understood

ma mõtlesin, et kui paljud tegelikult sellest filmist mõjutatuna segadusse sattusid. kui paljud heitsid raudteerööbastele käsikäes lebama ja rongi ootama? kui paljud viskusid kuuendalt korruselt alla, teades, et ees ootab mitte surm, vaid unenäost ärkamine? kui paljud kaotasid reaalsustaju?
veel pool tundi peale lõppu oli raske uskuda, et majad ei või lihtsalt su silme eest kaduda või moonduda.
mindfuck indeed

sisutus täis sisukust

see on huvitav, kuidas mingist laulust, raamatust või filmist, mis tegelikult on täielik harjumuspärane jama, võib välja lüüa mingi selline tõde või mõte, mis lööb su lihtsalt jalust. paneb hetkeks õhku ahmima ja mõtlema :"mine ära, see ongi ju nii.." ja peale seda kuulutad sa selle teose automaatselt heaks. sest inimene ei hinda ju midagi selle järgi, kuidas ta seda näeb, vaid selle järgi, mis kogemuse ta saab. kõige naljakam on see, et keegi muu ei pruugi sellest aru saada. kui sa üritadki enda mõtteid nõrkadesse sõnadesse panna, siis noogutatakse pead ja mõeldakse: "paljugi, mis sa arvad. minu arvates on labane" ja sa jäädki selle kogemusega üksi. aga pole viga, sest sina oled midagi saanud. midagi uut, midagi imelist, mis avas võib-olla uue ukse. avardas südant või meelt.
Mina leidsin rahu. ma ei oska seda teistmoodi kirjeldada. leidsin mingi paradiisiaia enda südamest, kuhu saan põgeneda ja olla ilma mõteteta. mediteerida. olla täielikult välja lõigatud materiaalsest maailmast. aga kes ütleb, milline neist on õigem maailm? kui enda aias läbi lillede kõndides tunnen õisi vastu paljaid jalgu puudutavat, tunnen nende magusat joovastavat lõhna, kuulen vee rutakat libisemist üle kivide, näen heledat sinakasroosakat õhku. tunnen sügavaimat rahu. kuidas peaksin ma teadma, kumb on reaalsem? kas maailm, kus sa ei saa alati oma unistusi täita või koht, kus kõik su mõtted materialiseeruvad? sest me oleme need, kes usuvad unistustesse. kes elavad unistustes. kes väärtustavad unistamist. kes vaatavad mitte natuke ettepoole, vaid kaugele tulevasse. sellesse, millest osakestki pole veel olemas. aga mõte on. ja mõte on loov. sest mõtteta poleks mitte midagi. tühjus.
mind kurvastab nii paljude inimeste, eriti omavanuste maa külge aheldatus. realistlikkus. ainukese mõneajalise alternatiivina kasutatakse midagi, mis sind sunniviisiliselt viib välja oma reaalsusest. aga see ei ole ju see!1! see pole ju õige, kui sa ei suuda ise ennast ära unistada. see on nõrkus. vaimne nõrkus. ma ei taha kohut mõista, aga see on ju nii..

materiaalsus
realistlikkus
materiaalsus
realistlikkus
materiaalsus
realistlikkus
materiaalsus
realistlikkus
hullumeelsus..

do dolls have feelings?

ka põhjatutest aukudest on võimalik välja tulla. unistad endale tiivad ja lendad ära.

from the bottom of my darkest dreams i swam to the overseas

aga milleks mul selliseid hetki ja päevi vaja on, seda ma ei mõista.
võib-olla selleks, et vahel saaksin ennast teistele ka usaldada. mitte olla a cat on my own. meow. mul on nii head sõberid, kelleta ma ei hingaks minutitki. aitäh eksisteerimise eest.
kuigi mingi kibedus on kuskil südamesopis säilinud. midagi, mis ei julge täielikult usaldada, täielikult loota, täielikult armastada..

deep down here i can't hear you sing

come over here, my red-haired angel.
let me stretch out my wings with you.
let me take your hand and trace the wind.
we'll fly. we'll fly.

esimest korda elus ma mõtlen, et ma võiksin mitte eksisteerida. või olla lind, nagu me kätliniga rääkisime. ma oleksin lihtsalt üks sulelistest, kelle elu tipphetk oleks lennata kõrgemal kui kotkas. lasta tuulel sulgi sasida. vaadata suurt maailma allpool, mis tegelikult. tegelikult oleks nii väike. nii tähtsusetu. oluline oleks ainult see hetk. mina, tiivad, taevas. ja see ongi kõik, mis ma küsin. lihtsalt lihtsust

and i was saved from myself today.

