sing it again

ma veel mõistatan ja püüan aru saada, kuidas muusika saab nii tugevalt inimesele mõjuda. kuidas see täiesti süüdimatult tirib välja tundeid, mida sa ei teadnudki, et sellel hetkel sinus peitub. kuidas suudab heli tekitada tunde, et oled armunud?
see ei ole normaalne

kuidas mingi suvaline meloodia tekitab minus tunde, nagu hing paisuks sees ja oleks valmis väljasaamiseks kasvõi ribikondid purustama. ja kuidas mingi viisikatkend suudab mind pööraselt õnnelikuks teha ning vastupidi.
muusika kätkeb endas absoluutselt kõiki emotsioone. niiet kui oled tundetu, siis muusika annab sulle kõik, mis vaja.
tihti ma ei saa aru, kas mul on mingi tuju sellepärast, et ma kuulan mingit kindlat muusikat või kuulan ma seda muusikat, sest mul on mingi kindel tuju. no ütle nüüd. 
ja miks ta mõjub inimestele nii erinevalt. miks see laul, mis täidab mind pealaest jalatallani jookseb kellelegi teisel ühest kõrvast sisse ja teisest välja? maitse asi. maitse asi.. misasi see on.. segu sinu hoiakutest, üldsuse mõjust, sõprade eelistustest, lapsepõlvest, isiklikust hingeelust, ja tuhat teist asja, mida ma ei oska nimetada. ja hetketujust, kuigi selles ma väga kindel pole. aga ma olen kindel, et ma jumaldan muusikat.



kui maailmas oleks ainult muusika ja mina, siis ma jääksin ellu. 

Esperanza Spalding- You know I know

ilusat und

that's what i do for living

nuhutan vaikselt õhku, libistades end samal ajal osavalt ja hääletult hämarusse. keegi ei märganud. siin on veel liiga valge, et saaksin julgelt tegutseda. üleüldse ka need mööda maapinda rändavad värvilised valguslaigud tekitavad minus ebakindlust- tundub, nagu ajaksid nad mind taga mööda mu hämaraid radu, olles valmis mind iga hetk paljastama. märkan läheduses liigikaaslasi, kes saadavad mulle jahedalt julgustavaid pilke. noh, muidugi. ise nad ju ei teagi, mis tõeline jaht on. need on need, kes jäävad turvalisse valgusse. kes on valinud kergema tee. kohati on mul neist lausa kahju- vaatan haletseva pilguga, kuidas nad  end vaoshoitult  tõelise elu eest peidavad.
kuid siis! mu nina tabab ootamatu lõhna ning sirutan kaela välja, lootes, et ehk mu nägemine osutub sama teravaks kui haistmine. nii see kahjuks siiski ei ole. pean taaskord pimedalt usaldama enda meeli, mis lausa karjuvad- saak on lähedal! hingan veel paar korda rahulikult sisse ja välja ning sukeldun siis vaikse hüppega eesolevasse pimedusse. 
olen küll harjunud sellise jahiga, kuid siiski on algul raske kohe kindlaks teha, kustpoolt kandub minuni see hõng, mis paneb vere mu soontes kiiremini jooksma. pealegi ei aita see suits kohe ka kuidagi kaasa. mõttetu õhutäide.
mul on treenitud pehme kõnnak, et maapind mind ei reedaks. mul on teravamad kõrvad, kui kellelgi teisel. mul on kullisilmad, mis jäävad pimeduses märkamatuks. mul on lõhnataju, mis rändab kaugemale kui kõik mu muud meeled. ma olen suurepärane kiskja.
liigun mööda vaikselt mööda maapinda, aeg-ajalt varjudes inimeste selja taha. nad on pahaaimamatult osa minu suurejoonelisest jahist. tunnen, kuidas mu ärevus kasvab ning peaaegu lahvatab minust üle, kui näen viimaks saaki- kaugel, kuid kindlalt olemas. nüüd tuleb kõige pingsam osa- ligihiilimine. kui siiani ei tohtinud keegi mind näha, siis nüüd ei tohi keegi teadagi, et ma üldse eksisteerin. ma olen madalam kui maa, läbipaistvam kui õhk, hääletum kui vaikus. mind peaaegu polegi.
ja siis ma hüppan!
selle poole sekundi jooksul näen nende silmis üllatust ja hirmu. 
kui raban nad enda haardesse, lisandub sinna ka paanika ja trots. üks vingerdab mu sülest välja ning teeb meeleheitliku hüppe. see saab talle ka saatuslikuks. rumalad- mõtlen. neil on targem mulle kohe alistuda. sest pääsu pole enam niikuinii. teen kindlaks, et mu saagil poleks mingit pääsemisvõimalust ning keeran otsa tagasi, endal tunne, nagu oleksin alistanud kümme omasugust.
ma tunnen võidurõõmu ning kerget üleolevust, kui naasen hämarusest. jah, vaadake! vaadake, millega mina hakkama sain! ma ei varjagi enda saaki- las vaatavad. las imetlevad. ma väärin seda.

