Wednesday, May 9, 2012

you fit me better than my favourite sweater

Gramma said she'll leave the lights on for me
Gramma said the flags are waving for me
Gramma said that somewhere out there there's a good man, waiting for me
Gramma said she'll leave the lights on for me
Don't you know, you don't need a thing?
Gramma said that somewhere out there there's a good man, waiting for me


mu keha mõtleb vist, et on järjekordne suveöö, kus võib üleval olla. aga see ei ole nii! kuidas sa aru ei saa? see, et õues oli kell 11 õhtul 15 kraadi ei tähenda, et homme kooli pole. rumal keha.
lana del rey teeb uskumatult head muusikat, ma ei tea, miks ma juba varem ei hakanud kuulama. nüüd on ta võitnud mu südame, kõrvad, silmad, kopsud ja mis kõik veel. veenides voolab tema hääl ja rinnus tantsivad sõnad.   
oleks vaid see igakevadine õudus läbi, et saaks kergemalt hingata. 
selline tunne, nagu oleks mõtete kollektsionäär. aga need ei mahu albumitesse. kas keegi sooviks liigseid mõtteid endale? neid saab päris mugavalt kaminaservale või aknalauale sobitada, ei võta eriti ruumi ka. peaasi, et neist lahti saaks.
kui ma veel enda randmele lindu joonistan, siis ma vannun, et se sööbibki sinna. palun, tee seda. lenda mu käele, ma annan sulle kodu. mitte mingit puuri. lennata võid alati, kui tahad. aga võta mind kaasa, kui lähed. 
tahaksin sõita praegu rattaga mööda pirita rannajoont. seal on raudselt metsikult kena. tühjus, ilusad tuled ja rahutu meri. mul tuli üks uni meelde, kus ma sõitsin ka rattaga pimedas, aga see ei olnud üldse meeldiv. sees näris mingi rahutusetunne, nagu ei teaks, kas kohale jõuad või kas keegi ootab.
sellest tuli meelde, et lubasin unenägusid üles kirjutada. liiga palju, mida mäletada ja unustada. 

nüüd ma vajutan silmad kinni. kasvõi jõuga.
                                                                                                   foto Gudrun Heamägi
xoxo
 

Monday, May 7, 2012

Lololo


pidevalt on mingid väikesed peaaegu-maailmalõpud. aga nagu ma märganud olen, tulen ma neist alati võitjana välja tänu Jumalale. tavaliselt öeldakse selle kohta lihtsalt hea õnn. aga seda tunneb nii selgelt, kui asi laheneb hoopis teises dimensioonis. see on ebainimlik tugevus, tänu millele ma saan sirge seljaga lahinguväljalt lahkuda. mitte kordagi pole ma kaotanud. mitte kunagi pole Tema mind maha jätnud. isegi, kui terve maailm pööraks minu vastu, ei teeks see mulle muret. sest minuga on See, kes selle maailma loonud on. ma tahaksin sõnu, et kirjeldada lootust ja armastust, keda ma tunnen. tihti tahab innukas mõistus teisi usku rääkida, kukub läbi ja õpib siis jälle, et ainult Jumal saab südames midagi muuta, mis muudab inimest. vahel tahaks tervet maailma raputada ja üles äratada. see tundub lihtsalt liiga võimatu, et mõni ei näe, ei kuule, ei koge, ei tunne, ei taha tunda. seda head on nii palju, et tahaks kahe käega laiali jagada, aga osad ei taha vastu võtta. kuigi see on parim, mida tahta saab. 
ma arvan, et inimene kardab kontrolli kaotamist. meile meeldib olla iseenese kuningas, anda tegude eest vastust ainult iseenesele, näha kõike kindlalt enda silme ees ja teada, et kõik mõtted on viisakalt ja vaguralt meie peas kinni. et keegi ei mõtle meie elu peale, kuidas see minna võiks. 
igatahes. mina olen õppinud, et ma ei pea kunagi kaotama, ma ei pea kunagi lootusetust kogema, ma ei pea muretsema, kui mul on Jumal kõrval. see teeb mu elu nii ilusaks. 



Thursday, May 3, 2012

late on a.m


 foto Gudrun Heamägi
 segased uned ja imelik hingeelu. nagu kaks erinevale poole tirivat joonistatud eeslit petlemmas maja seinal. siiski, põllkülas on käidud. metsikult armas tunne. nagu oleks kodus jälle, aga rahutus ei lase rahulikult olla enne, kui suvi tuleb. bastardid tulevad ja ehitavad maja minu lemmikkohta. võib-olla sain viimase korra seal kõndida, enne kui kõik see poolikute vutimunadega kaetud sammal üles kaevatakse. mu vanaarmastus on kõige valusam asi. sest inimesed hindavad uut. ja ma ei suuda sellega leppida. 
egotsentrism. aga ma ju armastan! mis ma 
teha saan?! mina pole süüdi.. vabandus, vastutuse 
äralükkamine, eneseõigustus. mida iganes. 

Mat isse  Ch agall  Pic asso  Russe ll
homme on kunstiajaloo töö

ma parem rohkem ei räägi, sest siit ei tule midagi huvitavat.














