kõik vaimud on mind maha jätnud.
kirjutamisvaim, muusikavaim, õppimisvaim, luuletamisvaim, vaim, kes paneks mulle kindlad sihid silme ette.
kõik.
läinud.
ja ma tunnen end päris üksiku ja abituna ilma nendeta.
mind jäeti vaikust kuulama, kuigi kunagi ei ole täiesti vaikne. tegelikult hääled on kodused. mitte need, mis mu peas on. aga hääled ümberringi. hordide kaupa rohutirtse, kes kõõluvad okstel ja hõõruvad tiibu kokku. maja nagisemine. üksikud mööduvad autod. jah ja siiski.. hääled mu peas, kes kamandavad mind mõistusele ja magama.
täna lugesin, et usaldus on nagu rasedus. teda kas on või ei ole. ei saa natuke rase olla.
