what what

sellest hetkest praegu tuleb ajalooline.
mitte ühtegi enesehaletsuspostitust enam, sest see on haleeee
.oli ka aeg aru saada :D

mul on friiiking hea tuju. ma vist tantsin

ettevaatust, auto

pime ei tea, kuhu poole ta läheb. tal ei ole aimu eesmärgist, lõppsihist. ta ei näe isegi enda jalgeesist. pime kobab enda valge pulgaga vastutulevad asjad läbi. ta peab igaks juhuks kõik läbi proovima, sest ta ei näe, mis need on ja kas need ehk kahju teevad. pimedale ei ole abi teisest pimedast, sest nad ekslevad mõlemad, ainsaks pidepunktiks kaaslane kõrval.
nägija teab, mis tee peal ta kõnnib. ta teab, mida vältida, sest näeb, et see on kahjulik. tema jalg on kindel, teab pinnast enda all. nägijale on kõik avatud. tal on palju täisväärtuslikum elu, sest ta mõistab ümbrust.

kujutle nüüd 4 miljardit pimedaid üksteisest sõltuvana maailmas ringi ekslemas

she held a beating heart on her palms

aga mis siis, kui ei oleks uhkust, isekust, ahnust ja võimujanu? kui kõik tahaksid üksteisele vaid head. kui elu oleks vaid südamest- südamesse. kui kõik öeldaks ausalt ära, mitte tagaselja. kui saaksid usaldada ka kõige juhuslikumat tänaval vastutulijat, mitte ei peaks end kindluse mõttes varjudesse peitma. kui inimene päriselt armastaks enda ligimesi.
ma olen avastanud, et üks asi, mida ma tõesti täiest südamest vihkan, on vägivald.
jah, ma vihkan, jälestan seda. mida on üldse kunagi vägivallast head sündinud? mitte midagi. sest kurjast ei saa head tulla. see käib vastu kõigile seadustele, mis eksisteerivad. kurjus on nõiaring. keegi lükkab esimese doominokivi pikali ja sealt läheb see edasi ja edasi..ja edasi. kuni selleni, kui doominokivi kukkudes see jälle püsti lükatakse. kui tehakse risti vastupidist oodatule. kui halvale vastatakse heaga. see on O. lõpp.
neid on nii vähe, kes suudavad end piisavalt ületada, et panna punkt. sest inimestena me oleme nõrgad, tegutseme ainult enese vaatepunktist. kui meie saame haiget, peame me selle kuhugi välja valama. kätte maksma. panema kellegi tundma, mida meie tunneme. sest see on lihtsaim viis, kuidas leida jälle rahulolu.
see ON nõrkus, kui sa teed halba. sest sa alandud enda omakasupüüdlike mõtete ees, teenid kuulekalt midagi, mis sind hetkel valitseb. tunnistad, et see kurjus on sinust võimsam ja vägevam. isegi, kui sulle tundub, et oled olukorra peremees.. see tunne on petlik. sest suur oled sa siis, kui sa suudad enda kiusatused hävitada.

me oleme liiga laisad, liiga mugavad, liiga isekad, et teha head.
jah, see on süüdistus.

sest kui inimesed viitsiksid.. ei oleks meil kõike seda pahna, mis praegu toimub.

-suu ja süda peavad olema üksmeeles. suu ei tohi rääkida seda, mida südames ei ole. sest suuga teeme suure linna.. ja pilvelossid hajuvad tegelikult juba kerge tuulega. niiet. leia üksmeel. ära vähemalt valeta endale ja teistele.

we were here.

seisan kruusast kragiseval bussipõrandal. aknast väljas on kõik ühtlaselt hallikassuitsune. ma ei saagi aru, kas see on sellest, et akent pole pestud või ongi nii. päike kumab väsinult läbi udu. jah, ma tahaks ka, et see talv juba läbi saaks. liiga pikalt on olnud, vaikselt hakkan ära harjuma. tahan kleite kanda, rohus püherdada ja jões sukeldada. tahan olla näkk ja uputada ennast elusalt vasalemma jõe sügavikesse. ronida veest välja ja panna enda saba päikese kätte kuivama. laulda vee all, ajada pisikesi hõbedasi kalu taga, peita ennast vetikatesse ja luurata jõekarpe, kes ei saaks millestki aru. tahan lamada veel päikesesoojal maanteel ja otsida tähistaevast Uudut ( minu ja raili poolt lapsendatud päris massiivne täheke. tegelikult ta nimi on Vega, aga see ei loe). ma tahan neid õhtuid, kui päike on just kadunud metsa taha ja taevas on veel ühelt poolt oranž ja selja taga on juba öö. ja rohu peal on udu, kus on kindlasti peidus haldjad. aga sa ei leia neid kunagi, sest nad on nii kiired ennast lehtede vahele ära peitma. ja siis sa keerad selja, jätad enda taha viimased päikesetükid, lõgistad rihmaotsa ja kaugelt rohu seest kappab sinu poole koer, kes on just käinud rebaseradadel. ta juhatab tee koju, ise kogu aeg kõrvale põigates ja hetkeks ära kadudes. sa leiad hämarusest maja täpselt sealt, kuhu tema jätnud olid. kindlana, soojana, vaiksena seismas ja ootamas. ja köögis saab teed teha!

