väsinud esmaspäeval

hetkel on mul suuri probleeme reaalsuse ja unenäo eraldamisega. 
mingid faktid, millest ma ei tea, kas need on tulnud unest või päriselt öeldud. 
kerged hulluksminemise mõtted
aga muidu on kõik korras

Parov Stelar on mu uus muusikaline kõrvapaitaja isiklikult. pühendan end täielikult vähemalt nädalaks tema muusikale, sest see paneb iga viimsegi raku minu sees tantsima. nii. hea. ei. saa. olla. 
üle pika aja tunnen end korraks normaalse inimesena ja tundub, nagu õhk hakkaks tagasi tulema. aga tunded on petlikud. eriti siis, kui nad kisuvad su sinna, kus sa ei tohiks jalgagi maha panna. hirmutab küll, aga kiusatus on ka ja lõpuks pistad ikka varba vastu maapinda. kuum on. tead, et varsti hakkab kõrvetama, aga ära ka nagu ei taha minna. süda lööb trummirütme samal ajal, kui jooksed üle tulise põranda. adrenaliin. nii halb. nii hea. nii halb ikkagi. aga nii hea. seesama süda on kaheks pooldunud, pooled on üksteise vastu pöördunud ja mina jäin sinna keskele.  


But I can't help it if I wanted to
I wouldn't help it, even if I could
I can't help it if I wanted to
I wouldn't help it, no.
aga äkki siiski

krahl on väga tore ja reedel on jälle öötöö
esperanza spalding on ka väga tore ja ma loodan, et meie väikesest koosseis hakkab toimima. 

kuula mind!

flawless light

Sa tulid üks kord mu juurde. ma olin päris noor, ega teadnud Sind veel hästi. Sa kutsusid mu endaga kaasa. tulin, sest lapsed on usaldavad ning Sinu juures tundsin end kaitstuna. 
Esmalt viisid sa mu aasale. ma tundsin selle koha ära, olin siin terve enda lapsepõlve mänginud. aga seekord Sinuga siin olles oli kõik teistsugune. Sinu ees hakkas rohi aasal tantsima ja päike laulma. mulle tundus, nagu oleks kõik maailma värvid õhus meie ümber. taevas ei olnud enam sinine, maapind polnud roheline. kõik küütles miljonis erinevas toonis, millele ma ei osanud nimesidki panna. hirved jooksid metsast Sinu jalge ette ja Sa silitasid nende koonu. nad jooksid mängeldes ümber meie ja heitsid lõpuks väsinuna meie kõrvale maha. mind olid nad alati kartnud ja varjunud puude vahele, kuid Sinule vaatasid nad usaldavalt otsa. ma imetlesin Sind. siis ütlesid Sa, et aeg on minna edasi. ma puiklesin vastu, sest polnud kunagi midagi nii ilusat näinud kui siin. kuid kui Sa mulle käe ulatasid, haarasin sellest kohe kinni. Sa lubasid, et ma satun siia aasale veel palju kordi. 

Nüüd seisime me mere ääres. meri kohises ja möirgas, nagu kinnipüütud metsloom. ma kartsin neid tohutuid laineid, kuid Sa näitasid, kuidas lained taltuvad, kui Sa enda käe neile ette paned. siis palusid Sa mul vee peale astuda. ma ei teadnud maailmast veel nii palju, et oleksin kahtlema hakanud, seega võtsin Su käest ja astusin julgelt merele. Sa juhtisid mind läbi lainete ning tundus, nagu polekski jalge all olev vesi väga erinev maapinnast. tuues mind tagasi maale, hoiatasid Sa, et aastatega läheb vee peal kõndimine raskemaks ning ma ei oska Sind usaldada nii kergelt, kui praegu. meie ümber puhus kohutav tuul, kuid minul ei liikunud juuksekarvgi, sest ma seisin Sinu varjus. Sa ulatasid mulle uuesti käe. 

Meie ümber oli mets ja vihma sadas. siin oli üksik. vihmaga sadas nukrust taevast alla. ma tundsin, kuidas see tahtis imbuda läbi mu naha ja jõuda südameni. aga siis võtsid Sa mind enda varju ja ükski piisk ei jõudnud minuni. pugesin sügavale Su käte vahele, leides soojuse, mida otsisin. maailmas ei eksisteerinud sellel hetkel kedagi muud. ainult Sina ja mina. ma vaatasin ringi, sadu muutis ümbruse häguseks ning tundus, nagu poleks siit kohast teed välja. mulle ei meeldinud siin. vaatasin paluvalt Sulle otsa ja Sa võtsid mu käe.

