chasing dawn

kui kohutav tunne on, kui sind paisatakse mitmekümne kilomeetri kõrguselt vabalangemisse. maa lähedalt on kerge. kõrgelt mitte. selle ajaga suudab tuhat mõtet peast läbi käia. kujutad ette, kuidas maapind sind vastu võtab, kuidas gravitatsioon su kallid kondid purustab. mis küll järgi jääb. hunnik putru.
see hetk on piisavalt hirmus, et meelde jääda. isegi, kui sind poolel teel kinni püütakse. ikkagi sa ei suuda mõelda lendamisele ilma selle tühja õõnsuseta, mis su sisse tekib. never again.
kui mõistusel oleks võimalik mõned asjad maha matta. igaveseks mulla embusesse. see mahamaetu poleks hauakivigi väärt.

senikaua kuulame kanye westi 808s & heartbrake'i, mis on maksimaalselt hea kraam.

dawn please

praegu on küll selline tunne, nagu oleks allveelaevas. tahaks pinnale tõusta, aga vesi surub mind aina sügavamale ja rõhk aina suureneb. siin on päris pime. laevasilmad valgustavad kaugele maapõhja ulatuvaid mägesid, mille vahel minu laevuke on pisike nagu sääsk. kalad on kõik kuskil kõrgemal, nad ei söanda ujuda siiakanti. merekoletised. kas nad on ainult müütides? väristan õlgu, kui mõtlen, et võin täiesti pahaaimamatult sõita otse tema avali lõugade vahele. ma ei pruugi märgatagi, kui üks hetk olen osana sisikonnast. see oleks see klišee hetk, kui ma süütan seal tiku põlema ja koletis sülitab mu välja. vaevalt, et mu laevast midagi alles jääks. huvitav, kas ookeanisügavustes üksinda hõljuda on hullem, kui minna kaotsi kosmoses? vaevalt. siin pole valgust. keegi liigutas minust paremal. ma ei näe midagi. süda hakkab puperdama ja jalad kaotavad oma kandevõime. juhin allveelaeva otsustavalt eemale sellest teadmatust elukast, kes mind ja mu laevukest pimedusest varitseb. ain't gonna catch me. ütle nüüd, et see on tõsi. palun ütle. laevatulukesed teevad nähtavaks meremägede ilusad reljeefid. kui ma poleks nii üksi, siis ma imetleksin seda. praegu on ainuke eesmärk leida üks turvaline koht, kus oleks valgust.
metsa küll, kui pime siin on..

**

You are the hole in my head
You are the space in my bed
You are the silence in between
What I thought and what I said

You are the night-time fear
You are the morning when it's clear
When it's over your start

You're my head
You're my heart

No light, no light in your bright blue eyes
I never knew daylight could be so violent
A revelation in the light of day

You can choose what stays and what fades away
And I'd do anything to make you stay

No light, no light
No light

Tell me what you want me to say
Through the crowded islands
Crying out at me
In your place there were a thousand other faces

I will disappear in plain sight
Heaven help me
I need to make it right
You are the revelation
You are to get it right
And it's a conversation
I just can't have tonight

You want a revelation
Some kind of revolution
You are the revelation

No light, no light in your bright blue eyes
I never knew daylight could be so violent
A revelation in the light of day

You can choose what stays and what fades away
And I'd do anything to make you stay

No light, no light
No light

Tell me what you want me to say
But would you leave me,
If I told you what I've done

And would you leave me
If I told you what I've become
'Cause it's so easy,
To sing it to a crowd
But it's so hard, my love
To say it to you, all alone

No light, no light in your bright blue eyes
I never knew daylight could be so violent

A revelation in the light of day,
You can choose what stays and what fades away
And I'd do anything to make you stay

No light, no light
No light

Tell me what you want me to say
You are the revelation
You are to get it right
But, it's a conversation
I just can't have tonight
You are the revelation
Some kind of resolution.

You are the revelation.
You are the revelation
You are to get it right.