Saturday, April 21, 2012

you don't know how lucky you are

Does he know who you are?
Does he laugh, just to know
what he has?

Does he know not to talk

about your dad?
Does he know when you're sad?

You don't like to be touched,

Let alone kissed.

Does he know where your lips begin?


Do you know who you are?

Do you laugh, just to think
what I lack?

Do you know your lip shakes

when you're mad?
And do you notice when you're sad?

You don't like to be touched,

Let alone kissed.

Does his love make your head spin?




Keaton Henson- You don't know how lucky you are

 
gudrun heamägi

Thursday, April 12, 2012

pesemata aknad ei valgusta hästi

Gudrun Heamägi



andnud end RCHP (kõlab, nagu mingi kahtlane droog, aga vilunum silm leiab seose red hot chili peppersiga) võimusesse, asun üle kolme kuu (kolme kuu?!) jälle kirjutama. ei saa. blogi koputab õlale nagu mingi kohustus, kuigi ta ei ole ju. võib-olla ainult minu seatud.
mäluga on jälle jätkuvalt hirmsad lood. proovi, palju tahad, ikka leiad end olukorras, kus sulle saadetakse etteheitvaid pilke. kus sa teed haiget neile, keda armastad. sest sa lihtsalt ei mäleta. kui mul mälu vaja poleks, neaksin ta maapõhja.
raske on seletada neile, kes mäletavad. seda eneses pettumist, viha, lootusetust, mis kaasneb mälu puudumisega.

mõtteid on nii metsikult palju vahepeal kogunenud, et ma ei oska neid õiges järjekorras välja lasta. võtan vist asja rahulikult, nii on parim.

kuskilt tuli jälle haigus. ma olen neile nagu magnet. kuigi olen kuulnud, et need, kes noorena haiged on, on tervemad vanas eas. ei tea, kui palju seal tõde on, aga loodetavasti siiski natukenegi.

lugupeetud Alevi blogi lugemise tagajärjel avastasin, et mul on see unenägude üleskirjutamine kuidagi väga soiku jäänud. kui mitte öelda, täiesti kadunud. mitte, et ma tahaksin enda unefilmidest mingeid saatuslikke endeid välja lugeda, aga mulle lihtsalt meeldib meelde tuletada.
uni on nagu paralleelmaailm, kus sa ei põrku läbikukkumiste ja materiaalsuse piiridega. hea on tunda, et isegi, kui sa siin pole täiuslik, siis öösel vähemalt oled omaenese maailma kuningas. king in the castle, king in the castle

igatsen metsikult iisraeli ja kõiki ta võlusid.

lõpetan praeguseks. sellise umbes ninaga ei saa isegi korralikult mõelda.

(AGA juuni alguseni on 7 nädalat ja 2 päeva + kevadelõhn on olemas) juhhei!

Wednesday, February 1, 2012

väga ebanunnu


Mulle ei meeldi liigitada muusikat žanritesse. ma liigitan ainult selle alusel, kas mulle meeldib või mitte. hea muusika on see, mis minu kõrvu paitab, halb on see, mis kriibib.
Mulle ei meeldi muuseumis lugeda pikki tekste, mis seletavad teoste sügavamat olemust. ma tahan aru saada asjale kohe peale vaadates, ükskõik, kas siis minu kogemus läheb autori sõnumiga kokku, või mitte.
Mind ei huvita inimeste väline külg, sest seda saab nii kergelt muuta ja kohandada. ma tahan teada, mida hing tegelikult mõtleb, tahab ja näeb.
Mulle ei meeldi üleüldine laiskus. see, kui sa ei saa kedagi kuidagi midagi ette võtma ja kõige üle, mis pole sinu võimuseski, vingutakse.
Mulle ei meeldi elada elu täiuslikult planeerituna, sest see imeb elu põnevusest tühjaks nagu Edward metskitse. (ha ha. hea nali, tee veel)
Mulle ei meeldi, kui mind äratatakse meelega varem. nendel hetkedel võin lausa eluohtlikus tujus olla.
Ja kõige lõpuks.. mulle ei meeldi jukerdav internet. no lihtsalt ei meeldi.


aga mulle väga meeldib klooga järve ääres.
(pildi tegi gudrun heamägi)

Tuesday, December 27, 2011

chasing dawn


kui kohutav tunne on, kui sind paisatakse mitmekümne kilomeetri kõrguselt vabalangemisse. maa lähedalt on kerge. kõrgelt mitte. selle ajaga suudab tuhat mõtet peast läbi käia. kujutad ette, kuidas maapind sind vastu võtab, kuidas gravitatsioon su kallid kondid purustab. mis küll järgi jääb. hunnik putru.
see hetk on piisavalt hirmus, et meelde jääda. isegi, kui sind poolel teel kinni püütakse. ikkagi sa ei suuda mõelda lendamisele ilma selle tühja õõnsuseta, mis su sisse tekib. never again.
kui mõistusel oleks võimalik mõned asjad maha matta. igaveseks mulla embusesse. see mahamaetu poleks hauakivigi väärt.

senikaua kuulame kanye westi 808s & heartbrake'i, mis on maksimaalselt hea kraam.