if you tell me that i can't , i will, i will, i'll try all night

tahaksin need neli seina, mis mind kinni hoiavad, maha lõhkuda, katki lüüa, täielikult purustada. vaesed puurilinnud.. ma ei võta kunagi endale ühtegi. las lendavad taevas. seal on neid palju parem vaadata. nemad on õnnelikud, mina olen õnnelik. ma tunnen, et mu suled lihtsalt kukuvad küljest ära. sest kui nad ei tunne, et neid on lennuks vaja, hülgavad nad mu. tuhmuvad ja moodustavad varsti vaiba mu väikeste jalgade all. samal ajal, kui mina toetan enda nokka puurivarbadele ja ootan, et keegi juhuslik möödakäija teeks puuri lahti ja laseks mu vabaks. aga nad ei vaata siiapoolegi. neil on liiga kiire. oma elu, omad vajadused. oeh. vähemalt ma enam-vähem tean seda päeva, kui võti puuri lukuauku pistetakse. oi siis ma lendan ära. kaugele. kaugele.

ilusaid mõtteid, kallid.

ajutised naeratused

mind on üksi jäetud
ja ma ei tea, kas ma olen õnnelik selle üle.
selline tunne, nagu mu hing oleks kuskil seal väljas. lendleks ja keerleks jõulude keskel. keha on siin. külmetab kergelt ja on tegevusetusest väsinud.
lund võiks hakata sadama. siis saaks end aknalauale kerra tõmmata ja vaadata lumehelveste lõputut keerlemist ja mänglemist ümber üksteise. kuni aknapiitade vahelt imbuv külm õhk ajab mu klaasi eest ära.

lumes tantsida oleks tore

tahaks ühe riide eest kiskuda. näidata, et see kõik on näitemäng. ja mitte selle heas tähenduses. võlts, pinnapealne, ülepingutatud, sisutu, tundetu. kui palju on neid, kes peavad jõule südamega? kes peavad jõule aasta läbi? mitte ei muutu nende kolme päevaga paremaks inimeseks, et siis peale seda vanas rütmis edasi joosta. see on vale. see on kahepalgeline. see on odav. ostetud, renditud, laenatud headus.

tee kolmapäevakingitusi
armasta iga päev
aita alati
siis sa imestad üks kord aastas, et inimesed on sinuga sarnased

aga nüüd ma kustutan terve valguse enda hämarast korterist. istun poolpimeduses ja kuulan lykke li'd. ning üritan pugeda enda mõtetesse ja nendest selgust saada

siiski ma loodan, et kui isegi tavaliselt on teistmoodi, siis need vähemalt kolm päeva oleksid kõigile ilusad. suva sest, et Jeesus sündis tegelikult novembri lõpus ja seitse aastat enne enda sündi

ja ma loodan, et mul on lubatud seda nii ilusat pilti kasutada.

tondid

kuidas kuidas kuidas saab ühe päevaga nii palju asju metsa minna? ?
viha, pisarad, kannatamatus, uskumatus(sellist sõna ei eksisteerigi. aga pole viga), naer, väsimus, ükskõiksus ja otsast alustamine.
ja kõige tobedam (või kohati oli see isegi hea) , et need kõik peaaegu lahenesid või lihtsalt tuli sealt midagi muud välja. aga siiski. ptüi. ma ei taha enam sellist päeva, sest see on puhtalt nõme. kui sa tead ette, et kõik mis sa teed, keerab ennast nässu ja naerab sulle lihtsalt laia suuga vastu.
pff
aga jõulupidu oli sjuupah. minu vhk-lased on ikka haigelt andekad ja lahedad ja head ning ma veendun selles iga päevaga aina rohkem ja rohkem.
+ ma veel sain ühe jõulukingi kätte, mis oli räigelt armas

sa oled ilus!

horse and I, we're dancers in the dark

hing igatseb nii nii palju. igatseb vabadust, igatseb kalleid, igatseb aega. siiski, ta teab, et reedega saab ta üles äratatud. kohe nii üles, et ta lendab kuni kümnendani terve maailma läbi. kui mitte maailma, siis maa. kui mitte maa, siis kodud. ma olen nii elevil. samas poeb mõtetesse liigagi tuttav vanasõna- pill tuleb pika ilu peale, tuleb heale, tuleb seale. aga praegu annan ma endale täiesti vaba voli unistada ja loota, sest isegi kui kõik, mis ma tahaks, ei juhtu, on mul ikkagi võimalik ringi lennata. keegi ei kärbi tiibu, ei tõrva katuse külge kinni. ja see on suurepärane!
igatsen
igatsen
loodan
naeratan
igatsen
unistan
igatsen
sind

