teate? teate siis või? ei tea? aga ma tean.
kõik on nii hea.
homme hakkavad Piiblipäevad.
yessyessyesssssss
mind on jälle üles ehitatud. jah, ma üks õhtu lammutasin ennast. ja siis järgmine päev avastasin, mis ma endaga teinud olin. meeltesegaduses ja kurbuses olin ma tirinud kõik kivid oma kohalt. imestusega ma avastasin, et nende vahel polnud isegi tsementi. aga nüüd ma sain tõesti aru, milline peab õige kindlus olema. kivi kivi kõrval, tsement kindlalt liitmas, peab see ulatuma unistuste kõrgusele. see peab ulatuma isegi kaugemale, kui unistused. see peab olema täiuslikult kindel kindlus. see peab särama ja kiiskama valgusest, mis selle akendest paistab. niiet. täistuledesse.
Jumal on imeeeeeline. täiesti uskumatult hea ja jagab kõike, mida palud.
just nendesse kätesse olen ma valmis usaldama oma ainukese elu, sest ma tean, et seal saab see täiuslikuks.
džiiisasssah
ja suvi on ka. tahaks õnnelikkusest kiunuda
ma saan ingveritee üledoosi varsti.
lihased vinguvad isegi sellise pisikese pingutuse peale, nagu klaviatuuri näppimine.
kevad on ja ei ole. on ja ei ole. on, ei ole. on vist ikka. isa läks maale, et meid haigeid kodus kadedaks teha. niisiiz me sisustame päeva erinevate ilusate blogidega, mõttetu lobisemise ja muusikaga
öö oli üks segane värk. mitte ei saanud aru, millest ja miks ma nii palju mõtlen. nagu mõttes sonimine.
james abbott mcneill whistler on üks geniaalne kunstnik.
ma tahaksin tema piltides ära eksida, istuda samas paadis salapärase mehega, hingata paksu niisket udu sisse ja vaadata kaugeid tulesid.
päike sirutub läbi kardinate minu poole. tahaks vastu sirutuda, aga jaksu pole. siiski.. varsti on suvi ja ma saan päevad läbi päikesega tantsida. ma pakin lahti enda kingad ja kleidid ja jään ootama
see on üks kahtlane tunne. ma avastasin ta eile õhtul kodu poole jalutades, kui mu telefon pakkus mulle the killersit, tänavad olid tühjad ja miski ei seganud mõtlemist. ma üritasin haarata, kuidagigi saada mingit aimu temast. aga ta voolas mu sõrmede vahelt nagu vesi. lippas mu ees nurga taha ja ma nägin ainult kaduvat varju. ma ei näinud isegi tema kanda. ainult teadmine, et ta on nurga taga. aga ta on olemas.
kui keegi küsiks, mis see on..ma vastaksin, et ma ei tea. ta on ainult minu jaoks. teda ei saa paljundada, jagada, kopeerida. ta on mingi ühtekuuluvustunne, mingi nukrus, mingi ilu, mingi tõde. ta tuleb täiesti ootamatutel hetkedel, täiesti hääletult. ma peaaegu ei tunnegi, et ta mu selja taha hiilib. ta on nagu kummiliim, mis võib lõputult venida ja distants kahe kokkuliimitava asja vahel võib olla suur. aga kui need kaks on koos, siis liidab see liim nii tugevalt.
ma pole kindel, kust ta alguse sai. kas ta on alati olemas olnud.
aga ma tean enam-vähem, millal ta tuleb. mul on võtmed selle juurde olemas.
kuigi vahel, kui luku lahti keeran, seisan vastamisi tühja toaga.
kokkuvõttes. ma ei tea mis see on. äkki see pole isegi tunne. võib-olla ma lihtsalt tunnen seda, aga tegelikult teda pole olemas? aaah. sa ajad mu mõtted nii umbsõlme, mis iganes sa ka poleks..
ma olen täis midagi uut. ma ei ole jõudnud seda veel nii põhjalikult uurida, kuid ma siiski tean, et see on seal olemas, sest südames hõõgub midagi. ma olen leidnud nii palju uusi asju, et vanad hakkavad hajuma. muutuvad tuhmimaks ja tuhmimaks ja üks hetk neid enam ei eksisteeri. aga ma teen neile värava lahti, et nad saaksid minna. sest mina neid enam ei vaja, siin südames pole enam neile vabu kohti. kõik istmed on täis. etendus võib alata.
