aga kui sa saadki aru, et midagi ei tule välja, siis kes võtaks selle kibeduse ja kahetsuse? selle tunde, et sa kaotad paar tükikest sellest, mis tegi sind nii õnnelikuks. ja kes võtab selle ebaõigluse tunde, kes vastutab üldse selle eest? kes vastutab asjade eest, mida sa ise kontrollida ei saa? ja kes lapib need augud, mida ebaõiglus sinusse kaevab?
miks ei võiks mu elus olla need, keda ma sinna igatsen. miks peab see kõik nii keeruline ja mitmetahuline olema ja kuidas seletada oma hingele, et enam mitte. oli tore, aga..
aga isegi, kui mõtled, et ei mõtle, siis mõtled ikkagi
ma sain aru, et kui ma saan elada nii, et mu selja taga on mets ja ümberringi vaid üksikud hinged, siis olen ma päriselt õnnelik
ma ei saa valetada, sest ma tean, et mu südames pole isegi küllalt ruumi selle ilu talumiseks ja ma olen nagu joobnud sellest, mida ma oma silmadega näen, kõrvadega kuulen ja tunnen. ja kui ma heidan selles uimas samblale, isegi siis ei jäta ta mind rahule, vaid lööb lainena üle minu ja täidab mu meelerakud seguga õnnest ja tänutundest, et mind saab niimoodi jalust niita.
millal ma ei tahaks seda? ja kus ma tunneks end paremini?
õnnelikkus on ülivõrre
ma olen ülivõrdes
Laura Marling- Love be brave
ma kardan, et ma armastan elu liiga palju
sest raske on uskuda, et on midagi veel ilusamat, kui see
kõndida öösel vastu Kuule, jalge all õied ja ümber ööbikud
ma ei tea
ma ei suuda olla mitte uimastatud sellest ilust
äkki andestatakse mulle
KUULA MIND
ma olen praegusel hetkel lummatud kõiksugustest bassimängijatest, niiet kui sa mängid ka bassi, siis ma ilmselt olen lummatud ka sinust. ja see kõik algas Mai Aganist
ja bachi mängimine on lihtsalt taevas mu jaoks. kõik see organiseeritus, häälte vaheldumine. polüfoonia, loveyou
nii lihtne on õppida mängima midagi, millest sul tekib sõltuvus
vahepeal olen unustanud suve igatsemise, sest nii mitu korda on olnud neid hommikuid, kus ma ärkan ja väljas on lumetorm(ja eile alles õitsesid lilled). üks öö nägin lausa prohvetlikku und- õues oli lund nii palju, et see ulatus mu aknani ja inimesed kõndisid seal peal. õnneks päris nii hull asi ärgates ei olnud, aga valge oli küll väljas.
tahaks leida seda ühte asja, milles väga hea olla. sest enamik ajast on tunne, nagu sellest sõltuks minu isiksus. et ma ei leia end enne, kui selle leian. võib-olla on see liiga palju tahetud, aga otsimine viib ikka kuhugi
peas on küll asjad organiseerimata
vabandust
uni tuleb
(see on mu sõber Sipsu, kellega me tripime mööda Nõva metsi
ja ta pole veel aastanegi vist)
ma avastasin, et minu kalli vana-vanaisa maalid olid pandud riigikogu valgesse saali. nüüd on meil käpp seal sees! lõpuks ometi!
mwahahahaha
aga tegelikult.
on lõppemas minu projekt: nädal maal
ja ma ei taha ära minna
kohati selle tõttu, et meil ei ole veel linnas paar nädalat kütet ja keskmine õhutemperatuur toas on 12 kraadi
kohati selle pärast, et siin on lihtsalt nii hea olla. üle mõistuse hea
eriti, kui sa oled kolm pikka päeva enda sista'ga ja ei pea lauseid välja ütlema, sest ta mõistab sind paremini kui sa ise
me käisime paldiskis, kloogarannas ja metsas seenel
püüdsime 8 puravikku
ja tantsisime õhtuti soojas köögis
love my life
ma ei arva, et hetkel rohkem minu elus midagi väljapaistvat selle kõrval olekski
päevad lõpevad nii vara, sest juba kaheksa läheb pimedaks
ilus on
foto: Gudrun Heamägi
mind ajab hulluks kui ma ei suuda kõiki tundeid sõnades väljendada. sest ma ei tea kunagi, kas keegi teine tunneb samu asju. võib-olla ma olen üksinda, võib-olla ma ei saagi kunagi teada, et on kuskil on veel minusuguseid.