Bat For Lashes -- - -- - -- - -- ---- --- - -

Daniel when I first saw you
I knew that you had a flame in your heart
And under under our blue skies
Marble movie skies
I found a home in your eyes
We'll never be apart

And when the fires came
The smell of cinders and rain
Perfumed almost everything
We laughed and laughed and laughed
And in the golden blue
Cryin' took me to the darkest place
And you have set fire to my heart

When I run in the dark, Daniel
To a place that's vast, Daniel
Under a sheet of rain in my heart
Daniel
I dream of home

But in a goodbye bed
With my arms around your neck
Into our love the tears crept
Just catch in the eye of the storm
And as my heart ran round
My dreams pulled me from the ground
Forever to search for the flame
For home again
For home again

When I run in the dark, Daniel
To a place that's vast, Daniel
Under a sheet of rain in my heart
Daniel
I dream of home

When I run in the dark, Daniel
To a place that's vast, Daniel
Under a sheet of rain in my heart
Daniel
I dream of home

you can see his heart in the light

kuulan, kuidas uks läheb kolksatusega kinni. võti keerab end korra lukuaugus. läinud!
hiilin(pigem jooksen) klaveri poole, seljal õnnevärinad. istun toolile ja asetan sõrmed klahvide kohale. ei julge hingata, äkki rikun hetke ära.
kui mu käed klaverit puudutavad, löövad mu sees keeled helisema. tunnen nende värinat rinnas. heli põrkub vastu mu sisekülgi edasi-tagasi. tormab mööda mu veresooni kaugele-kaugele südamest. ja siis jälle tagasi. ajab meeled segi, mõtted minema, tunded tagasi. panen silmad kinni ja lihtsalt kuulan ennast nende nootide keskel. kuulan enda südant, mis rutakalt üritab tempot vahetada. leida ühte keelt muusikaga, sulada sellega kokku.
minu seitsmes taevas. keegi muu ei saa minuga päris sealsamas olla. ei saa tunda päris sama, mida mina. näha, kuulda ja maitsta sama. ma olen õnnelik selle üle. et mul on oma ruum, kuhu keegi sisse ei näe. võib-olla vaatavad nagu läbi klaasi, aga klaas võib muuta kuju ja värvi. ja see pole sama

seda kuni järgmise võtmekeeruni. siis ma pakin ilusti kõik enda tunded ja mõtted ja helid enda südamesse ja ei lase neid enne täiesti vabaks, kuni olen jälle üksi

vahel olen ka kuri

iga väike asi, mis sa suudad kellegi teise heaks teha, tuleb kasuks. ükskõik, kui tühine see üldmuljega võrreldes võib olla. sinu tegu näitab sinu suhtumist.

ma olen täiesti väsinud inimestest, kes ei hooli sellest, mis on kuskil mujal.
Mis aafrika lapsed? Vahet pole, nad minusse ju ei puutu. SAAD ARU, PUUTUVAD KÜLL! nad on inimesed nagu sinagi. sa oled üks osa sellest maailmast. ja kui sa oled nii isekas, et arvad, et kui sinul on kõik hästi, siis sa ei pea hoolima sellest, mis teistel on, siis ausõna. sa võid lasnamäe kanali silda kasutada.
sa ei säästa, sa ei kaitse, sa ei aita, sa ei PROOVIGI. sest sa oled nii kinni enda argumendis: niikuinii midagi ei muutu. iga väiksemgi asi muudab midagi. On sellest siis väga raske aru saada?! iga tellis viib lähemale maja valmimisele. aga kui keegi telliseid ei pane, siis maja ei saagi valmis. panimaješ??

ja ma ei saa aru, kuidas saab nii ükskõikne olla meie oma maakera suhtes. see on meile antud, et me kannaks HEAD hoolt selle eest.
mõtle, et sa kingid enda sõbrale midagi tõeliselt ilusat ja oled kohutavalt õnnelik, et ta selle saab. ja kui sa mõne nädala pärast talle külla lähed, näed, et see kunagi nii ilus asi on kokku kägardatud ja prügikasti visatud. meeldiks või?
-meie respekt selle vastu, mis meile antud on, näitab meie suhtumist andjasse.

