tule, lähme jookseme silmapiiri poole

minul on üks suvi ja see on väga hästi alanud.
ma ei osanud ettegi kujutada, et meie klassitripist hiiumaale võiks midagi nii head kujuneda, aga need kaks päeva olid imelised. minu parim klassiekskursioon üldse.

kõige ilusam asi üldse on, kui meri ja taevas sulavad kokku ja silmapiir kaob. selles on midagi nii lummavat, et see vallutab mu täielikult. ma seisaksin kümme tuhat aastat ühe koha peal ja vaataksin elavhõbejat merd ja taevast, millel on nii hägused piirid, et ei saa aru, kas seal on vesi või õhk.
ma jookseksin üle vee, et püüda kinni silmapiir, mida pole. täiesti haige, kuidas selline asi minult hinge röövib. ma suudan ainult õhku ahmida ja vaadata, vaadata, vaadata, vaadata..
kuidas on võimalik midagi nii ilusat luua?
ahjaa, kõik on ju võimalik

ma armastan seda, kui inimesed ei võimutse ja ei arva endast liiga palju, sest tegelikult armastatakse meid igatühte täpselt sama palju. ja meil pole mingit õigust end upitada, sest üle plangu me niikuinii ei näe.

laura marlingu hääl on terve aasta oodanud, et täita suveõhtuid. et muuta need pikaks ja sügavaks.
ma ei suuda öelda, kui õnnelik ma praegu olen. tähed ei saa endas hoida nii palju head, kui minul praegu on. sõnad ja laused on nii nõrgad, et lähevad katki sellise koorma all.
suvi on minuminuminu!

hambavalus koer

üks pisike tornaado on tekkinud. ja ma saan vaid kõrval seista ja vaadata, kuidas see tõmbab üles maju ja puid, lõhub neid tükkideks, pillub laiali.
ta kasvab kogu aeg. ja siiski sa pimedalt väidad, et seda pole olemas. et ma kujutan asju ette. kuidas ta saab mitte eksisteerida, kui ma näen ja tunnen teda?
aga sina oled tornaado keskmes, kus on nii täielik tuulevaikus, et su juuksekarvgi ei liigu. vahel on tõesti raske aru saada, kui oled tuulekeerise südames. sest sinu lähedal pole midagi katki.
palun, palun, lihtsalt kuula mind ja usu, et sinu vaikne spot seal kuskil ei ole tegelikult paradiis. ümber möllab torm. saad aru? torm! ja enne, kui sa arugi saad, oled sa kaasa haaratud ja sind pillutakse käsikäes kivide ja koerakuutidega.
kui ma nii palju ei hooliks, jätaksin ma su südamerahuga sinna, kus sinu meelest on parim. aga kuna minu süda ei luba niimoodi, siis ma olen hästi tüütu ja sarkastiline ja muretsen ja mõistan hukka. ja palun ikkagi, kuigi ma tean vastust juba enne küsimust.
sa oled tornaado embuses.
no kuidas sa aru ei saa?!?