ma ei jõua silmagi pilgutada, kui ta on juba tuppa jõudnud. atmosfäär muutub. stratosfäär jääb samaks. siiski, ma saan aru, kui ta mulle selja tagant ligi hiilib. sees võitlevad kihk ära joosta ja tahe talle ohvriks jääda. sellest, et ükski lihas ei liigu, järeldan, et seekord jään siia. tunnen ootusärevust, mis kõhus kripeldab, tekitades tunde, nagu oleks seal kuskil minu ribikontide küljes liblikad nukkunud ja nüüd otsustanud kõik korraga oma tiivad lahti lüüa. tule juba. ei, ta õrritab. kiusab mind enne, kui üldse kiusama hakkabki. noh.. seda mängu oskan minagi. teen näo, et ma ei tea tema siinolekust midagi. aga kannatamatus kerib end üles nagu madu. siugleb mööda käsivarsi nii, et kananahk tuleb ihule. kerib end ümber mu õlgade, nilpsab möödaminnes kaela. kui silmad kinni panen, näen ainult teda.
ta tuli. ometi. nüüd ma tunnen teda. siiski.. ma ei saa päris täpselt veel aru, kas mina tahan siin olla. ma ei saa ka päris hästi aru, kas mina vajun tema käte vahele või mind tõmmatakse sinna. aga nüüd mul tuleb meelde, miks ma ära ei läinud. igatsuse embuses on nii nukralt meeldiv olla. ta on halb. oojaa, väga halb. aga ta on ainuke, kes mind praegu endaga hoiab. nõrgad langevad esimeste käte vahele, mis neid ootavad. olen nõrk. palun vabandust. ma tean, et temast tulevad pisarad, aga need käed silitavad mu juukseid, kui ma uinun. üksik on nõus palju ohverdama.
http://www.rainymood.com
ja
Coldplay- Yes
nüüd luban ma igatsusel mulle unelaulu laulda
foto Gudrun Heamägi
