minul on üks suvi ja see on väga hästi alanud.
ma ei osanud ettegi kujutada, et meie klassitripist hiiumaale võiks midagi nii head kujuneda, aga need kaks päeva olid imelised. minu parim klassiekskursioon üldse.
kõige ilusam asi üldse on, kui meri ja taevas sulavad kokku ja silmapiir kaob. selles on midagi nii lummavat, et see vallutab mu täielikult. ma seisaksin kümme tuhat aastat ühe koha peal ja vaataksin elavhõbejat merd ja taevast, millel on nii hägused piirid, et ei saa aru, kas seal on vesi või õhk.
ma jookseksin üle vee, et püüda kinni silmapiir, mida pole. täiesti haige, kuidas selline asi minult hinge röövib. ma suudan ainult õhku ahmida ja vaadata, vaadata, vaadata, vaadata..
kuidas on võimalik midagi nii ilusat luua?
ahjaa, kõik on ju võimalik
ma armastan seda, kui inimesed ei võimutse ja ei arva endast liiga palju, sest tegelikult armastatakse meid igatühte täpselt sama palju. ja meil pole mingit õigust end upitada, sest üle plangu me niikuinii ei näe.
laura marlingu hääl on terve aasta oodanud, et täita suveõhtuid. et muuta need pikaks ja sügavaks.
ma ei suuda öelda, kui õnnelik ma praegu olen. tähed ei saa endas hoida nii palju head, kui minul praegu on. sõnad ja laused on nii nõrgad, et lähevad katki sellise koorma all.
suvi on minuminuminu!
üks pisike tornaado on tekkinud. ja ma saan vaid kõrval seista ja vaadata, kuidas see tõmbab üles maju ja puid, lõhub neid tükkideks, pillub laiali.
ta kasvab kogu aeg. ja siiski sa pimedalt väidad, et seda pole olemas. et ma kujutan asju ette. kuidas ta saab mitte eksisteerida, kui ma näen ja tunnen teda?
aga sina oled tornaado keskmes, kus on nii täielik tuulevaikus, et su juuksekarvgi ei liigu. vahel on tõesti raske aru saada, kui oled tuulekeerise südames. sest sinu lähedal pole midagi katki.
palun, palun, lihtsalt kuula mind ja usu, et sinu vaikne spot seal kuskil ei ole tegelikult paradiis. ümber möllab torm. saad aru? torm! ja enne, kui sa arugi saad, oled sa kaasa haaratud ja sind pillutakse käsikäes kivide ja koerakuutidega.
kui ma nii palju ei hooliks, jätaksin ma su südamerahuga sinna, kus sinu meelest on parim. aga kuna minu süda ei luba niimoodi, siis ma olen hästi tüütu ja sarkastiline ja muretsen ja mõistan hukka. ja palun ikkagi, kuigi ma tean vastust juba enne küsimust.
sa oled tornaado embuses.
no kuidas sa aru ei saa?!?
tule, õppimisisu. ma annan sulle täiesti vabad käed. võid tulla nädalaks ajaks, ma teen sulle enda toas pesa. hambaharja annan ka eraldi. sa võid kasvõi kaks korda päevas pesus käia ja ma jalutan sinuga pargis. palun lihtsalt.. tule!
oeh mis on saanud enesedistsipliinist ja muust värgist? lännu.
aga üks nädal. üks ahastusseajav nädal veel ja siis on nii hea jälle kõik. raibe küll, kuidas ma need asjad korda saan? okei, no worries. no worries. You've got my back and that's all I need.
trallalallalalalaa. ma laulan näkku ebakindlusele ja kahtlustele. eat that.
ma luban, et varsti on see päev, kui ma võtan sul käest kinni, vaatan sinu silmadesse ja näen seal peegeldumas seda, mis minus hingab. ma tahan üle kõige, et see oleks nii. ma annan kogu oma jõu, kõik enda ressursid, et see hetk tuleks. ma võitlen sinu eest, kullake. ma võitlen ka siis, kui ma ise olen kaotamas. sest mul on liiga palju sulle näidata. ma ei taha, et sa jääksid ilma ühestki neist hetkedest, mida sa tegelikult kogema peaksid. sest sa oled liiga hea.
see on hetk, kui mu isekus kaob sügavale taskupõhja ja ma lihtsalt tahan, et sina saaksid astuda samale teerajale, millel mina kõnnin. ma lihtsalt tahan sulle
parimat. isegi, kui sa sellest aru ei saa. ka siis, kui mina panen pange, siis palun. ole selles kindel.