poen kahe ukse vahelt läbi ja panen klaasid metalsele riiulile. nõudepesija ütleb, et läheb suitsule. kehitan õlgu ja istun väsinuna toolile, et veel hetk puhata enne, kui naasen sinna poolpurjus pidutsejate keskele, kelle tagant ma purke, pudeleid ja klaase ära pean koristama.
üks värviline prožektor leidis mind läbi kahe ukse vahelise prao.
muigan kergelt- see on väljakutse

aga mitte kunagi

ma ei tahagi

Kui olen kunagi lõpuni aus-

kas siis tahad mind enam tunda

Sest mul on palju

palju siin hinges

mille nägusid

isegi mina ei julge näha

ja kui ma korrakski

kaotaks end käest

siis teaksin, et

kui ärkan

ja olen üksi

ja sind pole-

siis sa nägid

ja aitäh, luuletused, et te hakkate tulema just siis, kui mul on kõige vähem aega, et teile aega anda. unustage need lõputud õhtud, kus mul midagi teha pole

hämaras elu sügaval

Mu peas taas üleöö
on igavene sügis
nii märkamatult tulnud ta
näe- jälle hallad maas

ja kesk oktoobrinõmmi
vanas valges majas
hing ilma eluloota
mornilt vait ja kurb


Mehis Heinsaar "Sügaval elu hämaras"

ma otsin luules hetki, mida ma tundnud olen, aga pole osanud neid välja öelda. 

leht-lehe haaval täidavad need luuletused tühjad kohad minu minevikus ja tulevikus. aitäh 

väsinud esmaspäeval

hetkel on mul suuri probleeme reaalsuse ja unenäo eraldamisega. 
mingid faktid, millest ma ei tea, kas need on tulnud unest või päriselt öeldud. 
kerged hulluksminemise mõtted
aga muidu on kõik korras

Parov Stelar on mu uus muusikaline kõrvapaitaja isiklikult. pühendan end täielikult vähemalt nädalaks tema muusikale, sest see paneb iga viimsegi raku minu sees tantsima. nii. hea. ei. saa. olla. 
üle pika aja tunnen end korraks normaalse inimesena ja tundub, nagu õhk hakkaks tagasi tulema. aga tunded on petlikud. eriti siis, kui nad kisuvad su sinna, kus sa ei tohiks jalgagi maha panna. hirmutab küll, aga kiusatus on ka ja lõpuks pistad ikka varba vastu maapinda. kuum on. tead, et varsti hakkab kõrvetama, aga ära ka nagu ei taha minna. süda lööb trummirütme samal ajal, kui jooksed üle tulise põranda. adrenaliin. nii halb. nii hea. nii halb ikkagi. aga nii hea. seesama süda on kaheks pooldunud, pooled on üksteise vastu pöördunud ja mina jäin sinna keskele.  


But I can't help it if I wanted to
I wouldn't help it, even if I could
I can't help it if I wanted to
I wouldn't help it, no.
aga äkki siiski

krahl on väga tore ja reedel on jälle öötöö
esperanza spalding on ka väga tore ja ma loodan, et meie väikesest koosseis hakkab toimima. 

kuula mind!

flawless light

Sa tulid üks kord mu juurde. ma olin päris noor, ega teadnud Sind veel hästi. Sa kutsusid mu endaga kaasa. tulin, sest lapsed on usaldavad ning Sinu juures tundsin end kaitstuna. 
Esmalt viisid sa mu aasale. ma tundsin selle koha ära, olin siin terve enda lapsepõlve mänginud. aga seekord Sinuga siin olles oli kõik teistsugune. Sinu ees hakkas rohi aasal tantsima ja päike laulma. mulle tundus, nagu oleks kõik maailma värvid õhus meie ümber. taevas ei olnud enam sinine, maapind polnud roheline. kõik küütles miljonis erinevas toonis, millele ma ei osanud nimesidki panna. hirved jooksid metsast Sinu jalge ette ja Sa silitasid nende koonu. nad jooksid mängeldes ümber meie ja heitsid lõpuks väsinuna meie kõrvale maha. mind olid nad alati kartnud ja varjunud puude vahele, kuid Sinule vaatasid nad usaldavalt otsa. ma imetlesin Sind. siis ütlesid Sa, et aeg on minna edasi. ma puiklesin vastu, sest polnud kunagi midagi nii ilusat näinud kui siin. kuid kui Sa mulle käe ulatasid, haarasin sellest kohe kinni. Sa lubasid, et ma satun siia aasale veel palju kordi. 

