mis on õnnelikkus? kas sellele saab üldse silte külge panna või naelutada seina külge ja siis öelda võidurõõmsalt: ahhaa, sain su kätte. vaatame nüüd, mida sa endast kujutad. ja siis piinata õnnelikkust nii kaua, kuni ta järgi annab ja avaldab enda tegeliku olemuse. mõnel mehel on vaja, et tal oleks täiuslikud inimesed, uus mersu ja pungil täis pangaarve, et ta üldse saaks seda mõtet mõlgutada, et päike paistab ka tema peale. mõnel suudab üks möödalendav mälestus teha südame nii rõõmsaks, et ta lubab endal õnnest nutta. miks mõni päev üles ärgates on kohe nii hea olla? kõik läheb nii hästi. ja teinekord tundub, nagu klammerduks katastroof su jalge külge ja raskendaks uniselt samme. kust läheb piir, mis peaks inimest õnnelikuks tegema? kas piirid on ehk ainult meie peas. siis neid vormitakse selle järgi, mis üldsus paika paneb. üldsus, mis koosneb üksikutest inimestest. kelle järgi nad siis jooksevad, kui nemad ongi kõik?
lähme, viskame varvast teisele poole. lähme teeme endale südametunnistuse järgi seadusi ja muudame end õnnelikuks imelike asjadega, mis on meile tähtsamad, kui maailm. kus iganes. peaasi, et mitte seal voolu keskel. ära peta ennast sellega, mis sind õnnelikuks teeb. keegi ei saa seda paremini teada, kui sinu oma hing.
ja kui nemad väidavad, et teavad, siis tee nad lolliks enda südamereeglitega. tee nad madalaks, et nad näeksid, kui madalal nad on enda kõrgusel.
ole ise, mõtle ise, tee ise. siis sa oled õnnelik, sest sina tead kõige paremini, mida selleks vaja on.
aga kas te teate, et eestlasedki räpivad hästi?
aga teate, et eestlasedki räpivad hästi?
inimesed minu ümber väärivad hindamist. nad on parimad.
nemad panevad mind naeratama, hoiavad mind, kui olen katki, loovad mulle unustamatuid mälestusi, kasvatavad mind, panevad mind tihti unustama eneseväärikust, on minule aardelaeka eest, jagavad minuga kõike. inimesed, keda ma saan usaldada. mina pole neid piisavalt hinnanud, minu süda on siinkohal süüdlane. ma annaksin paljut, et tagasi saada kõik hetked, mis ma hooletult mööda lasknud olen. kahjuks minevikku tagasi ei saa. õnneks tuleviku saab.
ma armastan teid meeletult ja ma üritan, ma tõesti üritan teid hinnata nii kõrgelt, nagu te tegelikult väärt olete.
Eile õhtu oli.. vägevaim kogemus minu elus.
kas sa oled esimesel kohtumisel inimesed ära tundnud? teadnud nende käitumismaneere, häälekõla, näojooni ja olekut?
see ajab segadusse. sest sa ei tunne neid. ei ole nendega veetnud veel viit minutitki, aga hing ütleb, et oled alati tundnud. sa oled harjunud nende nägudega, sa ei otsi silmadega sealt midagi uut. sa ei tunne, et peaksid pingutama
eelmist elu mul polnud. ja vaevalt olekski terved suguvõsad jälle uuesti kokku sündinud.
sellest küsimus.. mis see on?
äkki see tähendab, et need inimesed on õiged? sest see oleks kõige loogilisem seletus. siiski.. võib-olla ma vaid tahan, et nad oleksid õiged. aga siiski.. mõtteid??
ma ei luba endal nuriseda. aga väga raskelt häiriv on, kui sa püüad kulda anda, aga teise inimese kätte satub sopp. see sööb mu väikeseid ajurakke, sest mõistused on erinevad ja mõte ei jõua samal kujul teise juurde. meie õhk on nii saastatud, et mõte jõuab teel mustaks transformeeruda ja tegu pookida endale külge autode väljaheiteid.
sellepärast ma sõidangi jalgrattaga..
Jumal on nii heaheahea. ma pole kunagi nii lähedal olnud nagu praegu. ja pole õnnelikum ka olnud. mu südant tõmbab nagu magnetiga Tema poole ja see on nii imeline tunne, sest ma ei otsi endale põhjuseid vastuseismiseks. see on nii imeline, mis Jumal teeb pidevalt ja iga päev. ja ma olen niiiniiii ootamas, mis Tal minu jaoks plaanis on.
ma ei räägiks sellest, kui ma poleks kõike seda läbi proovinud ja elanud. sest ma ei suudaks kokku valetada nii paljut, nagu ma olen kogenud ja saanud. see poleks lihtsalt võimalik
when we stab you in the back you turn around and hug us. Lord, who doesn't want to know you?
need ilusad sõnad olid maha puistatud kuskil youtube'is
siis, kui teistest tubadest kostub rahulik unesegune hingamine, on kõige parem.
peaaegu, nagu oleks üksi, aga kindlam.
kaara lamab, pea õmblusmasinalaua all. ma jälgin tema ebakorrapäraseid südametukseid, halli-mustaseguse karva liikumist käpa ja rinna ühinemiskohas. pehmed udukarvaga kõrvad liiguvad pahaselt kokkupuutest lauajalaga. ei tea, kas ta magab rahulikult? kas tema meeled on pingul, tabamaks väiksematki heli või ujub ta sügavas rahus uneaasadel, ajades jäneseid taga? ahei, jänesed pole vist seekord asjasse segatud. muidu künnaks ta käppadega õhku ja uriseks läbi une.
miski äratas. ta lakub uniselt käppa, vaatab mulle unesegase pilguga otsa ja jääb, pea üleval, lamama, silmad kinni ja suu lahti. ta ei mõista vist midagi, mis toimub. peale mõningast olukorra analüüsi otsustas ta tagasi magama minna. õnnelik koer. mina ootan siin siiamaani enda apelsinimahla. aga ma ei kaeba, sest praegu on hea.
aga ikkagi. miks kõige loomulikumad asjad peavad keerulised olema?
"Kui Johnny vastuse võlgu jäi, jätkas don: "Sõprus on kõik. Sõprus on rohkem kui anne. Ta on rohkem kui valitsus. Ta on peaaegu võrdne perekonnaga. Ära seda iial unusta."
Mario Puzo- Ristiisa
