Siis kui ma ei vaata. siis on ta seal ja vahib mind oma põlevail silmil. ootab hetke, et pookida end mu külge, et imbuda minu vereringlusse.
Siis kui ma ei vaata, siis ma tunnen teda siiski. seda, kuidas ta oma külmade kätega kobab kohta, kus oleks talle jäetud piisavalt väike pragu, et ta sealt läbi mahuks.
Siis kui ma ei vaata, siis kuulen ma tema rasket hingamist oma parema kõrva taga. ta ei püüagi end varjata, ega vähegi vaiksemalt hingata. ta tuletab end meelde igal kolmandal sammul.
teeb mustreid
ja hiilib
ja mängib minuga
ja käib tiire mu ümber
vastik komme kui aus olla
Ja siis kui ma vaatan, on ta sellest joovastuses ja heidab end mulle üleni peale. matab mu hetkega vee alla. ta ei jäta ruumi isegi liigutamiseks. ta täidab mu suu paksu mudaga nii, et ma ei saa talle mitte midagi vastu öelda. nagu mul olekski midagi öelda, mis teda rajalt maha võtaks..
vastik komme kui aus olla
pole hullu
pole hullu
kui ebaõiglane see elunatuke olla võib? kuidas ta aru ei saanud, et ma oleksin äkki tahtnud sündida hoopis vastassugupooleks, olla häälerühmalt bass ja käia üksi reisimas..
no mida
oli siis vaja?
ma ootan, et see sügis tuleks sama pikk, kui eelmine
<3
MISKI
Ta on kuskil minus
ega lase mul enesest
kaugele minna.
Soolased tuuled
on teda pleekinud
ja sügisesed vihmad,
näen isegi ta kuju
ja õnarusi,
ometi ei tea mis ta on.
Vahel sunnib ta
poole söömise pealt
tõusma mind lauast
ja minema välja-
või kihutab tohutul kiirusel
maastike kohal
ilma et ma kohapealt liiguks.
Vahel laseb ta paista ilul
nii meeletul- hingematval,
et pean suruma hambad risti
kui rattaletõmmatu!
Olen mõelnud,
et annaks talle mõne nime
nagu
armastus
inimene
igatsus,
aga see poleks see.
Olen mõelnud ka seda,
et ehk on ta uppunud nuga
mõne taevase rändaja
unenäost
või sulg tema tiivast
mis kõditab mind
ja teeb rahutuks
Vahel laseb ta enesel
tuulduda niisama minus
enne merele viimist-
suurte kalade võrkudena-
siis jälle lehkab
kui raibe.
Vahel ta jätab mu rahule.
Siis olen koolnu.
-Mehis Heinsaar
ega ma muud ei tahtnudki öelda
aga kui sa saadki aru, et midagi ei tule välja, siis kes võtaks selle kibeduse ja kahetsuse? selle tunde, et sa kaotad paar tükikest sellest, mis tegi sind nii õnnelikuks. ja kes võtab selle ebaõigluse tunde, kes vastutab üldse selle eest? kes vastutab asjade eest, mida sa ise kontrollida ei saa? ja kes lapib need augud, mida ebaõiglus sinusse kaevab?
miks ei võiks mu elus olla need, keda ma sinna igatsen. miks peab see kõik nii keeruline ja mitmetahuline olema ja kuidas seletada oma hingele, et enam mitte. oli tore, aga..
aga isegi, kui mõtled, et ei mõtle, siis mõtled ikkagi
ma sain aru, et kui ma saan elada nii, et mu selja taga on mets ja ümberringi vaid üksikud hinged, siis olen ma päriselt õnnelik
ma ei saa valetada, sest ma tean, et mu südames pole isegi küllalt ruumi selle ilu talumiseks ja ma olen nagu joobnud sellest, mida ma oma silmadega näen, kõrvadega kuulen ja tunnen. ja kui ma heidan selles uimas samblale, isegi siis ei jäta ta mind rahule, vaid lööb lainena üle minu ja täidab mu meelerakud seguga õnnest ja tänutundest, et mind saab niimoodi jalust niita.
millal ma ei tahaks seda? ja kus ma tunneks end paremini?
õnnelikkus on ülivõrre
ma olen ülivõrdes
Laura Marling- Love be brave
ma kardan, et ma armastan elu liiga palju
sest raske on uskuda, et on midagi veel ilusamat, kui see
kõndida öösel vastu Kuule, jalge all õied ja ümber ööbikud
ma ei tea
ma ei suuda olla mitte uimastatud sellest ilust
äkki andestatakse mulle
KUULA MIND
ma olen praegusel hetkel lummatud kõiksugustest bassimängijatest, niiet kui sa mängid ka bassi, siis ma ilmselt olen lummatud ka sinust. ja see kõik algas Mai Aganist
ja bachi mängimine on lihtsalt taevas mu jaoks. kõik see organiseeritus, häälte vaheldumine. polüfoonia, loveyou
nii lihtne on õppida mängima midagi, millest sul tekib sõltuvus
vahepeal olen unustanud suve igatsemise, sest nii mitu korda on olnud neid hommikuid, kus ma ärkan ja väljas on lumetorm(ja eile alles õitsesid lilled). üks öö nägin lausa prohvetlikku und- õues oli lund nii palju, et see ulatus mu aknani ja inimesed kõndisid seal peal. õnneks päris nii hull asi ärgates ei olnud, aga valge oli küll väljas.
tahaks leida seda ühte asja, milles väga hea olla. sest enamik ajast on tunne, nagu sellest sõltuks minu isiksus. et ma ei leia end enne, kui selle leian. võib-olla on see liiga palju tahetud, aga otsimine viib ikka kuhugi
peas on küll asjad organiseerimata
vabandust
uni tuleb
(see on mu sõber Sipsu, kellega me tripime mööda Nõva metsi
ja ta pole veel aastanegi vist)
ma avastasin, et minu kalli vana-vanaisa maalid olid pandud riigikogu valgesse saali. nüüd on meil käpp seal sees! lõpuks ometi!
mwahahahaha
aga tegelikult.
on lõppemas minu projekt: nädal maal
ja ma ei taha ära minna
kohati selle tõttu, et meil ei ole veel linnas paar nädalat kütet ja keskmine õhutemperatuur toas on 12 kraadi
kohati selle pärast, et siin on lihtsalt nii hea olla. üle mõistuse hea
eriti, kui sa oled kolm pikka päeva enda sista'ga ja ei pea lauseid välja ütlema, sest ta mõistab sind paremini kui sa ise
me käisime paldiskis, kloogarannas ja metsas seenel
püüdsime 8 puravikku
ja tantsisime õhtuti soojas köögis
love my life
ma ei arva, et hetkel rohkem minu elus midagi väljapaistvat selle kõrval olekski
päevad lõpevad nii vara, sest juba kaheksa läheb pimedaks
ilus on
foto: Gudrun Heamägi
mind ajab hulluks kui ma ei suuda kõiki tundeid sõnades väljendada. sest ma ei tea kunagi, kas keegi teine tunneb samu asju. võib-olla ma olen üksinda, võib-olla ma ei saagi kunagi teada, et on kuskil on veel minusuguseid.
Clarissa Pinkola Estés "Naised, kes jooksevad huntidega"
ma pidin lausa hundijahti sellele raamatule pidama, et seda raamatukogust kätte saada enne kedagi teist. aga see oli seda tuhat korda väärt