Me kõndisime mööda üksikut asfaltteed keset mittemidagiütlevat maastikku. ma olin Sinust natuke eespool, Sa järgnesid mulle vaikselt. ees paistis ainult tee, ei mingit märki selle lõpust. algul ei meeldinud mulle siin kõndida, kuid natukese aja pärast hakkasin tundma kummalist ükskõiksust ning mu jalad viisid mind ise edasi ilma, et oleksin pidanud sellele mõtlema. kui oli veel veidi aega mööda läinud, ei otsinud ma enam silmadega tee lõppu. kõik minus oli tuim. ma tundsin, et minu ainuke eesmärk on lõputult kõndida. midagi polnud minu taha jäänud, midagi polnud ees. äkki tundsin Su kätt enda õlal. hetkega voolas elu minusse tagasi ning ma jäin seisma. see oli nagu vali muusika peale vaikust, ere valgus peale pimedust. ma ei suutnud uskuda, et hetk tagasi ei olnud minu sees midagi ning võtsin Su käest tugevalt kinni, et mitte jälle ära kaduda Su juurest. Sa rääkisid mulle vaikselt, kui ettevaatlik pean ma olema selle teega. see tee on lõputu ning kui ma jään sinna kauemaks kõndima, on mul peaaegu võimatu tagasi pöörata või teelt kõrvale astuda. Sa kutsusid mind edasi. 

Kaugel all oli näha maakera, minu taga oli Kuu. sellest vaatest olin terve elu unistanud. ma vaatasin lõputusse pimedusse, mis laius mu ümber ning tundsin end väiksena kui putukas. siis võtsid Sa kõik tähed enda peopesadele. need olid nagu teemandid ning moodustasid kokku otsekui päikese. kuid ometi särasid Sina eredamalt ja ma ei suutnud oma silmi Sinu pealt ära pöörata, sest Sa seisid seal kogu oma kauniduses. ma tahtsin igaveseks meelde jätta selle hetke, tahtsin talletada Su ilu enda mällu, et ma selles kunagi kahtlema ei peaks. Sa panid kõik tähed tagasi nende kohtadele, mitte ükski ei läinud valesti. siis ütlesid Sa, et ees on veel viimane koht, kuhu minna. Su sõrmed puutusid taas minu omasid.

Meie jalge all oli kivine kalju, ümber mäed ja sügavad orud, mille põhjad kadusid pimedusse. kõik oli surnud, mitte kuskil polnud näha värve. siin polnud lõhna ega temperatuuri. ma polnud sellist hirmu tundnud isegi meetrikõrguseid laineid nähes. palusin, et võiksime tagasi pöörata. Sa raputasid pead, kuigi tundus, et Sullegi oli vastumeelt, et ma siin pidin olema. Sa juhtisid mind astangutele, kust oli võimalik ees haigutava sügaviku põhja ronida. hoidsin kramplikult Su käest, kuid Sa palusid mul ees minna ning lubasid, et kõnnid terve aja minuga. lasksin vastumeelselt käest lahti ning hakkasin, süda hirmul,  mööda kivilahmakaid allapoole ronima. eesolev pimedus ei olnud tavaline. ta tundus olevat tahke. ronisin enda meelest tundide kaupa. vahetevahel kontrollisin üle õla, et Sa seal oleksid. Sa olid. siis puudutas mu jalg oru põhja. ja pimedust. see oli raske ning mässis end hetkega ümber minu. kogu üksindus ja hirm, mida ma kunagi tundnud olin, ei oleks olnud võrreldav sellega, mis mind see hetk valdas. mitte kuskil ei olnud mitte midagi. ainult mina ja pimedus. ma olin unustanud, et Sa oled minuga. ma olin unustanud, et Sa üldse eksisteerid. ma tahtsin ära kaduda, kuid olin juba kadunud pimedusse. ja just sellel hetkel, kui ma kaotasin kogu lootuse, nägin ma Sind enda ees seismas. sa valgustasid pimedust nii, et see taandus ning kadus siis täielikult. järel olid ainult Sina. ja Sinu käte vahele ma jooksin nii kiiresti, nagu mu jalad kunagi pole jooksnud. ma ei tahtnud enam midagi muud, kui olla Sinu embuses.