minul. pole lihtsalt enam sõnu. ma annan alla. vähemalt selline tunne on. ma ei jaksa. ma ei talu. jah, ma olen väärtusetu. täpselt, nagu sa täna hommikul ütlesid. olen, olen, olen, olen, olen. ja siiski südamepõhjast karjun, et ei ole. ja et ma tahan ka. natuke armastust. palun?

and she gave me a little piece of laugh. a little piece of smile. a little piece of a dream. a good one.

su arm on kui lumi,
mis katab me valu
su vaim on kui vesi,
mis täidab me janu

ma karjun lootuse järgi. sest see killuke, millest ma kümne küünega kinni hoian, on ära kadumas.

and she was just the best today. just the shimmer i was waiting for. longing for.

ja sina oled mu halb tuju

kurvastab, kui inimestele ei lähe sinu arvamus korda. nagu sa oleks läbipaistev, õhk, vesi, misiganes.. ja vastik on, kui peab kogu aeg ise pingutama. sina anna terve oma süda, hing, keha, mõistus tööle, et vastu saada.. vähem. lihtsalt selle pärast, et keegi ei VIITSI. but why should i care then, too? aah. andke mulle palun üks ükskõiksus, et ma saaksin ka kunagi vähemalt proovida seda, et ma ka ei hooli, kui ei hoolita. sest muidu ma ei oska
sest ma hoolin liiga palju
keegi tahab poolt sellest endale?

sina oled mu pühapäev

ma ärkasin, jätsin ta magama. ta oli ennast teki sisse keeranud, pool nägu kaetud. kuulsin ainult vaikset ühtlast hingamist, mis hetkeks muutis enda rütmi, kui ta minu kolistamise peale kergelt liigutas. kahe sammuga olin asjade juures, haarasin need kaenlasse ja hiilisin toast välja. ust kinni ei pannud, sest see oleks vastikut häält teinud. panin riidesse, täitsin kannu veega ja panin selle keema. imetlesin jälle selle sinist kuma. vahtisin aknast välja. väljas oli jahe, väga paigalseisev sügishommik. selline tunne oli, nagu see pilt oleks kuskilt välja lõigatud ja ebareaalne. kell oli normaalselt vähe. mul oli aega. ja siiski suutsin selle kulutada mõttetule uimerdamisele. kui ma tagasi teekannu juurde jõudsin, oli mul vaevalt 10 minutit bussini aega. võtsin seda kõige paremat teed, teades, et ta ei pahanda. võtsin piima ka külmkapist, peaaegu nagu omas kodus. teelehed sõudsid valgel pinnal võidu pisikeste puuviljatükkidega. tegin võileiva. vaatasin kella. avastasin, et oppaa, aega on mul neli minutit. seega jõin tee ülima kiiruga ära, mitte nagu tavaliselt nautides. esikus pidin võileiva rattasadulale puhkama panema, sest käsi polnud piisavalt. oleksin selle peaaegu sinna unustanud. viimasel hetkel tuli meelde. välisukse pidin lukustamata jätma, sest ei tahtnud võtmeid varastada. lootsin südamepõhjast, et röövleid ei tule. jooksin, võileib hambus, kargesse hommikusse. tuli hea päev..

on ju ilus pilt?

pühapäevaunisus

miks te peate nii tegema, et alustate ühe hullult huvitava teemaga ja siis lähete ära? miksmiksmiksmiks? kõigil ei ole nii head närvid, et nad saaks öösel magada ja mitte mõelda, mis edasi sai .raisk küll :p

mu aasta jõudis praegu sellesse stabiilsesse tsooni, kus eriti midagi ei toimu ega muutu. nüüd tuleb sama nutuga elada kuni kevadeni ja siis hakkab mõte käima jälle neid radu, et mitme nädala pärast saab vabaks

ja nohu tuli ka. kuigi ma ei ütle seda välja, sest muidu ma annan talle liiga palju vabadust ja hakkab veel siin võimutsema, kes teda teab.

kokkuvõttes juhtub ka nii, et mul polegi otseselt midagi öelda ja ma kulutan terve posti mõttetusele. juhtub ka

eile püüdsin ühe hea tsitaadi:
"Everything we do is just a drop in the ocean, but if we don't do it, the drop will be missing forever"

ehksiis.. väikesed teod on suurte aluseks.