ma ei tea, kas see on hea, aga ma olen ära harjumas nende asjadega, mis valu teevad. need ei kaeva enam südames nii sügavale. ja ma tunnen süümekaid, sest ma ju tean, et see ei ole nii. ma ei saa enam aru, kas see olen ikka mina? äkki on see mingi sissetungija. kes on tegelikult nii erinev, aga kelle salajast sissehiilimist ma ei märka. ja siis ta toimetab seal südames omapäid, paneb kanalid teistmoodi jooksma, muudab lainepikkuseid. ja üks hetk mulle tundubki, et ma ei saa neid signaale kätte, mis mulle saadetakse. või saan siiski, aga need peidetakse kuhugi taha nurka. kus nad ootavad õiget hetke, et saaks tagasi päevavalgele tulla. MA ei tea. ma EI tea. ma ei TEA. sõnarõhud väljendavad nii paljut. lisavad sarkasmi, kurbust, nõutust, ükskõiksust. naljakad asjad..
ma näen aina rohkem Jumalat enda ümber. kuidas ta silub teed, lükkab rajale tagasi, poeb hingedesse, teeb imesid, vabastab.
Hulja tripp oli imeline. sealt ma alustasin uuesti, seal ma leidsin koha, kuhu ma kuulun. siiski see ei ole hulja :D
ma austan kindlustunnet. ma annan talle teed, et ta saaks kasvada ja õitseda. ma ei kavatse lahti lasta, öelge, mis tahate. ja kui mu süda on seda juba täis, lasen ma tal täita ka enda kopsud, kondid, vere ja hinge. lõpuks olen ma kindlus. üks suur kindlus kalju peal. oh boy ma ootan seda
kevad on. tuli. eile õhtul nägin pimedas aias isegi märtsikellukesi, kes ennast läbi lume sirutasid. ja kraadiklaas näitab isegi varjus 7-t. punasel poolel. juhhuu
nüüd võib enda keldri ees ootavale rattakesele juba möödaminnes sadulale patsutada ja öelda, et varsti.. varsti saab välja.
ta kindlasti rõõmustab sama palju, kui mina
miks ma ei kirjuta enam nii pikalt? mis on juhtunud
(pildil on Hulja. kuidas sa ära ei tundnud?)
mina ei kutsu seda laiskuseks või vastutuse mittevõtmiseks. mina kutsun seda usalduseks. jah, just selle usalduse tõttu ma olen nii palju võitnud. nii palju kinnitust saanud. nii palju tänanud. mu Isa andis mulle kõik kommid letilt, mida ma palusin. ta teadis, et mul oli neid vaja. ta pani mulle südamesse ühe hiigelsuure kindluse. võimalik, et isegi lossi. ja ma tean, et need kommid, mida ma saan, on kasulikud. need ei riku mu söögiisu, ei pane kõhtu valutama.
kui ma silmad kinni panen, kuulen ma kaht südant tuksumas. ma tean, et ma olen ühe neist varastanud. ja mul pole absoluutselt süümepiinu, sest ma tahan seda hoida nii sügaval liha ja luude embuses, kui võimalik. ma koon enda veenide võrgustiku selle ümber ja ei lase tal ära joosta. man.. i feel so powerful
panic at the disco- vices and virtues on üks parimaid albumeid üldse. respect
hakkan just silmi kinni pigistama, et ära kaduda. otsin turn off nuppu ja ei kavatse paluda kellelgi ennast hiljem jälle vooluringi lülitada. süda on rutakas endamisi närviliselt pomisema. ta ei taha, talle ei meeldi. ta ei nõustu alla andma, aga ei suuda ka vastu võidelda. ta palub sõnatult. ta ei räägi enam minuga, vaid kellegi teisega. mina kuulen südant vaid vaevu. või ei taha kuulda.. ja just siis, kui mu näpud on leidnud selle pisikese punase nupu ja on valmis õrnalt vajutama, võtab keegi mu käe ära. ma olen nii üllatunud, et ei hakkagi vastu. ärkan nagu unenäost. mis tähtsus sellel nupul üldse oli? kus on mu kõrvad südame jaoks?