But, it's a conversation,
I just can't have tonight.
You are the revelation
Some kind of revolution
Tell me what you want me to say

Florence + the Machine- No light No light

foto- Gudrun Heamägi

please allow me to be your anti-depressant

mis on õnnelikkus? kas sellele saab üldse silte külge panna või naelutada seina külge ja siis öelda võidurõõmsalt: ahhaa, sain su kätte. vaatame nüüd, mida sa endast kujutad. ja siis piinata õnnelikkust nii kaua, kuni ta järgi annab ja avaldab enda tegeliku olemuse. mõnel mehel on vaja, et tal oleks täiuslikud inimesed, uus mersu ja pungil täis pangaarve, et ta üldse saaks seda mõtet mõlgutada, et päike paistab ka tema peale. mõnel suudab üks möödalendav mälestus teha südame nii rõõmsaks, et ta lubab endal õnnest nutta. miks mõni päev üles ärgates on kohe nii hea olla? kõik läheb nii hästi. ja teinekord tundub, nagu klammerduks katastroof su jalge külge ja raskendaks uniselt samme. kust läheb piir, mis peaks inimest õnnelikuks tegema? kas piirid on ehk ainult meie peas. siis neid vormitakse selle järgi, mis üldsus paika paneb. üldsus, mis koosneb üksikutest inimestest. kelle järgi nad siis jooksevad, kui nemad ongi kõik?
lähme, viskame varvast teisele poole. lähme teeme endale südametunnistuse järgi seadusi ja muudame end õnnelikuks imelike asjadega, mis on meile tähtsamad, kui maailm. kus iganes. peaasi, et mitte seal voolu keskel. ära peta ennast sellega, mis sind õnnelikuks teeb. keegi ei saa seda paremini teada, kui sinu oma hing.
ja kui nemad väidavad, et teavad, siis tee nad lolliks enda südamereeglitega. tee nad madalaks, et nad näeksid, kui madalal nad on enda kõrgusel.
ole ise, mõtle ise, tee ise. siis sa oled õnnelik, sest sina tead kõige paremini, mida selleks vaja on.


aga kas te teate, et eestlasedki räpivad hästi?


aga teate, et eestlasedki räpivad hästi?

catch a butterfly

inimesed minu ümber väärivad hindamist. nad on parimad.
nemad panevad mind naeratama, hoiavad mind, kui olen katki, loovad mulle unustamatuid mälestusi, kasvatavad mind, panevad mind tihti unustama eneseväärikust, on minule aardelaeka eest, jagavad minuga kõike. inimesed, keda ma saan usaldada. mina pole neid piisavalt hinnanud, minu süda on siinkohal süüdlane. ma annaksin paljut, et tagasi saada kõik hetked, mis ma hooletult mööda lasknud olen. kahjuks minevikku tagasi ei saa. õnneks tuleviku saab.
ma armastan teid meeletult ja ma üritan, ma tõesti üritan teid hinnata nii kõrgelt, nagu te tegelikult väärt olete.

green lights

Eile õhtu oli.. vägevaim kogemus minu elus.

liblikad joovad kilpkonnapisaraid

kas sa oled esimesel kohtumisel inimesed ära tundnud? teadnud nende käitumismaneere, häälekõla, näojooni ja olekut?
see ajab segadusse. sest sa ei tunne neid. ei ole nendega veetnud veel viit minutitki, aga hing ütleb, et oled alati tundnud. sa oled harjunud nende nägudega, sa ei otsi silmadega sealt midagi uut. sa ei tunne, et peaksid pingutama
eelmist elu mul polnud. ja vaevalt olekski terved suguvõsad jälle uuesti kokku sündinud.
sellest küsimus.. mis see on?
äkki see tähendab, et need inimesed on õiged? sest see oleks kõige loogilisem seletus. siiski.. võib-olla ma vaid tahan, et nad oleksid õiged. aga siiski.. mõtteid??

ma ei luba endal nuriseda. aga väga raskelt häiriv on, kui sa püüad kulda anda, aga teise inimese kätte satub sopp. see sööb mu väikeseid ajurakke, sest mõistused on erinevad ja mõte ei jõua samal kujul teise juurde. meie õhk on nii saastatud, et mõte jõuab teel mustaks transformeeruda ja tegu pookida endale külge autode väljaheiteid.
sellepärast ma sõidangi jalgrattaga..

.______.

