õhtud metsas

ma avastasin, et minu kalli vana-vanaisa maalid olid pandud riigikogu valgesse saali. nüüd on meil käpp seal sees! lõpuks ometi!
mwahahahaha

aga tegelikult.
on lõppemas minu projekt: nädal maal
ja ma ei taha ära minna
kohati selle tõttu, et meil ei ole veel linnas paar nädalat kütet ja keskmine õhutemperatuur toas on 12 kraadi
kohati selle pärast, et siin on lihtsalt nii hea olla. üle mõistuse hea
eriti, kui sa oled kolm pikka päeva enda sista'ga ja ei pea lauseid välja ütlema, sest ta mõistab sind paremini kui sa ise
me käisime paldiskis, kloogarannas ja metsas seenel
püüdsime 8 puravikku
ja tantsisime õhtuti soojas köögis
love my life

ma ei arva, et hetkel rohkem minu elus midagi väljapaistvat selle kõrval olekski

päevad lõpevad nii vara, sest juba kaheksa läheb pimedaks
ilus on

foto: Gudrun Heamägi

ürgmetsik

mind ajab hulluks kui ma ei suuda kõiki tundeid sõnades väljendada. sest ma ei tea kunagi, kas keegi teine tunneb samu asju. võib-olla ma olen üksinda, võib-olla ma ei saagi kunagi teada, et on kuskil on veel minusuguseid.

Clarissa Pinkola Estés "Naised, kes jooksevad huntidega"
ma pidin lausa hundijahti sellele raamatule pidama, et seda raamatukogust kätte saada enne kedagi teist. aga see oli seda tuhat korda väärt

ma rebisin endalt naha ja nüüd olen ma lind

käsi ei tõuse enam kirjutama. kõik mõtted kas tulevad, läbivad aju seedeprotsessi ja visatakse siis välja või leiavad endale lihtsalt mugava nurga ja jäävad sinna isiklikuks kasutamiseks.
ma kardan vananemist samal ajal kui vananen.
selle suvega on rohkem hirme pinnale roninud kui kunagi varem. võib-olla sellega olengi ma enda mõtteaega kulutanud. hirmudest läbinärimisega. kunagi muutun ma lõksuks iseendale. mõistuse trellid ja eluaegne.
me kardame, et me muutume kunagi kellekski, kes me ei taha olla
kas võib midagi tobedamat olla?
ja samas nii hirmutekitavat..

kõik küsivad, kas ma olen kurb. aga ma lihtsalt mõtlen. isegi mitte midagi adekvaatset või nime väärivat.

kuigi tõesti, sügis on siin. ja melanhoolia on sellega alati lähedalt põimunud olnud. ma ei tea, miks ta siin on. aga ma olen juba harjunud igasügisese rutiiniga.
see aeg, kui ma ei tahaks muud, kui olla üksi vihmases muumiorus. istuda paadisillal ja vaadata udu mere kohal. ja lihtsalt lasta sügisel olla. seista. sügis on alati paigal olnud. kevad liigub paremale, suvi üles, talv alla, aga sügis jääb liikumatuks.
mul on kahju, et muumitrolli raamat on enamike kujutluspildis midagi lapsikut ja naiivset. kuigi selles on mingit lihtsameelsust, on see puhas. mitte rumal, vaid elutark naiivsus.
tove jansson on geenius.

ma tahaks tänada nii paljude inimeste eest, et nad lihtsalt olemas on
me saame liiga palju
me ei vääri pooltki sellest
ja ikka võtame me seda iseenesestmõistetavalt
aga aitäh siiski

ma lähen nüüd enda kõige huvitamasse ossa päevast- unne.
(oh ja muidugi ei saa mainimata jätta, et otsa kool võttis mind südamlikult oma õpilaste hulka vastu!)

armastan
elu
vahel võib ju

post

kui kõik sõdurid keelduksid sõtta minema, ei saaks sõda toimuda
ja kui me suudaksime iseend armastada, ei tapaks me teisi
et saada midagi, mis meie arvates veel täiuslikkusest puudu on
aga algul me jälestame omaenese hinge
sest me ei erista teda enda ihadest
ja maailm õpetab meid armastama neid ihasid
aga mitte iseennast
ega teisigi
me ei otsi enam täiuslikkust, et olla teistele täiuslikud
vaid ainult endale
aga me otsime uusi põhjusi, miks me seda siiski pole
me andume aina uutele eesmärkidele
kuni need üle pea kasvavad 
ja siis pole enam meid
on vaid meie eesmärgid
mille saavutamisega me arvame end muutvat aina paremaks
aga tegelikult loome vaid pinnast uuele sihile
ja mõned surevad enne, kui jõuavad tagasi enda juurde
missioonide pikkadelt eksirännakutelt
kartes seista silmitsi iseendaga
kes korraga on kui kohtumõistja
paguluses olnud hing
võib nüüd täieõiguslikult naaseda
ja tal on viimaks õigus
ka midagi öelda
 

sing it again

ma veel mõistatan ja püüan aru saada, kuidas muusika saab nii tugevalt inimesele mõjuda. kuidas see täiesti süüdimatult tirib välja tundeid, mida sa ei teadnudki, et sellel hetkel sinus peitub. kuidas suudab heli tekitada tunde, et oled armunud?
see ei ole normaalne

kuidas mingi suvaline meloodia tekitab minus tunde, nagu hing paisuks sees ja oleks valmis väljasaamiseks kasvõi ribikondid purustama. ja kuidas mingi viisikatkend suudab mind pööraselt õnnelikuks teha ning vastupidi.
muusika kätkeb endas absoluutselt kõiki emotsioone. niiet kui oled tundetu, siis muusika annab sulle kõik, mis vaja.
tihti ma ei saa aru, kas mul on mingi tuju sellepärast, et ma kuulan mingit kindlat muusikat või kuulan ma seda muusikat, sest mul on mingi kindel tuju. no ütle nüüd. 
ja miks ta mõjub inimestele nii erinevalt. miks see laul, mis täidab mind pealaest jalatallani jookseb kellelegi teisel ühest kõrvast sisse ja teisest välja? maitse asi. maitse asi.. misasi see on.. segu sinu hoiakutest, üldsuse mõjust, sõprade eelistustest, lapsepõlvest, isiklikust hingeelust, ja tuhat teist asja, mida ma ei oska nimetada. ja hetketujust, kuigi selles ma väga kindel pole. aga ma olen kindel, et ma jumaldan muusikat.



kui maailmas oleks ainult muusika ja mina, siis ma jääksin ellu. 

