late on a.m

 foto Gudrun Heamägi

 segased uned ja imelik hingeelu. nagu kaks erinevale poole tirivat joonistatud eeslit petlemmas maja seinal. siiski, põllkülas on käidud. metsikult armas tunne. nagu oleks kodus jälle, aga rahutus ei lase rahulikult olla enne, kui suvi tuleb. bastardid tulevad ja ehitavad maja minu lemmikkohta. võib-olla sain viimase korra seal kõndida, enne kui kõik see poolikute vutimunadega kaetud sammal üles kaevatakse. mu vanaarmastus on kõige valusam asi. sest inimesed hindavad uut. ja ma ei suuda sellega leppida. 

egotsentrism. aga ma ju armastan! mis ma 

teha saan?! mina pole süüdi.. vabandus, vastutuse 

äralükkamine, eneseõigustus. mida iganes. 

Mat isse  Ch agall  Pic asso  Russe ll

homme on kunstiajaloo töö

ma parem rohkem ei räägi, sest siit ei tule midagi huvitavat.

you don't know how lucky you are

Does he know who you are?
Does he laugh, just to know
what he has?

Does he know not to talk
about your dad?
Does he know when you're sad?

You don't like to be touched,
Let alone kissed.

Does he know where your lips begin?

Do you know who you are?
Do you laugh, just to think
what I lack?

Do you know your lip shakes
when you're mad?
And do you notice when you're sad?

You don't like to be touched,
Let alone kissed.

Does his love make your head spin?



Keaton Henson- You don't know how lucky you are

 

gudrun heamägi

pesemata aknad ei valgusta hästi

Gudrun Heamägi

andnud end RCHP (kõlab, nagu mingi kahtlane droog, aga vilunum silm leiab seose red hot chili peppersiga) võimusesse, asun üle kolme kuu (kolme kuu?!) jälle kirjutama. ei saa. blogi koputab õlale nagu mingi kohustus, kuigi ta ei ole ju. võib-olla ainult minu seatud.
mäluga on jälle jätkuvalt hirmsad lood. proovi, palju tahad, ikka leiad end olukorras, kus sulle saadetakse etteheitvaid pilke. kus sa teed haiget neile, keda armastad. sest sa lihtsalt ei mäleta. kui mul mälu vaja poleks, neaksin ta maapõhja.
raske on seletada neile, kes mäletavad. seda eneses pettumist, viha, lootusetust, mis kaasneb mälu puudumisega.

mõtteid on nii metsikult palju vahepeal kogunenud, et ma ei oska neid õiges järjekorras välja lasta. võtan vist asja rahulikult, nii on parim.

kuskilt tuli jälle haigus. ma olen neile nagu magnet. kuigi olen kuulnud, et need, kes noorena haiged on, on tervemad vanas eas. ei tea, kui palju seal tõde on, aga loodetavasti siiski natukenegi.

lugupeetud Alevi blogi lugemise tagajärjel avastasin, et mul on see unenägude üleskirjutamine kuidagi väga soiku jäänud. kui mitte öelda, täiesti kadunud. mitte, et ma tahaksin enda unefilmidest mingeid saatuslikke endeid välja lugeda, aga mulle lihtsalt meeldib meelde tuletada.
uni on nagu paralleelmaailm, kus sa ei põrku läbikukkumiste ja materiaalsuse piiridega. hea on tunda, et isegi, kui sa siin pole täiuslik, siis öösel vähemalt oled omaenese maailma kuningas. king in the castle, king in the castle

igatsen metsikult iisraeli ja kõiki ta võlusid.

lõpetan praeguseks. sellise umbes ninaga ei saa isegi korralikult mõelda.

(AGA juuni alguseni on 7 nädalat ja 2 päeva + kevadelõhn on olemas) juhhei!

väga ebanunnu

Mulle ei meeldi liigitada muusikat žanritesse. ma liigitan ainult selle alusel, kas mulle meeldib või mitte. hea muusika on see, mis minu kõrvu paitab, halb on see, mis kriibib.
Mulle ei meeldi muuseumis lugeda pikki tekste, mis seletavad teoste sügavamat olemust. ma tahan aru saada asjale kohe peale vaadates, ükskõik, kas siis minu kogemus läheb autori sõnumiga kokku, või mitte.
Mind ei huvita inimeste väline külg, sest seda saab nii kergelt muuta ja kohandada. ma tahan teada, mida hing tegelikult mõtleb, tahab ja näeb.
Mulle ei meeldi üleüldine laiskus. see, kui sa ei saa kedagi kuidagi midagi ette võtma ja kõige üle, mis pole sinu võimuseski, vingutakse.
Mulle ei meeldi elada elu täiuslikult planeerituna, sest see imeb elu põnevusest tühjaks nagu Edward metskitse. (ha ha. hea nali, tee veel)
Mulle ei meeldi, kui mind äratatakse meelega varem. nendel hetkedel võin lausa eluohtlikus tujus olla.
Ja kõige lõpuks.. mulle ei meeldi jukerdav internet. no lihtsalt ei meeldi.