ja kui sa ütled, et sa ei taha, et ma prooviksin, sa ei taha, et ma võitleksin, siis ma teen seda ikkagi. ma ei tee välja sinu sõnadest, sest minu südame jaoks oleks see kuritegu, kui ma sind ilma jätaksin millestki nii ilusast. ma ei saaks niimoodi enam elada.
varsti ma võtan su käest kinni ja vaatan sinu silmadesse. ja seal põleb sama tuli. sama soojalt, sama tugevalt. pillub sädemeid ja praksub. sa naeratad, aga mitte mulle. ma tunnen su peopesas sinu südamelööke, mis tuksuvad samas rütmis, kui minul.
sa ei kujuta ettegi, kui väga ma seda päeva ootan.
mind on ikka nii lihtne õnnelikuks teha. piisab vaid päikesest, merest ja kaarast minu kõrval. ja hetke pärast jooksen ma juba temaga mööda rannaäärt. ta silkab madalates lainetes ja päike sillerdab pritsmetel. ja ma olen niii õnnelik, et ma tahaksin karjuda. lihtsalt näidata kõigile, kui hea mul on. ma jooksin, nagu aetaks mind taga või nagu jookseksin millegi 
hea poole. ma naersin üksindusse, sest mu suu ei suutnud kinni püsida. ma tahtsin joosta, joosta, joosta, joosta. joosta välja see rõõm. sest seda oli liiga palju. ma pidin kuidagi ju selle ära kasutama. ei, ma ei tahtnud sellest ilma jääda, aga kui rõõm tuleks tükikaupa, oleksin ma igale vastutulevale inimesele pakikese kätte pistnud ning siis kiiresti minema lipanud. pühapäevakingitused.
vestlesin krishnapoisiga. ta oli kahtlaselt beno sarnane
ma olen uneskõndija. pidev, pidev udu ja hägune ümbrus. unenägu aheldab liiga palju enda külge. ma näen tuhandeid, miljoneid, miljardeid uneskõndijaid enda kõrval. meil ei ole sihti. me kõnnime mööda katuseservi, kõõlume tornides, teadmata, milline oht meid tegelikult varitseb. me ei tea, et vaid sentimeeter meie varvastest eemal on sügavik. me ei näe, et sinna on nii kerge kukkuda. sest unenäos on kõik korras. kõik nii muretu. sa ei peagi pingutama. tee kõike, mis pähe tuleb. ela, ole, vihka, armasta, tapa, ilutse, lõpeta, võida, täida enda südamesoove, mis ei tule südamest. sest kindlasti kõik, mida sa tahaksid, on hea. no doubt.
nii lihtne on igavesti unne jääda. lennata reaalsusest üle. sisendada endale, et kõik, mis sa teed on vaid unes. ükskõik, mis halvasti läheb, on nullitud, kui sa üles ärkad.
uni on salakaval asi. mitte kunagi ei suuda sa teda kinni püüda, kui ta ligi hiilib. see pole võimalik, sest kui ta juba on sinu juures, oled sa tal peos.
uni tapab reaalsuse. aga vahel saad sa aru, et see ei ole päris. hüppad alla akendest, et üles ärgata.
mul on tunne, et nad ei saa aru. või saavad, aga ei taha kohtuda reaalsusega. nad võitlevad, et jätta endale see elu, mis rahuldab nende muutuvaid vajadusi. võitlevad, et mitte päriselt näha. lasevad ennast unenäo võltsilt sooja embusesse. sest nii on ju parem. on?
aga ma ei taha magada. ma sain aru, et see on unenägu. ma tahan sellest välja murda, enne, kui mu jalg sügavikku vajub.
KUS ON AKEN?!
rahu rahu rahu.
kõik joondub õigesse rivvi, midagi ei jää kuskile suvaliselt vedelema.
kõik saab täiega korda. jah
kepsutan mööda tänavat. äkki tuleb meelde, et mul ei olegi kümmet kampsunit seljas ja puud ei ole paljad. süda hüppab rõõmu pärast rinnust välja. püüan ta kinni ja peidan kiiresti jaki alla, et keegi ei näeks.
võimatu. ma tahaks öelda seda sõna viis tuhat korda. aga õnneks kõik on võimalik. selle olen ma juba pika praktika jooksul selgeks saanud.
võimalik. suvi on võimalik. päriselt
