valu taltsutab ja turgutab
ta on su lähim sõber ja suurim vaenlane
ta tunneb su hingeõnarusi, mitte ükski ei jää temast täitmata
ta venitab sind ja räägib sulle samal ajal hellitavaid sõnu
valu silitab ja lööb
sind kõige hapramatesse kohtadesse
et sa oleksid lõpuni murtud
ning siis heidab end pehmelt sulle peale
valu vähkreb ja karjub
ja tahab välja saada
et ta saaks minna
ja tulla üks päev tagasi su juurde
siis kui ma enam ei näe
näen ma seda, mida ma tegelikult vaatan
ja siis kui ma enam ei kuule
saan ma aru, kuhu poole mu kõrvad pööratud on
ning siis kui ma enam ei tunne,
mõistan ma, kui valus saab olla
hingel, mis kohtab oma peegelpilti
ja see pole see
Tüdruk: "Kas sul on unistusi?"
Mees: "Unistused on tavaliselt materiaalsed ja tavaelulised. Jah, võib-olla on mul unistusi, aga need on rohkem eksistentsiaalsed."
Tüdruk: "Millest sa siis unistad?"
Mees: "Raske öelda. Mulle meeldib mõelda ja jälgida enda ümber toimuvat. Ma tahan rohkem elu avastada. Aga ma ei tea, kas see on unistus. Kuigi ma arvan, et unistused ei saagi olla sellised, et sa saad need korraga kätte ja see on sul olemas."
Tüdruk: "Sa mõtled, et unistus on pigem teekond?"
Mees: "Jah, vist küll. Sa jõuad millenigi, mida sa tahad, aga see ei lõpe seal. Sinnajõudmine on ka osa selle täitumisest. Vahel sa avastad end mingist hetkest, mida sa väga naudid ja see pole veel isegi täitunud unistus."
Tüdruk: "Nagu verstapostid teel."
Mees: "Samas ei lõpe unistus ka seal, kus ta kätte on saadud. Kuidagi kestab ta niikuinii edasi, ükski unistus ei ole fikseeritud punkt. Ta liigub edasi isegi siis kui ta kätte on saadud."
Siis kui ma ei vaata. siis on ta seal ja vahib mind oma põlevail silmil. ootab hetke, et pookida end mu külge, et imbuda minu vereringlusse.
Siis kui ma ei vaata, siis ma tunnen teda siiski. seda, kuidas ta oma külmade kätega kobab kohta, kus oleks talle jäetud piisavalt väike pragu, et ta sealt läbi mahuks.
Siis kui ma ei vaata, siis kuulen ma tema rasket hingamist oma parema kõrva taga. ta ei püüagi end varjata, ega vähegi vaiksemalt hingata. ta tuletab end meelde igal kolmandal sammul.
teeb mustreid
ja hiilib
ja mängib minuga
ja käib tiire mu ümber
vastik komme kui aus olla
Ja siis kui ma vaatan, on ta sellest joovastuses ja heidab end mulle üleni peale. matab mu hetkega vee alla. ta ei jäta ruumi isegi liigutamiseks. ta täidab mu suu paksu mudaga nii, et ma ei saa talle mitte midagi vastu öelda. nagu mul olekski midagi öelda, mis teda rajalt maha võtaks..
vastik komme kui aus olla
pole hullu
pole hullu
kui ebaõiglane see elunatuke olla võib? kuidas ta aru ei saanud, et ma oleksin äkki tahtnud sündida hoopis vastassugupooleks, olla häälerühmalt bass ja käia üksi reisimas..
no mida
oli siis vaja?
ma ootan, et see sügis tuleks sama pikk, kui eelmine
<3
MISKI
Ta on kuskil minus
ega lase mul enesest
kaugele minna.
Soolased tuuled
on teda pleekinud
ja sügisesed vihmad,
näen isegi ta kuju
ja õnarusi,
ometi ei tea mis ta on.
Vahel sunnib ta
poole söömise pealt
tõusma mind lauast
ja minema välja-
või kihutab tohutul kiirusel
maastike kohal
ilma et ma kohapealt liiguks.
Vahel laseb ta paista ilul
nii meeletul- hingematval,
et pean suruma hambad risti
kui rattaletõmmatu!
Olen mõelnud,
et annaks talle mõne nime
nagu
armastus
inimene
igatsus,
aga see poleks see.
Olen mõelnud ka seda,
et ehk on ta uppunud nuga
mõne taevase rändaja
unenäost
või sulg tema tiivast
mis kõditab mind
ja teeb rahutuks
Vahel laseb ta enesel
tuulduda niisama minus
enne merele viimist-
suurte kalade võrkudena-
siis jälle lehkab
kui raibe.
Vahel ta jätab mu rahule.
Siis olen koolnu.
-Mehis Heinsaar
ega ma muud ei tahtnudki öelda
aga kui sa saadki aru, et midagi ei tule välja, siis kes võtaks selle kibeduse ja kahetsuse? selle tunde, et sa kaotad paar tükikest sellest, mis tegi sind nii õnnelikuks. ja kes võtab selle ebaõigluse tunde, kes vastutab üldse selle eest? kes vastutab asjade eest, mida sa ise kontrollida ei saa? ja kes lapib need augud, mida ebaõiglus sinusse kaevab?
miks ei võiks mu elus olla need, keda ma sinna igatsen. miks peab see kõik nii keeruline ja mitmetahuline olema ja kuidas seletada oma hingele, et enam mitte. oli tore, aga..
aga isegi, kui mõtled, et ei mõtle, siis mõtled ikkagi
ma sain aru, et kui ma saan elada nii, et mu selja taga on mets ja ümberringi vaid üksikud hinged, siis olen ma päriselt õnnelik
ma ei saa valetada, sest ma tean, et mu südames pole isegi küllalt ruumi selle ilu talumiseks ja ma olen nagu joobnud sellest, mida ma oma silmadega näen, kõrvadega kuulen ja tunnen. ja kui ma heidan selles uimas samblale, isegi siis ei jäta ta mind rahule, vaid lööb lainena üle minu ja täidab mu meelerakud seguga õnnest ja tänutundest, et mind saab niimoodi jalust niita.
millal ma ei tahaks seda? ja kus ma tunneks end paremini?
õnnelikkus on ülivõrre
ma olen ülivõrdes
Laura Marling- Love be brave
ma kardan, et ma armastan elu liiga palju
sest raske on uskuda, et on midagi veel ilusamat, kui see
kõndida öösel vastu Kuule, jalge all õied ja ümber ööbikud
ma ei tea
ma ei suuda olla mitte uimastatud sellest ilust
äkki andestatakse mulle