Jumal on nii heaheahea. ma pole kunagi nii lähedal olnud nagu praegu. ja pole õnnelikum ka olnud. mu südant tõmbab nagu magnetiga Tema poole ja see on nii imeline tunne, sest ma ei otsi endale põhjuseid vastuseismiseks. see on nii imeline, mis Jumal teeb pidevalt ja iga päev. ja ma olen niiiniiii ootamas, mis Tal minu jaoks plaanis on.
ma ei räägiks sellest, kui ma poleks kõike seda läbi proovinud ja elanud. sest ma ei suudaks kokku valetada nii paljut, nagu ma olen kogenud ja saanud. see poleks lihtsalt võimalik

when we stab you in the back you turn around and hug us. Lord, who doesn't want to know you?
need ilusad sõnad olid maha puistatud kuskil youtube'is

lochness

siis, kui teistest tubadest kostub rahulik unesegune hingamine, on kõige parem.
peaaegu, nagu oleks üksi, aga kindlam.

kaara lamab, pea õmblusmasinalaua all. ma jälgin tema ebakorrapäraseid südametukseid, halli-mustaseguse karva liikumist käpa ja rinna ühinemiskohas. pehmed udukarvaga kõrvad liiguvad pahaselt kokkupuutest lauajalaga. ei tea, kas ta magab rahulikult? kas tema meeled on pingul, tabamaks väiksematki heli või ujub ta sügavas rahus uneaasadel, ajades jäneseid taga? ahei, jänesed pole vist seekord asjasse segatud. muidu künnaks ta käppadega õhku ja uriseks läbi une.
miski äratas. ta lakub uniselt käppa, vaatab mulle unesegase pilguga otsa ja jääb, pea üleval, lamama, silmad kinni ja suu lahti. ta ei mõista vist midagi, mis toimub. peale mõningast olukorra analüüsi otsustas ta tagasi magama minna. õnnelik koer. mina ootan siin siiamaani enda apelsinimahla. aga ma ei kaeba, sest praegu on hea.



aga ikkagi. miks kõige loomulikumad asjad peavad keerulised olema?

teokarbid rannal

"Kui Johnny vastuse võlgu jäi, jätkas don: "Sõprus on kõik. Sõprus on rohkem kui anne. Ta on rohkem kui valitsus. Ta on peaaegu võrdne perekonnaga. Ära seda iial unusta."

Mario Puzo- Ristiisa

---- seen

te tapsite koha, kus ma enda unistusi hoidsin. kuigi te muutsite selle kõigi hariliku inimeste normide järgi ilusaks kohaks, tegite te selle tegelikult tühermaaks. unistuste tühermaaks. ma peitsin sinna padrikutesse enda mõtteid. jätsin kibuvitsaõite alla lauldud laule. unustasin kaldale vaikseid hetki. see koht oli nagu aardelaegas.
ja teie lihtsalt julmalt juurisite mu laulud ja mõtted ja unistused ja hetked sealt välja. te rullisite raudsete buldooseritega üle minu kõige ilusamate mälestuste ja pagendasite kõik linnud, kes minu viisides olid pesa teinud. ma istusin kaks tundi seal kaldal ja nutsin kohtuotsuse pärast, mille te nii kergekäeliselt määranud olite. ma kallistasin segipaisatud maapinda ja lubasin, et kõik saab korda. ma valetasin nii endale, kui ka temale. ma ei suutnud lihtsalt hävitustööd uskuda ja tänu sellele tulid need sõnad kergemini huultele.
ma ei suuda enam enda jalgu sinna minema sundida. ja kui ma sinna kanti satungi, nöörib mu kõri häbitunne. häbi inimeste pärast, häbi üleüldise meelsuse pärast. mul on piinlik, vaadates väikeseid puid, mis on surutud võredesse ja mida jälgitakse hoolikalt, et võimalikult kiirelt kõrvaldada praagid. mul on piinlik, kui ma vaatan, kui piinlikult täpsete vahedega nad istutatud on. nagu vangistatud metsloomad. mul on piinlik, kui ma vaatan seda lagedust, mis seal laiub. kui ma vaatan linde, kes arglikult on kodukohta naasnud ja leidnud selle asustatuna.
ma ei taha sinna minna. ja siiski süda nutab siiamaani sinna maetud unistuste järele.

mis maa see on?!