ma tean- pole minagi perfektne. kes meist oleks? aga ma vähemalt üritan midagi endast anda. ürita sinagi.

sajan kissan yö

arvestusnädal närib läbi.
eilse öö veetsin ajalookonspekti(lausa ülikooli oma) taga ja salvestasin mällu chlodovechi, reformatsiooni, megakarlat ja bütsantsi. aga võta näpust. pidin hoopis etioopiast kirjutama. öelge nüüd, et maailmas on õiglus alles

tahaks hästihästi palju praegu laulda, hääl on nii lahti. aga ei. ma loen vene keele tekste enda tühjale toale ja naudin oskust mitmele asjale korraga keskenduda.
ometi ma jõudsin raamatukokku. istusin seal poolteist tundi ja hiljem läksin sõjasaagiga koju. ja nüüd on mul vaja ainult reedet peale kella nelja ja kõik on super. kakaod tahaks siiski ka..

ja tegelikult ma tahaksin iisraeli tagasi. igatsen neid lõhnu ja õhku ja kohti ja müüre ja hommikuid ja kasse ja kõrbi

bang bang i shoot you with happiness

MA OLEN NII ÕNNELIK!
ma tahaks tantsida tantsida tantsida tantsida
tahan, et kõik teaksid
tunnen, et midagi muutub
kuulan harjumatut muusikat
JA SEE ON NII HEA!

täna oli naljakas. me gretega läksime rotermanni raili koori kuulama ja tammsaare pargis tuli üks mees juurde, hakkas rääkima, et me näeme intelligentsed inimesed välja ja üritas mulle toppida mingit krishna raamatut. ma ütlesin, et mul pole vaja, mul on Jeesus. ta jäi naljaka näoga järgi vahtima, kui me gretega naerdes lumes edasi sumpasime :p

Crystal Castles & Uffie are making my day

777

praeguseks on torm möödunud..või varitseb kuskil ja ootab aega väljahiilimiseks.
me käime mõlemad nagu õhukesel jääl. iga väike, ettekavatsemata vale sõna võib sinna prao lüüa. ei julge hingatagi, kardad, et ehk isegi hingeõhk sulatab külma põrandat. tahaks kaldale..

naabermajas elab üks küürus vanatädike, kellel oli suur hundisegune koer Felka. kutsa pani suvel kõrvad pea alla. tihti koju tulles ma näen, kuidas see vanatädike jalutab üksinda meie kvartalis. ma pole kunagi teda näinud mingi inimesega koos. ehk tal ei ole üldse sugulasi. mu süda valutab iga kord, kui ma teda näen. ma tahaks talle öelda midagi ilusat. rääkida temaga. aga kõik, mis ma suudan lausuda, on tere enda vigases vene keeles. ja siiski ta naeratab hetkeks, ütleb tere vastu ja kõnnib siis vaikselt edasi.

täna hommikul kirikusse minnes ma aitasin ühte vanatädikest toompealt üles. ta oli ülimalt armas

mul on vist teema vanatädikestega..

käsi südamel

tule ja räägi, et tegelikult on kõik hea. et tähed pilvede taga on alles. ja hommik tuleb ilusam ja parem kui eelmine. et kõik läheb mööda ja aeg lakub haavad üle. tule, laula mulle üks laul, milles poleks vigu. laula mulle nii kaua, kuni uinun. anna mulle üks ilusaim unenägu. anna mulle üks süda, millele toetuda. anna mulle üks tingimusteta armastus, et ma saaks seda jagada sama hästi, kui sina seda teed

=

kõige koledam ja kahepalgelisem on ennast petta. ilma, et sa seda ise märkakski. sa oled nii osav ja oskad nii head nägu teha, samal ajal seest lihtsalt lammutades. tule, ma tean küll, kuidas sa end tunned. kes teaks paremini, kui mina? kes? no näed..