Sa tõstsid mu vaikselt enda sülle ja viisid tagasi aasale, mis tantsiskles ikka veel enda ilus. mind rohule istuma pannes kükitasid Sa mu kõrvale ja vaatasid mulle sügavalt silma. Sa ütlesid, et ma satun kõigisse neisse kohtadesse veel ning küsisid, kas ma tahan seda teha üksi või Sinuga. ma ei kõhelnud hetkegi ning ütlesin, et tahan, et oleksid minuga. Sa naeratasid ja lubasid minuga jääda igaveseks.
ja siin Sa oled

foto: Gudrun Heamägi

but night makes a fool of us in daylight

ma ei jõua silmagi pilgutada, kui ta on juba tuppa jõudnud. atmosfäär muutub. stratosfäär jääb samaks. siiski, ma saan aru, kui ta mulle selja tagant ligi hiilib. sees võitlevad kihk ära joosta ja tahe talle ohvriks jääda. sellest, et ükski lihas ei liigu, järeldan, et seekord jään siia. tunnen ootusärevust, mis kõhus kripeldab, tekitades tunde, nagu oleks seal kuskil minu ribikontide küljes liblikad nukkunud ja nüüd otsustanud kõik korraga oma tiivad lahti lüüa. tule juba. ei, ta õrritab. kiusab mind enne, kui üldse kiusama hakkabki. noh.. seda mängu oskan minagi. teen näo, et ma ei tea tema siinolekust midagi. aga kannatamatus kerib end üles nagu madu. siugleb mööda käsivarsi nii, et kananahk tuleb ihule. kerib end ümber mu õlgade, nilpsab möödaminnes kaela. kui silmad kinni panen, näen ainult teda. 
ta tuli. ometi. nüüd ma tunnen teda. siiski.. ma ei saa päris täpselt veel aru, kas mina tahan siin olla. ma ei saa ka päris hästi aru, kas mina vajun tema käte vahele või mind tõmmatakse sinna. aga nüüd mul tuleb meelde, miks ma ära ei läinud. igatsuse embuses on nii nukralt meeldiv olla. ta on halb. oojaa, väga halb. aga ta on ainuke, kes mind praegu endaga hoiab. nõrgad langevad esimeste käte vahele, mis neid ootavad. olen nõrk. palun vabandust. ma tean, et temast tulevad pisarad, aga need käed silitavad mu juukseid, kui ma uinun. üksik on nõus palju ohverdama. 


http://www.rainymood.com

ja 

Coldplay- Yes

nüüd luban ma igatsusel mulle unelaulu laulda

  foto Gudrun Heamägi

 

worksfire

mõned lood, hetked ja kaadrid tõmbavad mu hingekeeli. nagu bassikeeled kumisevad need läbi mu ribikontide.
nirvaana.

hetked venivad igavikuks, muusika mängib hingega, iga sõna on ilmutus, iga sekund on lendamine

tahaks end kerra tõmmata keset seda täiuslikkust ja olla eemal ruumist ja ajast.
tahan lõputult! otsatult! mitte kunagi välja tulla, sest reaalsus on jama. 
materiaalsus on praht. ma ei soovi uut jogurtit proovida. ei, aitäh! ma tahan siin, selles ilusas kohas olla. ei, tänan, mul on veel veidi vara pensionisambale mõelda. head päeva jätku! ärge segage, siin on hea. kas ma olen juba endale nutitelefoni hankinud? ei ole. pole vaja. pane silmad kinni, silmad kinni, siis nad ei näe sind. K-Rautas on superpakkumised! mul pole vaja, päriselt ka. aga jaanipäeval saab ometi emt võrgus tasuta rääkida! ole tasa, ära ütle midagi inetut. samsung galaxy mõistab sind, jagab su südamesoove, unistusi, õpetab elama, on sinu ainuke hingesugulane. karju vaiksemalt, palun. ma arvan, et sa ei peaks.. ainult täna saad endale soetada moekad kingad poole hinnaga! need olid küll koledad sõnad, mis sa just..
oksendan välja neid emt'sid ja rimisid. ühiskond vaatab hukkamõistvalt pead vangutades pealt. mõned neelan vaevaga alla, tõusen püsti ja naeratan võltsilt. vaatan ühiskonnale otsa. ta silmades peegeldub raha ja huultelt voolab sulakulda. temagi naeratab. rahulolevalt. sest ta teab, et tema istutatud väädid on ka ümber minu käte-jalgade. pääsu ei ole kuhugile. wifi levib ka kõige kaugemasse metsa. 
ta muundub mu ees suureks reklaamtulbaks, millel naeratav naine tundub olevat maailma õnnelikeim inimene, sest tal on uus köögikombain. mõtlen, et ehk oleks endalgi koju vaja uut..
Tagane, saatan!


