kui mitte öelda, täiesti kadunud. mitte, et ma tahaksin enda unefilmidest mingeid saatuslikke endeid välja lugeda, aga mulle lihtsalt meeldib meelde tuletada.
uni on nagu paralleelmaailm, kus sa ei põrku läbikukkumiste ja materiaalsuse piiridega. hea on tunda, et isegi, kui sa siin pole täiuslik, siis öösel vähemalt oled omaenese maailma kuningas. king in the castle, king in the castle
igatsen metsikult iisraeli ja kõiki ta võlusid.
lõpetan praeguseks. sellise umbes ninaga ei saa isegi korralikult mõelda.
(AGA juuni alguseni on 7 nädalat ja 2 päeva + kevadelõhn on olemas) juhhei!
Mulle ei meeldi liigitada muusikat žanritesse. ma liigitan ainult selle alusel, kas mulle meeldib või mitte. hea muusika on see, mis minu kõrvu paitab, halb on see, mis kriibib.
Mulle ei meeldi muuseumis lugeda pikki tekste, mis seletavad teoste sügavamat olemust. ma tahan aru saada asjale kohe peale vaadates, ükskõik, kas siis minu kogemus läheb autori sõnumiga kokku, või mitte.
Mind ei huvita inimeste väline külg, sest seda saab nii kergelt muuta ja kohandada. ma tahan teada, mida hing tegelikult mõtleb, tahab ja näeb.
Mulle ei meeldi üleüldine laiskus. see, kui sa ei saa kedagi kuidagi midagi ette võtma ja kõige üle, mis pole sinu võimuseski, vingutakse.
Mulle ei meeldi elada elu täiuslikult planeerituna, sest see imeb elu põnevusest tühjaks nagu Edward metskitse. (ha ha. hea nali, tee veel)
Mulle ei meeldi, kui mind äratatakse meelega varem. nendel hetkedel võin lausa eluohtlikus tujus olla.
Ja kõige lõpuks.. mulle ei meeldi jukerdav internet. no lihtsalt ei meeldi.
aga mulle väga meeldib klooga järve ääres.
(pildi tegi gudrun heamägi)
kui kohutav tunne on, kui sind paisatakse mitmekümne kilomeetri kõrguselt vabalangemisse. maa lähedalt on kerge. kõrgelt mitte. selle ajaga suudab tuhat mõtet peast läbi käia. kujutad ette, kuidas maapind sind vastu võtab, kuidas gravitatsioon su kallid kondid purustab. mis küll järgi jääb. hunnik putru.
see hetk on piisavalt hirmus, et meelde jääda. isegi, kui sind poolel teel kinni püütakse. ikkagi sa ei suuda mõelda lendamisele ilma selle tühja õõnsuseta, mis su sisse tekib. never again.
kui mõistusel oleks võimalik mõned asjad maha matta. igaveseks mulla embusesse. see mahamaetu poleks hauakivigi väärt.
senikaua kuulame kanye westi 808s & heartbrake'i, mis on maksimaalselt hea kraam.
praegu on küll selline tunne, nagu oleks allveelaevas. tahaks pinnale tõusta, aga vesi surub mind aina sügavamale ja rõhk aina suureneb. siin on päris pime. laevasilmad valgustavad kaugele maapõhja ulatuvaid mägesid, mille vahel minu laevuke on pisike nagu sääsk. kalad on kõik kuskil kõrgemal, nad ei söanda ujuda siiakanti. merekoletised. kas nad on ainult müütides? väristan õlgu, kui mõtlen, et võin täiesti pahaaimamatult sõita otse tema avali lõugade vahele. ma ei pruugi märgatagi, kui üks hetk olen osana sisikonnast. see oleks see klišee hetk, kui ma süütan seal tiku põlema ja koletis sülitab mu välja. vaevalt, et mu laevast midagi alles jääks. huvitav, kas ookeanisügavustes üksinda hõljuda on hullem, kui minna kaotsi kosmoses? vaevalt. siin pole valgust. keegi liigutas minust paremal. ma ei näe midagi. süda hakkab puperdama ja jalad kaotavad oma kandevõime. juhin allveelaeva otsustavalt eemale sellest teadmatust elukast, kes mind ja mu laevukest pimedusest varitseb. ain't gonna catch me. ütle nüüd, et see on tõsi. palun ütle. laevatulukesed teevad nähtavaks meremägede ilusad reljeefid. kui ma poleks nii üksi, siis ma imetleksin seda. praegu on ainuke eesmärk leida üks turvaline koht, kus oleks valgust.
metsa küll, kui pime siin on..