ühesõnaga- tahaks rattaga sõita.

diferente

eile.. eile oli üks haigelt lahe õhtu.
sain Püha Vaimuga ristitud, koos kaili, kirsi ja lisannaga. ja tead. see oli imeline.
mul oli peale seda tunne, et tahaks lennata.

ma tegin midagi valesti. ja ma tean suurepäraselt, mis see on. ma vaatasin enda süütegudele näkku paberilehtedelt, alles siis mu süda nõustus täielikult tunnistama seda, mida ta kergelt mokaotsast poetanud oli. ja siis ma otsustasin, et for my own sake, ma ei tee enam seda.
eilne päev oli suhteliselt sisukas ja mõtlemapanev

elu on ikka veel nii hästi. kuigi mõni inimene topib sellesse järjepidevalt nõelu, aga pole hullu.

rainbows.

cosmic love

üldiselt.. ma olen väga õnnelik, et see tagasilangus ja mõneajaline masendus piirdus eilse õhtuga. et ma suudan leppida sellega, mis on ja päike paistab ikka varvastele.

sõrmed on külmad ja taustal mängib jacqueline du pré, kes on väga imeline naine. kuulan ja mõtlen, kui valusalt maksavad geeniused enda nii täiusliku ande eest. enamjaolt. nad on nagu langevad tähed, mis korraks siit maailmast täistuledes läbi kihutavad ja hetke pärast kustuvad. aga jätavad helendava raja taevasse, mida näevad kõik järgnevad põlved ja mõtlevad samu mõtteid, nagu mina siin. vaatavad ja võrdlevad seda helendust enda ümber olevaga. avastavad kergelt kibeda kurbusega, et see ei ole isegi maha jäetud rajast kirkam. mis siis veel tähest rääkida..

ma sain tänu kätlinile sellise inspiratsiooni ja tahte midagi teha. õmmelda enda sõrmed rakku. sest tema, tema on imeliselt andekas. ja mina ei suuda ära oodata, et saaks midagigi teha. natuke..lihtsalt.. proovida.

tell me why

miks ei või kunagi miski päris lõpuni parim olla? miksmiksmiks.
miks ei või see halb asi olla piisavalt väike, et ta ei trügiks üle heade asjade. ei kataks neid. ei neelaks neid enda sisse..
üks asi tegi mind siiski täna väga õnnelikuks. see oli kätu.
aga praegu tuleb let the right one in . ja see on väga hea-
paka

tulbidtulbidtulbidtulbid ja roosid ka

mul on niiiiii hea elu
tegelikult ka.
laupäev oli võrratu. raili korraldas mulle enda juures sünnipäevapeo. see oli ilgelt armas temast. ja keset aliast tuli üks inimene, keda oli täpselt vaja selle päeva imeliseks muutmiseks. ja kokku see oli kõik nii heaaaa!
ma ei tea, kuidas ma olen juba nii pikalt nii õnnelik olnud. tavaliselt ma loksun väikeste vaheaegadega kahe seisundi vahel.
ja järgmine nädal saab puhata ja ma vb lähen sinti ja üldse on liiga armas kõik. tähendab, mitte liiga. mulle sobib.
iga hommik on nii ilus. ma kannatan isegi külma selle nimel ära, et kissitada silmi päikese käes ja tekitada endale pettekujutlust, et kohekohe on kevad. ja siis naeran enda totra mõtte peale, kui hingeaur kondenseerub mu sallil ja tekitab sinna õhukese jääkirme. uskumatu, et ma väiksena magasin tundide viisi 35 kraadises külmas. nojah, aga mis sul seal ida-soomes ikka muud üle jääb.
ma tean! sööd kõhu kuuseokkaid täis ja lähed talveunne. kahjuks mu pere seda eriti ei harrastanud..
ma..lähen teen nüüd kõike head, mida jõuab teha enne tuttu tõmbamist.
(elu on nii hea
ja uue telefoni sain ka (mis ilmselgelt mängib ka oma rolli. ihihi)
ja marquezi sain ka)
ja Jumal on ilgelt imeline.

()()()()()()()()()()

vahepeal ma märkan, kui erinevad on inimesed ja inimesed. kui hea on olla nende keskel, kes saavad aru. ei esita küsimusi. ei tee tobedaid märkusi. ei vaata sind imelikult ainult sellepärast, et sa teed midagi, mida nad ei mõista. ma ei loe ennast mingiks intelligentsemaks või erilisemaks klassiks, aga peab tõdema, et inimesed grupeeruvad selle järgi, kas nad mõistavad või aksepteerivad kunsti, või mitte. sest piisavalt on neid, kes põlgliku pilguga vaatavad sinu kogu hingega tehtud tööd ja küsivad, et mis selle mõte on? miks sa seda teed? mis asi see veel on??
ja püüa siis rääkida ja selgitada, et sa teed seda selle pärast, et sa tahad. et kõigel ei pea olema näkku karjuvat mõtet. et kõigest ei peagi aru saama
need küsimused ajavad ahastusse
tekitavad mõtte, et kas inimene on piiratud või lihtsalt ..ei saagi aru.
sellepärast hoiavadki ühesugused inimesed kokku. tekivad väiksed kogukonnad. sest seal sa oled omasugustega, kes ei võta sind imelikuna
jah, kunstiklassis on hea käia.