Clarissa Pinkola Estés "Naised, kes jooksevad huntidega"
ma pidin lausa hundijahti sellele raamatule pidama, et seda raamatukogust kätte saada enne kedagi teist. aga see oli seda tuhat korda väärt
käsi ei tõuse enam kirjutama. kõik mõtted kas tulevad, läbivad aju seedeprotsessi ja visatakse siis välja või leiavad endale lihtsalt mugava nurga ja jäävad sinna isiklikuks kasutamiseks.
ma kardan vananemist samal ajal kui vananen.
selle suvega on rohkem hirme pinnale roninud kui kunagi varem. võib-olla sellega olengi ma enda mõtteaega kulutanud. hirmudest läbinärimisega. kunagi muutun ma lõksuks iseendale. mõistuse trellid ja eluaegne.
me kardame, et me muutume kunagi kellekski, kes me ei taha olla
kas võib midagi tobedamat olla?
ja samas nii hirmutekitavat..
kõik küsivad, kas ma olen kurb. aga ma lihtsalt mõtlen. isegi mitte midagi adekvaatset või nime väärivat.
kuigi tõesti, sügis on siin. ja melanhoolia on sellega alati lähedalt põimunud olnud. ma ei tea, miks ta siin on. aga ma olen juba harjunud igasügisese rutiiniga.
see aeg, kui ma ei tahaks muud, kui olla üksi vihmases muumiorus. istuda paadisillal ja vaadata udu mere kohal. ja lihtsalt lasta sügisel olla. seista. sügis on alati paigal olnud. kevad liigub paremale, suvi üles, talv alla, aga sügis jääb liikumatuks.
mul on kahju, et muumitrolli raamat on enamike kujutluspildis midagi lapsikut ja naiivset. kuigi selles on mingit lihtsameelsust, on see puhas. mitte rumal, vaid elutark naiivsus.
tove jansson on geenius.
ma tahaks tänada nii paljude inimeste eest, et nad lihtsalt olemas on
me saame liiga palju
me ei vääri pooltki sellest
ja ikka võtame me seda iseenesestmõistetavalt
aga aitäh siiski
ma lähen nüüd enda kõige huvitamasse ossa päevast- unne.
(oh ja muidugi ei saa mainimata jätta, et otsa kool võttis mind südamlikult oma õpilaste hulka vastu!)
armastan
elu
vahel võib ju
kui kõik sõdurid keelduksid sõtta minema, ei saaks sõda toimuda
ja kui me suudaksime iseend armastada, ei tapaks me teisi
et saada midagi, mis meie arvates veel täiuslikkusest puudu on
aga algul me jälestame omaenese hinge
sest me ei erista teda enda ihadest
ja maailm õpetab meid armastama neid ihasid
aga mitte iseennast
ega teisigi
me ei otsi enam täiuslikkust, et olla teistele täiuslikud
vaid ainult endale
aga me otsime uusi põhjusi, miks me seda siiski pole
me andume aina uutele eesmärkidele
kuni need üle pea kasvavad
ja siis pole enam meid
on vaid meie eesmärgid
mille saavutamisega me arvame end muutvat aina paremaks
aga tegelikult loome vaid pinnast uuele sihile
ja mõned surevad enne, kui jõuavad tagasi enda juurde
missioonide pikkadelt eksirännakutelt
kartes seista silmitsi iseendaga
kes korraga on kui kohtumõistja
paguluses olnud hing
võib nüüd täieõiguslikult naaseda
ja tal on viimaks õigus
ka midagi öelda
ma veel mõistatan ja püüan aru saada, kuidas muusika saab nii tugevalt inimesele mõjuda. kuidas see täiesti süüdimatult tirib välja tundeid, mida sa ei teadnudki, et sellel hetkel sinus peitub. kuidas suudab heli tekitada tunde, et oled armunud?
see ei ole normaalne
kuidas mingi suvaline meloodia tekitab minus tunde, nagu hing paisuks sees ja oleks valmis väljasaamiseks kasvõi ribikondid purustama. ja kuidas mingi viisikatkend suudab mind pööraselt õnnelikuks teha ning vastupidi.
muusika kätkeb endas absoluutselt kõiki emotsioone. niiet kui oled tundetu, siis muusika annab sulle kõik, mis vaja.
tihti ma ei saa aru, kas mul on mingi tuju sellepärast, et ma kuulan mingit kindlat muusikat või kuulan ma seda muusikat, sest mul on mingi kindel tuju. no ütle nüüd.
ja miks ta mõjub inimestele nii erinevalt. miks see laul, mis täidab mind pealaest jalatallani jookseb kellelegi teisel ühest kõrvast sisse ja teisest välja? maitse asi. maitse asi.. misasi see on.. segu sinu hoiakutest, üldsuse mõjust, sõprade eelistustest, lapsepõlvest, isiklikust hingeelust, ja tuhat teist asja, mida ma ei oska nimetada. ja hetketujust, kuigi selles ma väga kindel pole. aga ma olen kindel, et ma jumaldan muusikat.
kui maailmas oleks ainult muusika ja mina, siis ma jääksin ellu.
Esperanza Spalding- You know I know
ilusat und