You are the hole in my head
You are the space in my bed
You are the silence in between
What I thought and what I said
You are the night-time fear
You are the morning when it's clear
When it's over your start
You're my head
You're my heart
No light, no light in your bright blue eyes
I never knew daylight could be so violent
A revelation in the light of day
You can choose what stays and what fades away
And I'd do anything to make you stay
No light, no light
No light
Tell me what you want me to say
Through the crowded islands
Crying out at me
In your place there were a thousand other faces
I will disappear in plain sight
Heaven help me
I need to make it right
You are the revelation
You are to get it right
And it's a conversation
I just can't have tonight
You want a revelation
Some kind of revolution
You are the revelation
No light, no light in your bright blue eyes
I never knew daylight could be so violent
A revelation in the light of day
You can choose what stays and what fades away
And I'd do anything to make you stay
No light, no light
No light
Tell me what you want me to say
But would you leave me,
If I told you what I've done
And would you leave me
If I told you what I've become
'Cause it's so easy,
To sing it to a crowd
But it's so hard, my love
To say it to you, all alone
No light, no light in your bright blue eyes
I never knew daylight could be so violent
A revelation in the light of day,
You can choose what stays and what fades away
And I'd do anything to make you stay
No light, no light
No light
Tell me what you want me to say
You are the revelation
You are to get it right
But, it's a conversation
I just can't have tonight
You are the revelation
Some kind of resolution.
You are the revelation.
You are the revelation
You are to get it right.
But, it's a conversation,
I just can't have tonight.
You are the revelation
Some kind of revolution
Tell me what you want me to say
Florence + the Machine- No light No light
foto- Gudrun Heamägi
mis on õnnelikkus? kas sellele saab üldse silte külge panna või naelutada seina külge ja siis öelda võidurõõmsalt: ahhaa, sain su kätte. vaatame nüüd, mida sa endast kujutad. ja siis piinata õnnelikkust nii kaua, kuni ta järgi annab ja avaldab enda tegeliku olemuse. mõnel mehel on vaja, et tal oleks täiuslikud inimesed, uus mersu ja pungil täis pangaarve, et ta üldse saaks seda mõtet mõlgutada, et päike paistab ka tema peale. mõnel suudab üks möödalendav mälestus teha südame nii rõõmsaks, et ta lubab endal õnnest nutta. miks mõni päev üles ärgates on kohe nii hea olla? kõik läheb nii hästi. ja teinekord tundub, nagu klammerduks katastroof su jalge külge ja raskendaks uniselt samme. kust läheb piir, mis peaks inimest õnnelikuks tegema? kas piirid on ehk ainult meie peas. siis neid vormitakse selle järgi, mis üldsus paika paneb. üldsus, mis koosneb üksikutest inimestest. kelle järgi nad siis jooksevad, kui nemad ongi kõik?
lähme, viskame varvast teisele poole. lähme teeme endale südametunnistuse järgi seadusi ja muudame end õnnelikuks imelike asjadega, mis on meile tähtsamad, kui maailm. kus iganes. peaasi, et mitte seal voolu keskel. ära peta ennast sellega, mis sind õnnelikuks teeb. keegi ei saa seda paremini teada, kui sinu oma hing.
ja kui nemad väidavad, et teavad, siis tee nad lolliks enda südamereeglitega. tee nad madalaks, et nad näeksid, kui madalal nad on enda kõrgusel.
ole ise, mõtle ise, tee ise. siis sa oled õnnelik, sest sina tead kõige paremini, mida selleks vaja on.
aga kas te teate, et eestlasedki räpivad hästi?
aga teate, et eestlasedki räpivad hästi?
inimesed minu ümber väärivad hindamist. nad on parimad.
nemad panevad mind naeratama, hoiavad mind, kui olen katki, loovad mulle unustamatuid mälestusi, kasvatavad mind, panevad mind tihti unustama eneseväärikust, on minule aardelaeka eest, jagavad minuga kõike. inimesed, keda ma saan usaldada. mina pole neid piisavalt hinnanud, minu süda on siinkohal süüdlane. ma annaksin paljut, et tagasi saada kõik hetked, mis ma hooletult mööda lasknud olen. kahjuks minevikku tagasi ei saa. õnneks tuleviku saab.
ma armastan teid meeletult ja ma üritan, ma tõesti üritan teid hinnata nii kõrgelt, nagu te tegelikult väärt olete.
Gudrun Heamägi