jooksen nii, kuis jalad võtavad

round round round round round round round

jube. viimane nädal on niimoodi mõjunud, et praegu ei saa ma puhata. kogu aeg on tunne, et peab midagi veel tegema. kui kauemaks kui 15 minutit kuhugi lebotama jään, tekivad alusetud süümepiinad. 

phsyco
 

süda

ma olin juba mitu aastat arvanud, et meie peres emadepäeva ei peeta. täna sain ma tõele jälile. tegelikult mu emale vist ikkagi meeldib, kui teda emadepäeval meelde tuletatakse. siin peres üllatub küll pidevalt. 
igatahes. ma palju ei oska öelda, aga mu ema on täpselt parajalt elukogenud, empaatiavõimeline ja imelik, et olla mulle suurepärane. ja see on täitsa metsik, kui suur pagas tal on haigusalaseid teadmisi. ta on nagu kodune esmaabi. oskab terveks teha kõik, alustades varbavalust ja lõpetades südamevaluga. tema pealt ma oskan võtta eeskuju. nii sellest, mis on hea ja sellest, mis on halb. eks me kõik oleme inimesed ja sellist ema, kes kunagi ei eksiks, pole olemas. aga siin jääb ikka hea eeskuju ülekaalu.
me unustame end tihti köögilaua taha rääkima. kell saab juba 12, järgmine päev on kooli/tööpäev ja mõlemad on veendunud, et teine oli süüdi selles, et me nii kauaks istuma jäime. aga nagu ei kahetse ka. 
ema on mulle ka kõige suuremaid nalju visanud. paar aastat tagasi pidi isa end poolsurnuks muretsema, kui ema talle rääkis, et ma olevat suvel linnas pooljoobes politseikroonikasse sattunud. emaga oleme täiesti lambist maha pannud sellised rollimängud, et ise ka ei usu.  

mu ema hoolitseb ja muretseb mu kultuurilise harituse pärast. see on armas, isegi, kui alati ei ole viitsimist kõigile kontsertitele minna ja kõiki näitusi vaadata(kuigi need on alati väärt)
emaga koos vaatan ma kõige paremaid filme, sest kui midagi head tuleb telekast, peaks vist päike taevast alla kukkuma või tsunami baltikumi üle ujutama, et ma sellest osa ei saaks. 
ikka ja jälle tuleb tõdeda, et kõik ema soovitatud raamatud on uskumatult head. isegi, kui ma tihti alguses veidi skeptiline olen. siit tuli meelde, et "Öine rong Lissaboni" tuleb kiiresti läbi lugeda.
                                                                                                   foto: gudrun heamägi

kokkuvõtteks-ma ei saaks hakkama ilma täpselt sellise emata.

Ei, ma ei taha magama minna. Ma tahan terve öö Lana Del Reyd kuulata. vot. 

..peaks vist magama minema siiski..

suht kurb

you fit me better than my favourite sweater

Gramma said she'll leave the lights on for me
Gramma said the flags are waving for me
Gramma said that somewhere out there there's a good man, waiting for me
Gramma said she'll leave the lights on for me
Don't you know, you don't need a thing?
Gramma said that somewhere out there there's a good man, waiting for me

mu keha mõtleb vist, et on järjekordne suveöö, kus võib üleval olla. aga see ei ole nii! kuidas sa aru ei saa? see, et õues oli kell 11 õhtul 15 kraadi ei tähenda, et homme kooli pole. rumal keha.