Nüüd seisime me mere ääres. meri kohises ja möirgas, nagu kinnipüütud metsloom. ma kartsin neid tohutuid laineid, kuid Sa näitasid, kuidas lained taltuvad, kui Sa enda käe neile ette paned. siis palusid Sa mul vee peale astuda. ma ei teadnud maailmast veel nii palju, et oleksin kahtlema hakanud, seega võtsin Su käest ja astusin julgelt merele. Sa juhtisid mind läbi lainete ning tundus, nagu polekski jalge all olev vesi väga erinev maapinnast. tuues mind tagasi maale, hoiatasid Sa, et aastatega läheb vee peal kõndimine raskemaks ning ma ei oska Sind usaldada nii kergelt, kui praegu. meie ümber puhus kohutav tuul, kuid minul ei liikunud juuksekarvgi, sest ma seisin Sinu varjus. Sa ulatasid mulle uuesti käe. 

Meie ümber oli mets ja vihma sadas. siin oli üksik. vihmaga sadas nukrust taevast alla. ma tundsin, kuidas see tahtis imbuda läbi mu naha ja jõuda südameni. aga siis võtsid Sa mind enda varju ja ükski piisk ei jõudnud minuni. pugesin sügavale Su käte vahele, leides soojuse, mida otsisin. maailmas ei eksisteerinud sellel hetkel kedagi muud. ainult Sina ja mina. ma vaatasin ringi, sadu muutis ümbruse häguseks ning tundus, nagu poleks siit kohast teed välja. mulle ei meeldinud siin. vaatasin paluvalt Sulle otsa ja Sa võtsid mu käe.

Me kõndisime mööda üksikut asfaltteed keset mittemidagiütlevat maastikku. ma olin Sinust natuke eespool, Sa järgnesid mulle vaikselt. ees paistis ainult tee, ei mingit märki selle lõpust. algul ei meeldinud mulle siin kõndida, kuid natukese aja pärast hakkasin tundma kummalist ükskõiksust ning mu jalad viisid mind ise edasi ilma, et oleksin pidanud sellele mõtlema. kui oli veel veidi aega mööda läinud, ei otsinud ma enam silmadega tee lõppu. kõik minus oli tuim. ma tundsin, et minu ainuke eesmärk on lõputult kõndida. midagi polnud minu taha jäänud, midagi polnud ees. äkki tundsin Su kätt enda õlal. hetkega voolas elu minusse tagasi ning ma jäin seisma. see oli nagu vali muusika peale vaikust, ere valgus peale pimedust. ma ei suutnud uskuda, et hetk tagasi ei olnud minu sees midagi ning võtsin Su käest tugevalt kinni, et mitte jälle ära kaduda Su juurest. Sa rääkisid mulle vaikselt, kui ettevaatlik pean ma olema selle teega. see tee on lõputu ning kui ma jään sinna kauemaks kõndima, on mul peaaegu võimatu tagasi pöörata või teelt kõrvale astuda. Sa kutsusid mind edasi. 

Kaugel all oli näha maakera, minu taga oli Kuu. sellest vaatest olin terve elu unistanud. ma vaatasin lõputusse pimedusse, mis laius mu ümber ning tundsin end väiksena kui putukas. siis võtsid Sa kõik tähed enda peopesadele. need olid nagu teemandid ning moodustasid kokku otsekui päikese. kuid ometi särasid Sina eredamalt ja ma ei suutnud oma silmi Sinu pealt ära pöörata, sest Sa seisid seal kogu oma kauniduses. ma tahtsin igaveseks meelde jätta selle hetke, tahtsin talletada Su ilu enda mällu, et ma selles kunagi kahtlema ei peaks. Sa panid kõik tähed tagasi nende kohtadele, mitte ükski ei läinud valesti. siis ütlesid Sa, et ees on veel viimane koht, kuhu minna. Su sõrmed puutusid taas minu omasid.

