Jumal on nii heaheahea. ma pole kunagi nii lähedal olnud nagu praegu. ja pole õnnelikum ka olnud. mu südant tõmbab nagu magnetiga Tema poole ja see on nii imeline tunne, sest ma ei otsi endale põhjuseid vastuseismiseks. see on nii imeline, mis Jumal teeb pidevalt ja iga päev. ja ma olen niiiniiii ootamas, mis Tal minu jaoks plaanis on.
ma ei räägiks sellest, kui ma poleks kõike seda läbi proovinud ja elanud. sest ma ei suudaks kokku valetada nii paljut, nagu ma olen kogenud ja saanud. see poleks lihtsalt võimalik
when we stab you in the back you turn around and hug us. Lord, who doesn't want to know you?
need ilusad sõnad olid maha puistatud kuskil youtube'is
siis, kui teistest tubadest kostub rahulik unesegune hingamine, on kõige parem.
peaaegu, nagu oleks üksi, aga kindlam.
kaara lamab, pea õmblusmasinalaua all. ma jälgin tema ebakorrapäraseid südametukseid, halli-mustaseguse karva liikumist käpa ja rinna ühinemiskohas. pehmed udukarvaga kõrvad liiguvad pahaselt kokkupuutest lauajalaga. ei tea, kas ta magab rahulikult? kas tema meeled on pingul, tabamaks väiksematki heli või ujub ta sügavas rahus uneaasadel, ajades jäneseid taga? ahei, jänesed pole vist seekord asjasse segatud. muidu künnaks ta käppadega õhku ja uriseks läbi une.
miski äratas. ta lakub uniselt käppa, vaatab mulle unesegase pilguga otsa ja jääb, pea üleval, lamama, silmad kinni ja suu lahti. ta ei mõista vist midagi, mis toimub. peale mõningast olukorra analüüsi otsustas ta tagasi magama minna. õnnelik koer. mina ootan siin siiamaani enda apelsinimahla. aga ma ei kaeba, sest praegu on hea.
aga ikkagi. miks kõige loomulikumad asjad peavad keerulised olema?
"Kui Johnny vastuse võlgu jäi, jätkas don: "Sõprus on kõik. Sõprus on rohkem kui anne. Ta on rohkem kui valitsus. Ta on peaaegu võrdne perekonnaga. Ära seda iial unusta."
Mario Puzo- Ristiisa
te tapsite koha, kus ma enda unistusi hoidsin. kuigi te muutsite selle kõigi hariliku inimeste normide järgi ilusaks kohaks, tegite te selle tegelikult tühermaaks. unistuste tühermaaks. ma peitsin sinna padrikutesse enda mõtteid. jätsin kibuvitsaõite alla lauldud laule. unustasin kaldale vaikseid hetki. see koht oli nagu aardelaegas.
ja teie lihtsalt julmalt juurisite mu laulud ja mõtted ja unistused ja hetked sealt välja. te rullisite raudsete buldooseritega üle minu kõige ilusamate mälestuste ja pagendasite kõik linnud, kes minu viisides olid pesa teinud. ma istusin kaks tundi seal kaldal ja nutsin kohtuotsuse pärast, mille te nii kergekäeliselt määranud olite. ma kallistasin segipaisatud maapinda ja lubasin, et kõik saab korda. ma valetasin nii endale, kui ka temale. ma ei suutnud lihtsalt hävitustööd uskuda ja tänu sellele tulid need sõnad kergemini huultele.
ma ei suuda enam enda jalgu sinna minema sundida. ja kui ma sinna kanti satungi, nöörib mu kõri häbitunne. häbi inimeste pärast, häbi üleüldise meelsuse pärast. mul on piinlik, vaadates väikeseid puid, mis on surutud võredesse ja mida jälgitakse hoolikalt, et võimalikult kiirelt kõrvaldada praagid. mul on piinlik, kui ma vaatan, kui piinlikult täpsete vahedega nad istutatud on. nagu vangistatud metsloomad. mul on piinlik, kui ma vaatan seda lagedust, mis seal laiub. kui ma vaatan linde, kes arglikult on kodukohta naasnud ja leidnud selle asustatuna.
ma ei taha sinna minna. ja siiski süda nutab siiamaani sinna maetud unistuste järele.
mis maa see on?!
kas süda sunnib inimest või inimene sunnib südant?
ma ei tea, kui kannatlikud südamed on, aga minu oma vahel annab alla. jookseb umbe. lõpetab võitlemise. ma ei tea, millest südamed toituvad, aga kui see on armastus, siis tahaksin vahel südame näljasurmast päästa. ilmselgelt on ta väga nõudlik pakutavas toiduvalikus. kui ta on otsustanud, et talle maitseb midagi, siis ei saa seda menüüst maha võtta, sest siis tuleb nälg, mis kriibib ja küünistab, kuni haavad on lahti. ja kuidas sa lapid südant, kui tema ümber on kondised kaitsemüürid?
pekki küll, pead sa siis nii valiv olema? aga kui ma nüüd aus olen, siis ära lõpeta ka, sest muidu jätad sa minu sisse tühjuse. elu on tühi ilma armastuseta. see ei ole klišee, see on tõde.
kui mu süda mind enam ei sunni, siis sunnin mina südant. sest muidu lihtsalt ei saa.