lana del rey teeb uskumatult head muusikat, ma ei tea, miks ma juba varem ei hakanud kuulama. nüüd on ta võitnud mu südame, kõrvad, silmad, kopsud ja mis kõik veel. veenides voolab tema hääl ja rinnus tantsivad sõnad.   

oleks vaid see igakevadine õudus läbi, et saaks kergemalt hingata. 

selline tunne, nagu oleks mõtete kollektsionäär. aga need ei mahu albumitesse. kas keegi sooviks liigseid mõtteid endale? neid saab päris mugavalt kaminaservale või aknalauale sobitada, ei võta eriti ruumi ka. peaasi, et neist lahti saaks.

kui ma veel enda randmele lindu joonistan, siis ma vannun, et se sööbibki sinna. palun, tee seda. lenda mu käele, ma annan sulle kodu. mitte mingit puuri. lennata võid alati, kui tahad. aga võta mind kaasa, kui lähed. 

tahaksin sõita praegu rattaga mööda pirita rannajoont. seal on raudselt metsikult kena. tühjus, ilusad tuled ja rahutu meri. mul tuli üks uni meelde, kus ma sõitsin ka rattaga pimedas, aga see ei olnud üldse meeldiv. sees näris mingi rahutusetunne, nagu ei teaks, kas kohale jõuad või kas keegi ootab.

sellest tuli meelde, et lubasin unenägusid üles kirjutada. liiga palju, mida mäletada ja unustada. 

nüüd ma vajutan silmad kinni. kasvõi jõuga.

                                                                                                   foto Gudrun Heamägi

xoxo

 

Lololo

pidevalt on mingid väikesed peaaegu-maailmalõpud. aga nagu ma märganud olen, tulen ma neist alati võitjana välja tänu Jumalale. tavaliselt öeldakse selle kohta lihtsalt hea õnn. aga seda tunneb nii selgelt, kui asi laheneb hoopis teises dimensioonis. see on ebainimlik tugevus, tänu millele ma saan sirge seljaga lahinguväljalt lahkuda. mitte kordagi pole ma kaotanud. mitte kunagi pole Tema mind maha jätnud. isegi, kui terve maailm pööraks minu vastu, ei teeks see mulle muret. sest minuga on See, kes selle maailma loonud on. ma tahaksin sõnu, et kirjeldada lootust ja armastust, keda ma tunnen. tihti tahab innukas mõistus teisi usku rääkida, kukub läbi ja õpib siis jälle, et ainult Jumal saab südames midagi muuta, mis muudab inimest. vahel tahaks tervet maailma raputada ja üles äratada. see tundub lihtsalt liiga võimatu, et mõni ei näe, ei kuule, ei koge, ei tunne, ei taha tunda. seda head on nii palju, et tahaks kahe käega laiali jagada, aga osad ei taha vastu võtta. kuigi see on parim, mida tahta saab. 
ma arvan, et inimene kardab kontrolli kaotamist. meile meeldib olla iseenese kuningas, anda tegude eest vastust ainult iseenesele, näha kõike kindlalt enda silme ees ja teada, et kõik mõtted on viisakalt ja vaguralt meie peas kinni. et keegi ei mõtle meie elu peale, kuidas see minna võiks. 
igatahes. mina olen õppinud, et ma ei pea kunagi kaotama, ma ei pea kunagi lootusetust kogema, ma ei pea muretsema, kui mul on Jumal kõrval. see teeb mu elu nii ilusaks. 

late on a.m

 foto Gudrun Heamägi

 segased uned ja imelik hingeelu. nagu kaks erinevale poole tirivat joonistatud eeslit petlemmas maja seinal. siiski, põllkülas on käidud. metsikult armas tunne. nagu oleks kodus jälle, aga rahutus ei lase rahulikult olla enne, kui suvi tuleb. bastardid tulevad ja ehitavad maja minu lemmikkohta. võib-olla sain viimase korra seal kõndida, enne kui kõik see poolikute vutimunadega kaetud sammal üles kaevatakse. mu vanaarmastus on kõige valusam asi. sest inimesed hindavad uut. ja ma ei suuda sellega leppida. 

egotsentrism. aga ma ju armastan! mis ma 

teha saan?! mina pole süüdi.. vabandus, vastutuse 

äralükkamine, eneseõigustus. mida iganes. 