täpitähed

raske on enda jaoks mingeid pilte üle maalida. neid, mis on nagu alati ühtemoodi olnud. ja nüüd. nüüd läks mingi debiilne värvipurk ümber ja kõik on ühtlane värvimeri. ja ta peab algse pildi jälle taastama. tuletama meelde iga väiksema joone ja nüansi. kuigi ta teab juba ette, et lõpptulemus ei tule sama ilus, kui esimene mõte. ja ta neab seda kätt, mis nii lohakalt purgi ümber lükkas ja kõik segamini paiskas. see võis olla tema käsi. ei pruukinud.
ja pisaratega segi ta istub üleval ööd läbi, ees üks ja seesama joonistus ees ja üritab taastada, mis kunagi oli nii ilus. ta ei anna alla, sest tal on üks mälestus. üks mälestus, mis hoiab seda pilti ikka veel elus. ta on kangekaelne. võib-olla liigagi jonnakas. aga ta tunneb, kuidas tema südame kõrval tuksub tunne, mis kihutab teda tööle. peas rändab unistusetaoline mõte rõõmust, mida ta tundma saab, kui joonistus on lõpetatud.
jonnakas.. kangekaelne..

tuli tuul ja puhus ära..
oleks ta vaid tulnud. oleks ta vaid puhunud..

!

Planetshakers -You are good << vajuta mind'

yeah yeah yeah

sirius

Sa joonistad ise oma taevasse tähti. Sa võid tikkida oma maailma täis tähtkujusid, linnuteid, galaktikaid. Aga kui sa tõesti lihtsalt ei taha seda teha ja eelistad istuda pimeduses, siis ära mine süüdistama taevast, et see ei muutu. Ise peaks ka aru saama, kui arulage see tundub. Ja ega sa siis ei kuula, kui sulle üritatakse ilusti seletada, kuidas võtta kätte pintsel ja kuidas teha sellega pimedale taustale midagi elavat. Ei, sa esiteks vaidled vastu, kasutades enda kõiki trumpe, mida sa enda mustas üksinduses miljon korda üle mõelnud oled ja kui näed, et oled alla jäämas, teed näo, et sind su taevas tegelikult ei huvitagi. Sa ei taha lihtsalt midagi ligi lasta. Ja siis virised ja vingud, et küll sinul on seal pime. Muidugi on pime, kui tähti pole. Loll laps. Kas on siis lihtsam ise endale kahju teha ja sellega rahul olla? Sa võid lõputult oodata, et keegi tuleks ja teeks sinu eest töö ära. Aga miks keegi peaks teise taevast maalima, kui tal on endalgi tegemist piisavalt? Ja peaksid sa siis otsima neid pintsleid ja värve. Aga sa ei pea. Sul on kõik olemas. Asi on lihtsalt tahtes ja usus sellesse valgusesse, mida sa luua suudad. Kõik värvid on segatud, lõuend on valmis. Nüüd on kunstnikku vaja. Lihtsalt.. proovi..

sa külmetad mu südame ära, sa vastik miinuskraad

oboyoboyoboyoboyoboy! minu laural on s-ü-n-n-i-p-ä-e-v! ja täna õhtul oleme indiaanlased!

praegu tahaks ainult istuda selg vastu radikat, aurav teetass käes ja kümme tekki ümber.
nii külm on~

see on nagu mingi.. needus või ajupesu. teed interneti lahti, et midagi tarka guugeldada ja see hetk, kui pilt ette hüppab, on kõik mõtted peast kadunud. vajutad tuimalt facebooki bookmark'i ja oled jälle nõiaringiga seal tagasi. ma ei taha tunnistada, et see mind mõjutab , aga halloo. mis asi see siis on?!
hull maailm

tahaks kellaseieri kinni püüda ja hoida seda edasi liikumast. sest ta teeb seda liiga kiiresti. ma lihtsalt ei jõua järgi

ma sain lõpuks aru, miks mulle ei meeldi kõiksugu action-thrillerfilmid. sest need on nii ühekülgsed. süžee on ilmselge- head vs pahad. kõik tähelepanu on koondunud ainult tegevusele. sa ei saa ettesöödetud asju läbi närida, sest seal polegi midagi närida. puhas puder. mida sa siis üldse mälud?
kuigi on olemas ka üksikuid märuleid, kus keegi kaval režissöör on toppinud sisse mõne mõtte, mida tuleb siis kahe käega kaevates otsida.. aga neid on vähe

mulle meeldib mõelda. tõsiselt meeldib. aga eriti armastan seda, kui mind sunnitakse seda tegema, sest siis on mingi muu tõuge või teine eesmärk.

oeh.. aga donnie darko'st pole ma siiamaani päris täielikult aru saanud.. ehk tuleb kunagi seegi aeg