Meie jalge all oli kivine kalju, ümber mäed ja sügavad orud, mille põhjad kadusid pimedusse. kõik oli surnud, mitte kuskil polnud näha värve. siin polnud lõhna ega temperatuuri. ma polnud sellist hirmu tundnud isegi meetrikõrguseid laineid nähes. palusin, et võiksime tagasi pöörata. Sa raputasid pead, kuigi tundus, et Sullegi oli vastumeelt, et ma siin pidin olema. Sa juhtisid mind astangutele, kust oli võimalik ees haigutava sügaviku põhja ronida. hoidsin kramplikult Su käest, kuid Sa palusid mul ees minna ning lubasid, et kõnnid terve aja minuga. lasksin vastumeelselt käest lahti ning hakkasin, süda hirmul,  mööda kivilahmakaid allapoole ronima. eesolev pimedus ei olnud tavaline. ta tundus olevat tahke. ronisin enda meelest tundide kaupa. vahetevahel kontrollisin üle õla, et Sa seal oleksid. Sa olid. siis puudutas mu jalg oru põhja. ja pimedust. see oli raske ning mässis end hetkega ümber minu. kogu üksindus ja hirm, mida ma kunagi tundnud olin, ei oleks olnud võrreldav sellega, mis mind see hetk valdas. mitte kuskil ei olnud mitte midagi. ainult mina ja pimedus. ma olin unustanud, et Sa oled minuga. ma olin unustanud, et Sa üldse eksisteerid. ma tahtsin ära kaduda, kuid olin juba kadunud pimedusse. ja just sellel hetkel, kui ma kaotasin kogu lootuse, nägin ma Sind enda ees seismas. sa valgustasid pimedust nii, et see taandus ning kadus siis täielikult. järel olid ainult Sina. ja Sinu käte vahele ma jooksin nii kiiresti, nagu mu jalad kunagi pole jooksnud. ma ei tahtnud enam midagi muud, kui olla Sinu embuses.

Sa tõstsid mu vaikselt enda sülle ja viisid tagasi aasale, mis tantsiskles ikka veel enda ilus. mind rohule istuma pannes kükitasid Sa mu kõrvale ja vaatasid mulle sügavalt silma. Sa ütlesid, et ma satun kõigisse neisse kohtadesse veel ning küsisid, kas ma tahan seda teha üksi või Sinuga. ma ei kõhelnud hetkegi ning ütlesin, et tahan, et oleksid minuga. Sa naeratasid ja lubasid minuga jääda igaveseks.
ja siin Sa oled

foto: Gudrun Heamägi

but night makes a fool of us in daylight

ma ei jõua silmagi pilgutada, kui ta on juba tuppa jõudnud. atmosfäär muutub. stratosfäär jääb samaks. siiski, ma saan aru, kui ta mulle selja tagant ligi hiilib. sees võitlevad kihk ära joosta ja tahe talle ohvriks jääda. sellest, et ükski lihas ei liigu, järeldan, et seekord jään siia. tunnen ootusärevust, mis kõhus kripeldab, tekitades tunde, nagu oleks seal kuskil minu ribikontide küljes liblikad nukkunud ja nüüd otsustanud kõik korraga oma tiivad lahti lüüa. tule juba. ei, ta õrritab. kiusab mind enne, kui üldse kiusama hakkabki. noh.. seda mängu oskan minagi. teen näo, et ma ei tea tema siinolekust midagi. aga kannatamatus kerib end üles nagu madu. siugleb mööda käsivarsi nii, et kananahk tuleb ihule. kerib end ümber mu õlgade, nilpsab möödaminnes kaela. kui silmad kinni panen, näen ainult teda. 
ta tuli. ometi. nüüd ma tunnen teda. siiski.. ma ei saa päris täpselt veel aru, kas mina tahan siin olla. ma ei saa ka päris hästi aru, kas mina vajun tema käte vahele või mind tõmmatakse sinna. aga nüüd mul tuleb meelde, miks ma ära ei läinud. igatsuse embuses on nii nukralt meeldiv olla. ta on halb. oojaa, väga halb. aga ta on ainuke, kes mind praegu endaga hoiab. nõrgad langevad esimeste käte vahele, mis neid ootavad. olen nõrk. palun vabandust. ma tean, et temast tulevad pisarad, aga need käed silitavad mu juukseid, kui ma uinun. üksik on nõus palju ohverdama. 


http://www.rainymood.com

ja 

Coldplay- Yes

nüüd luban ma igatsusel mulle unelaulu laulda

  foto Gudrun Heamägi