Mat isse  Ch agall  Pic asso  Russe ll

homme on kunstiajaloo töö

ma parem rohkem ei räägi, sest siit ei tule midagi huvitavat.

you don't know how lucky you are

Does he know who you are?
Does he laugh, just to know
what he has?

Does he know not to talk
about your dad?
Does he know when you're sad?

You don't like to be touched,
Let alone kissed.

Does he know where your lips begin?

Do you know who you are?
Do you laugh, just to think
what I lack?

Do you know your lip shakes
when you're mad?
And do you notice when you're sad?

You don't like to be touched,
Let alone kissed.

Does his love make your head spin?



Keaton Henson- You don't know how lucky you are

 

gudrun heamägi

pesemata aknad ei valgusta hästi

Gudrun Heamägi

andnud end RCHP (kõlab, nagu mingi kahtlane droog, aga vilunum silm leiab seose red hot chili peppersiga) võimusesse, asun üle kolme kuu (kolme kuu?!) jälle kirjutama. ei saa. blogi koputab õlale nagu mingi kohustus, kuigi ta ei ole ju. võib-olla ainult minu seatud.
mäluga on jälle jätkuvalt hirmsad lood. proovi, palju tahad, ikka leiad end olukorras, kus sulle saadetakse etteheitvaid pilke. kus sa teed haiget neile, keda armastad. sest sa lihtsalt ei mäleta. kui mul mälu vaja poleks, neaksin ta maapõhja.
raske on seletada neile, kes mäletavad. seda eneses pettumist, viha, lootusetust, mis kaasneb mälu puudumisega.

mõtteid on nii metsikult palju vahepeal kogunenud, et ma ei oska neid õiges järjekorras välja lasta. võtan vist asja rahulikult, nii on parim.

kuskilt tuli jälle haigus. ma olen neile nagu magnet. kuigi olen kuulnud, et need, kes noorena haiged on, on tervemad vanas eas. ei tea, kui palju seal tõde on, aga loodetavasti siiski natukenegi.

lugupeetud Alevi blogi lugemise tagajärjel avastasin, et mul on see unenägude üleskirjutamine kuidagi väga soiku jäänud. kui mitte öelda, täiesti kadunud. mitte, et ma tahaksin enda unefilmidest mingeid saatuslikke endeid välja lugeda, aga mulle lihtsalt meeldib meelde tuletada.
uni on nagu paralleelmaailm, kus sa ei põrku läbikukkumiste ja materiaalsuse piiridega. hea on tunda, et isegi, kui sa siin pole täiuslik, siis öösel vähemalt oled omaenese maailma kuningas. king in the castle, king in the castle

igatsen metsikult iisraeli ja kõiki ta võlusid.

lõpetan praeguseks. sellise umbes ninaga ei saa isegi korralikult mõelda.

(AGA juuni alguseni on 7 nädalat ja 2 päeva + kevadelõhn on olemas) juhhei!

väga ebanunnu

Mulle ei meeldi liigitada muusikat žanritesse. ma liigitan ainult selle alusel, kas mulle meeldib või mitte. hea muusika on see, mis minu kõrvu paitab, halb on see, mis kriibib.
Mulle ei meeldi muuseumis lugeda pikki tekste, mis seletavad teoste sügavamat olemust. ma tahan aru saada asjale kohe peale vaadates, ükskõik, kas siis minu kogemus läheb autori sõnumiga kokku, või mitte.
Mind ei huvita inimeste väline külg, sest seda saab nii kergelt muuta ja kohandada. ma tahan teada, mida hing tegelikult mõtleb, tahab ja näeb.
Mulle ei meeldi üleüldine laiskus. see, kui sa ei saa kedagi kuidagi midagi ette võtma ja kõige üle, mis pole sinu võimuseski, vingutakse.
Mulle ei meeldi elada elu täiuslikult planeerituna, sest see imeb elu põnevusest tühjaks nagu Edward metskitse. (ha ha. hea nali, tee veel)
Mulle ei meeldi, kui mind äratatakse meelega varem. nendel hetkedel võin lausa eluohtlikus tujus olla.
Ja kõige lõpuks.. mulle ei meeldi jukerdav internet. no lihtsalt ei meeldi.


aga mulle väga meeldib klooga järve ääres.
(pildi tegi gudrun heamägi)