Esperanza Spalding- You know I know

ilusat und

that's what i do for living

nuhutan vaikselt õhku, libistades end samal ajal osavalt ja hääletult hämarusse. keegi ei märganud. siin on veel liiga valge, et saaksin julgelt tegutseda. üleüldse ka need mööda maapinda rändavad värvilised valguslaigud tekitavad minus ebakindlust- tundub, nagu ajaksid nad mind taga mööda mu hämaraid radu, olles valmis mind iga hetk paljastama. märkan läheduses liigikaaslasi, kes saadavad mulle jahedalt julgustavaid pilke. noh, muidugi. ise nad ju ei teagi, mis tõeline jaht on. need on need, kes jäävad turvalisse valgusse. kes on valinud kergema tee. kohati on mul neist lausa kahju- vaatan haletseva pilguga, kuidas nad  end vaoshoitult  tõelise elu eest peidavad.
kuid siis! mu nina tabab ootamatu lõhna ning sirutan kaela välja, lootes, et ehk mu nägemine osutub sama teravaks kui haistmine. nii see kahjuks siiski ei ole. pean taaskord pimedalt usaldama enda meeli, mis lausa karjuvad- saak on lähedal! hingan veel paar korda rahulikult sisse ja välja ning sukeldun siis vaikse hüppega eesolevasse pimedusse. 
olen küll harjunud sellise jahiga, kuid siiski on algul raske kohe kindlaks teha, kustpoolt kandub minuni see hõng, mis paneb vere mu soontes kiiremini jooksma. pealegi ei aita see suits kohe ka kuidagi kaasa. mõttetu õhutäide.
mul on treenitud pehme kõnnak, et maapind mind ei reedaks. mul on teravamad kõrvad, kui kellelgi teisel. mul on kullisilmad, mis jäävad pimeduses märkamatuks. mul on lõhnataju, mis rändab kaugemale kui kõik mu muud meeled. ma olen suurepärane kiskja.
liigun mööda vaikselt mööda maapinda, aeg-ajalt varjudes inimeste selja taha. nad on pahaaimamatult osa minu suurejoonelisest jahist. tunnen, kuidas mu ärevus kasvab ning peaaegu lahvatab minust üle, kui näen viimaks saaki- kaugel, kuid kindlalt olemas. nüüd tuleb kõige pingsam osa- ligihiilimine. kui siiani ei tohtinud keegi mind näha, siis nüüd ei tohi keegi teadagi, et ma üldse eksisteerin. ma olen madalam kui maa, läbipaistvam kui õhk, hääletum kui vaikus. mind peaaegu polegi.
ja siis ma hüppan!
selle poole sekundi jooksul näen nende silmis üllatust ja hirmu. 
kui raban nad enda haardesse, lisandub sinna ka paanika ja trots. üks vingerdab mu sülest välja ning teeb meeleheitliku hüppe. see saab talle ka saatuslikuks. rumalad- mõtlen. neil on targem mulle kohe alistuda. sest pääsu pole enam niikuinii. teen kindlaks, et mu saagil poleks mingit pääsemisvõimalust ning keeran otsa tagasi, endal tunne, nagu oleksin alistanud kümme omasugust.
ma tunnen võidurõõmu ning kerget üleolevust, kui naasen hämarusest. jah, vaadake! vaadake, millega mina hakkama sain! ma ei varjagi enda saaki- las vaatavad. las imetlevad. ma väärin seda.

poen kahe ukse vahelt läbi ja panen klaasid metalsele riiulile. nõudepesija ütleb, et läheb suitsule. kehitan õlgu ja istun väsinuna toolile, et veel hetk puhata enne, kui naasen sinna poolpurjus pidutsejate keskele, kelle tagant ma purke, pudeleid ja klaase ära pean koristama.
üks värviline prožektor leidis mind läbi kahe ukse vahelise prao.
muigan kergelt- see on väljakutse

aga mitte kunagi

ma ei tahagi

Kui olen kunagi lõpuni aus-

kas siis tahad mind enam tunda

Sest mul on palju

palju siin hinges

mille nägusid

isegi mina ei julge näha

ja kui ma korrakski

kaotaks end käest

siis teaksin, et

kui ärkan

ja olen üksi

ja sind pole-

siis sa nägid

ja aitäh, luuletused, et te hakkate tulema just siis, kui mul on kõige vähem aega, et teile aega anda. unustage need lõputud õhtud, kus mul midagi teha pole

hämaras elu sügaval

Mu peas taas üleöö
on igavene sügis
nii märkamatult tulnud ta
näe- jälle hallad maas

ja kesk oktoobrinõmmi
vanas valges majas
hing ilma eluloota
mornilt vait ja kurb


Mehis Heinsaar "Sügaval elu hämaras"

ma otsin luules hetki, mida ma tundnud olen, aga pole osanud neid välja öelda. 

leht-lehe haaval täidavad need luuletused tühjad kohad minu minevikus ja tulevikus. aitäh