but night makes a fool of us in daylight

ma ei jõua silmagi pilgutada, kui ta on juba tuppa jõudnud. atmosfäär muutub. stratosfäär jääb samaks. siiski, ma saan aru, kui ta mulle selja tagant ligi hiilib. sees võitlevad kihk ära joosta ja tahe talle ohvriks jääda. sellest, et ükski lihas ei liigu, järeldan, et seekord jään siia. tunnen ootusärevust, mis kõhus kripeldab, tekitades tunde, nagu oleks seal kuskil minu ribikontide küljes liblikad nukkunud ja nüüd otsustanud kõik korraga oma tiivad lahti lüüa. tule juba. ei, ta õrritab. kiusab mind enne, kui üldse kiusama hakkabki. noh.. seda mängu oskan minagi. teen näo, et ma ei tea tema siinolekust midagi. aga kannatamatus kerib end üles nagu madu. siugleb mööda käsivarsi nii, et kananahk tuleb ihule. kerib end ümber mu õlgade, nilpsab möödaminnes kaela. kui silmad kinni panen, näen ainult teda. 
ta tuli. ometi. nüüd ma tunnen teda. siiski.. ma ei saa päris täpselt veel aru, kas mina tahan siin olla. ma ei saa ka päris hästi aru, kas mina vajun tema käte vahele või mind tõmmatakse sinna. aga nüüd mul tuleb meelde, miks ma ära ei läinud. igatsuse embuses on nii nukralt meeldiv olla. ta on halb. oojaa, väga halb. aga ta on ainuke, kes mind praegu endaga hoiab. nõrgad langevad esimeste käte vahele, mis neid ootavad. olen nõrk. palun vabandust. ma tean, et temast tulevad pisarad, aga need käed silitavad mu juukseid, kui ma uinun. üksik on nõus palju ohverdama. 


http://www.rainymood.com

ja 

Coldplay- Yes

nüüd luban ma igatsusel mulle unelaulu laulda

  foto Gudrun Heamägi

 

worksfire

mõned lood, hetked ja kaadrid tõmbavad mu hingekeeli. nagu bassikeeled kumisevad need läbi mu ribikontide.
nirvaana.

hetked venivad igavikuks, muusika mängib hingega, iga sõna on ilmutus, iga sekund on lendamine

tahaks end kerra tõmmata keset seda täiuslikkust ja olla eemal ruumist ja ajast.
tahan lõputult! otsatult! mitte kunagi välja tulla, sest reaalsus on jama. 
materiaalsus on praht. ma ei soovi uut jogurtit proovida. ei, aitäh! ma tahan siin, selles ilusas kohas olla. ei, tänan, mul on veel veidi vara pensionisambale mõelda. head päeva jätku! ärge segage, siin on hea. kas ma olen juba endale nutitelefoni hankinud? ei ole. pole vaja. pane silmad kinni, silmad kinni, siis nad ei näe sind. K-Rautas on superpakkumised! mul pole vaja, päriselt ka. aga jaanipäeval saab ometi emt võrgus tasuta rääkida! ole tasa, ära ütle midagi inetut. samsung galaxy mõistab sind, jagab su südamesoove, unistusi, õpetab elama, on sinu ainuke hingesugulane. karju vaiksemalt, palun. ma arvan, et sa ei peaks.. ainult täna saad endale soetada moekad kingad poole hinnaga! need olid küll koledad sõnad, mis sa just..
oksendan välja neid emt'sid ja rimisid. ühiskond vaatab hukkamõistvalt pead vangutades pealt. mõned neelan vaevaga alla, tõusen püsti ja naeratan võltsilt. vaatan ühiskonnale otsa. ta silmades peegeldub raha ja huultelt voolab sulakulda. temagi naeratab. rahulolevalt. sest ta teab, et tema istutatud väädid on ka ümber minu käte-jalgade. pääsu ei ole kuhugile. wifi levib ka kõige kaugemasse metsa. 
ta muundub mu ees suureks reklaamtulbaks, millel naeratav naine tundub olevat maailma õnnelikeim inimene, sest tal on uus köögikombain. mõtlen, et ehk oleks endalgi koju vaja uut..
Tagane, saatan!


jooksen nii, kuis jalad võtavad

round round round round round round round

jube. viimane nädal on niimoodi mõjunud, et praegu ei saa ma puhata. kogu aeg on tunne, et peab midagi veel tegema. kui kauemaks kui 15 minutit kuhugi lebotama jään, tekivad alusetud süümepiinad. 

phsyco
 

süda

ma olin juba mitu aastat arvanud, et meie peres emadepäeva ei peeta. täna sain ma tõele jälile. tegelikult mu emale vist ikkagi meeldib, kui teda emadepäeval meelde tuletatakse. siin peres üllatub küll pidevalt. 
igatahes. ma palju ei oska öelda, aga mu ema on täpselt parajalt elukogenud, empaatiavõimeline ja imelik, et olla mulle suurepärane. ja see on täitsa metsik, kui suur pagas tal on haigusalaseid teadmisi. ta on nagu kodune esmaabi. oskab terveks teha kõik, alustades varbavalust ja lõpetades südamevaluga. tema pealt ma oskan võtta eeskuju. nii sellest, mis on hea ja sellest, mis on halb. eks me kõik oleme inimesed ja sellist ema, kes kunagi ei eksiks, pole olemas. aga siin jääb ikka hea eeskuju ülekaalu.
me unustame end tihti köögilaua taha rääkima. kell saab juba 12, järgmine päev on kooli/tööpäev ja mõlemad on veendunud, et teine oli süüdi selles, et me nii kauaks istuma jäime. aga nagu ei kahetse ka. 
ema on mulle ka kõige suuremaid nalju visanud. paar aastat tagasi pidi isa end poolsurnuks muretsema, kui ema talle rääkis, et ma olevat suvel linnas pooljoobes politseikroonikasse sattunud. emaga oleme täiesti lambist maha pannud sellised rollimängud, et ise ka ei usu.  