aga mulle väga meeldib klooga järve ääres.
(pildi tegi gudrun heamägi)

chasing dawn

kui kohutav tunne on, kui sind paisatakse mitmekümne kilomeetri kõrguselt vabalangemisse. maa lähedalt on kerge. kõrgelt mitte. selle ajaga suudab tuhat mõtet peast läbi käia. kujutad ette, kuidas maapind sind vastu võtab, kuidas gravitatsioon su kallid kondid purustab. mis küll järgi jääb. hunnik putru.
see hetk on piisavalt hirmus, et meelde jääda. isegi, kui sind poolel teel kinni püütakse. ikkagi sa ei suuda mõelda lendamisele ilma selle tühja õõnsuseta, mis su sisse tekib. never again.
kui mõistusel oleks võimalik mõned asjad maha matta. igaveseks mulla embusesse. see mahamaetu poleks hauakivigi väärt.

senikaua kuulame kanye westi 808s & heartbrake'i, mis on maksimaalselt hea kraam.

dawn please

praegu on küll selline tunne, nagu oleks allveelaevas. tahaks pinnale tõusta, aga vesi surub mind aina sügavamale ja rõhk aina suureneb. siin on päris pime. laevasilmad valgustavad kaugele maapõhja ulatuvaid mägesid, mille vahel minu laevuke on pisike nagu sääsk. kalad on kõik kuskil kõrgemal, nad ei söanda ujuda siiakanti. merekoletised. kas nad on ainult müütides? väristan õlgu, kui mõtlen, et võin täiesti pahaaimamatult sõita otse tema avali lõugade vahele. ma ei pruugi märgatagi, kui üks hetk olen osana sisikonnast. see oleks see klišee hetk, kui ma süütan seal tiku põlema ja koletis sülitab mu välja. vaevalt, et mu laevast midagi alles jääks. huvitav, kas ookeanisügavustes üksinda hõljuda on hullem, kui minna kaotsi kosmoses? vaevalt. siin pole valgust. keegi liigutas minust paremal. ma ei näe midagi. süda hakkab puperdama ja jalad kaotavad oma kandevõime. juhin allveelaeva otsustavalt eemale sellest teadmatust elukast, kes mind ja mu laevukest pimedusest varitseb. ain't gonna catch me. ütle nüüd, et see on tõsi. palun ütle. laevatulukesed teevad nähtavaks meremägede ilusad reljeefid. kui ma poleks nii üksi, siis ma imetleksin seda. praegu on ainuke eesmärk leida üks turvaline koht, kus oleks valgust.
metsa küll, kui pime siin on..

**

You are the hole in my head
You are the space in my bed
You are the silence in between
What I thought and what I said

You are the night-time fear
You are the morning when it's clear
When it's over your start

You're my head
You're my heart

No light, no light in your bright blue eyes
I never knew daylight could be so violent
A revelation in the light of day

You can choose what stays and what fades away
And I'd do anything to make you stay

No light, no light
No light

Tell me what you want me to say
Through the crowded islands
Crying out at me
In your place there were a thousand other faces

I will disappear in plain sight
Heaven help me
I need to make it right
You are the revelation
You are to get it right
And it's a conversation
I just can't have tonight

You want a revelation
Some kind of revolution
You are the revelation

No light, no light in your bright blue eyes
I never knew daylight could be so violent
A revelation in the light of day

You can choose what stays and what fades away
And I'd do anything to make you stay

No light, no light
No light

Tell me what you want me to say
But would you leave me,
If I told you what I've done

And would you leave me
If I told you what I've become
'Cause it's so easy,
To sing it to a crowd
But it's so hard, my love
To say it to you, all alone

No light, no light in your bright blue eyes
I never knew daylight could be so violent

A revelation in the light of day,
You can choose what stays and what fades away
And I'd do anything to make you stay

No light, no light
No light

Tell me what you want me to say
You are the revelation
You are to get it right
But, it's a conversation
I just can't have tonight
You are the revelation
Some kind of resolution.

You are the revelation.
You are the revelation
You are to get it right.

But, it's a conversation,
I just can't have tonight.
You are the revelation
Some kind of revolution
Tell me what you want me to say

Florence + the Machine- No light No light

foto- Gudrun Heamägi