mu ema hoolitseb ja muretseb mu kultuurilise harituse pärast. see on armas, isegi, kui alati ei ole viitsimist kõigile kontsertitele minna ja kõiki näitusi vaadata(kuigi need on alati väärt)
emaga koos vaatan ma kõige paremaid filme, sest kui midagi head tuleb telekast, peaks vist päike taevast alla kukkuma või tsunami baltikumi üle ujutama, et ma sellest osa ei saaks. 
ikka ja jälle tuleb tõdeda, et kõik ema soovitatud raamatud on uskumatult head. isegi, kui ma tihti alguses veidi skeptiline olen. siit tuli meelde, et "Öine rong Lissaboni" tuleb kiiresti läbi lugeda.
                                                                                                   foto: gudrun heamägi

kokkuvõtteks-ma ei saaks hakkama ilma täpselt sellise emata.

Ei, ma ei taha magama minna. Ma tahan terve öö Lana Del Reyd kuulata. vot. 

..peaks vist magama minema siiski..

suht kurb

you fit me better than my favourite sweater

Gramma said she'll leave the lights on for me
Gramma said the flags are waving for me
Gramma said that somewhere out there there's a good man, waiting for me
Gramma said she'll leave the lights on for me
Don't you know, you don't need a thing?
Gramma said that somewhere out there there's a good man, waiting for me

mu keha mõtleb vist, et on järjekordne suveöö, kus võib üleval olla. aga see ei ole nii! kuidas sa aru ei saa? see, et õues oli kell 11 õhtul 15 kraadi ei tähenda, et homme kooli pole. rumal keha.

lana del rey teeb uskumatult head muusikat, ma ei tea, miks ma juba varem ei hakanud kuulama. nüüd on ta võitnud mu südame, kõrvad, silmad, kopsud ja mis kõik veel. veenides voolab tema hääl ja rinnus tantsivad sõnad.   

oleks vaid see igakevadine õudus läbi, et saaks kergemalt hingata. 

selline tunne, nagu oleks mõtete kollektsionäär. aga need ei mahu albumitesse. kas keegi sooviks liigseid mõtteid endale? neid saab päris mugavalt kaminaservale või aknalauale sobitada, ei võta eriti ruumi ka. peaasi, et neist lahti saaks.

kui ma veel enda randmele lindu joonistan, siis ma vannun, et se sööbibki sinna. palun, tee seda. lenda mu käele, ma annan sulle kodu. mitte mingit puuri. lennata võid alati, kui tahad. aga võta mind kaasa, kui lähed. 

tahaksin sõita praegu rattaga mööda pirita rannajoont. seal on raudselt metsikult kena. tühjus, ilusad tuled ja rahutu meri. mul tuli üks uni meelde, kus ma sõitsin ka rattaga pimedas, aga see ei olnud üldse meeldiv. sees näris mingi rahutusetunne, nagu ei teaks, kas kohale jõuad või kas keegi ootab.

sellest tuli meelde, et lubasin unenägusid üles kirjutada. liiga palju, mida mäletada ja unustada. 

nüüd ma vajutan silmad kinni. kasvõi jõuga.

                                                                                                   foto Gudrun Heamägi

xoxo

 

Lololo

pidevalt on mingid väikesed peaaegu-maailmalõpud. aga nagu ma märganud olen, tulen ma neist alati võitjana välja tänu Jumalale. tavaliselt öeldakse selle kohta lihtsalt hea õnn. aga seda tunneb nii selgelt, kui asi laheneb hoopis teises dimensioonis. see on ebainimlik tugevus, tänu millele ma saan sirge seljaga lahinguväljalt lahkuda. mitte kordagi pole ma kaotanud. mitte kunagi pole Tema mind maha jätnud. isegi, kui terve maailm pööraks minu vastu, ei teeks see mulle muret. sest minuga on See, kes selle maailma loonud on. ma tahaksin sõnu, et kirjeldada lootust ja armastust, keda ma tunnen. tihti tahab innukas mõistus teisi usku rääkida, kukub läbi ja õpib siis jälle, et ainult Jumal saab südames midagi muuta, mis muudab inimest. vahel tahaks tervet maailma raputada ja üles äratada. see tundub lihtsalt liiga võimatu, et mõni ei näe, ei kuule, ei koge, ei tunne, ei taha tunda. seda head on nii palju, et tahaks kahe käega laiali jagada, aga osad ei taha vastu võtta. kuigi see on parim, mida tahta saab. 
ma arvan, et inimene kardab kontrolli kaotamist. meile meeldib olla iseenese kuningas, anda tegude eest vastust ainult iseenesele, näha kõike kindlalt enda silme ees ja teada, et kõik mõtted on viisakalt ja vaguralt meie peas kinni. et keegi ei mõtle meie elu peale, kuidas see minna võiks. 
igatahes. mina olen õppinud, et ma ei pea kunagi kaotama, ma ei pea kunagi lootusetust kogema, ma ei pea muretsema, kui mul on Jumal kõrval. see teeb mu elu nii ilusaks.