kärbes kõrbes

kas süda sunnib inimest või inimene sunnib südant?
ma ei tea, kui kannatlikud südamed on, aga minu oma vahel annab alla. jookseb umbe. lõpetab võitlemise. ma ei tea, millest südamed toituvad, aga kui see on armastus, siis tahaksin vahel südame näljasurmast päästa. ilmselgelt on ta väga nõudlik pakutavas toiduvalikus. kui ta on otsustanud, et talle maitseb midagi, siis ei saa seda menüüst maha võtta, sest siis tuleb nälg, mis kriibib ja küünistab, kuni haavad on lahti. ja kuidas sa lapid südant, kui tema ümber on kondised kaitsemüürid?
pekki küll, pead sa siis nii valiv olema? aga kui ma nüüd aus olen, siis ära lõpeta ka, sest muidu jätad sa minu sisse tühjuse. elu on tühi ilma armastuseta. see ei ole klišee, see on tõde.

kui mu süda mind enam ei sunni, siis sunnin mina südant. sest muidu lihtsalt ei saa.

tantsivad jalad

kõik vaimud on mind maha jätnud.
kirjutamisvaim, muusikavaim, õppimisvaim, luuletamisvaim, vaim, kes paneks mulle kindlad sihid silme ette.
kõik.
läinud.
ja ma tunnen end päris üksiku ja abituna ilma nendeta.
mind jäeti vaikust kuulama, kuigi kunagi ei ole täiesti vaikne. tegelikult hääled on kodused. mitte need, mis mu peas on. aga hääled ümberringi. hordide kaupa rohutirtse, kes kõõluvad okstel ja hõõruvad tiibu kokku. maja nagisemine. üksikud mööduvad autod. jah ja siiski.. hääled mu peas, kes kamandavad mind mõistusele ja magama.

täna lugesin, et usaldus on nagu rasedus. teda kas on või ei ole. ei saa natuke rase olla.

Utøya

see ei ole CSI, see ei ole GTA.
ja just see on kõige hirmsam

stormy

ma nii mõttetult üritasin ja pressisin ja surusin, et hoida kõike koos, aga üks hetk ma sain aru, et kui ma lahti lasen, saan ma keskenduda millelegi palju olulisemale. viimastel nädalatel on õiged asjad õigete nuppude peale minus vajutanud. ma olen ausõna õppinud selle aja jooksul rohkem, kui ma neljatunnisest keemiaõpiku lugemisest omandan. ja midagi palju vajalikumat.

tänase jutluse mõjul käis üks neist klikkidest ära. Ago rääkis sellest, kuidas vaenlasi armastada. mitte, et mul neid otseselt oleks, aga mingis mõttes iga inimene, kes haiget teeb või kellega on viinamarjad hapud.
armastus on relv. see on selline üleolek, mis ei upita, aga teeb tugevamaks. see jätab vaenlased viis sammu tahapoole, sest sina oled juba edasi liikunud. mis mõtet on kallata teist sama tõrvaga üle, mis ise said? kättemaks ei ole tugevus. see näitab jõuetust ise otsustada ja mitte lasta tunnetel enda eest tegutseda.
oleks mul ainult praegu tugevust nii palju, et ületada ennast ja anda armastust nii palju, nagu ma hetkel kindel olen, et suudaksin. siis ma oleksin nii uhke, nagu ma kunagi enda üle pole olnud. ja ma arvan, et ma poleks ainuke.

ma ei saa aru, kuidas on võimalik Jumalata kõndida. ja miks läheb nii kaua mõistmaks, et ta lihtsalt ootab, et süda oleks avatud. kogu aeg. iga freaking kord ma õpin seda nagu uuesti. kui palju ma sain, kui ma palusin. peaaegu ei palunudki, aga ta nägi need mõttevärahtused ära ja andis. miks on nii raske rääkida sellest, mis südant täidab ja elus hoiab? ma ei tea. võib-olla on see minu nõrkus, sest mõnel inimesel voolavad sõnad nii vabalt välja.
ma sain aru, et ma klammerdusin mõttetult inimeste külge, samal ajal, kui mul ei olnud piisavalt aru peas, et Jumala külge klammerduda. nii loll. mitte ükski inimene ei saa anda nii palju, kui tema. sellepärast ma pettusin ja kurvastasin ja kahtlesin. samal ajal tema nii kannatlikult ootas, et ma räägiksin temale, mis on mu mured. sest mu süda ei tahtnud neid kohe kuidagi välja anda. aga Jumalaga on lihtne, midagi ei jää varjatuks. ma ei pea sõnagi ütlema ja ta näeb, mõistab ja aitab. millest selline armastus, et oodata nii kaua ainult minu järgi? ma ei tea. ei saagi vist kunagi sellest aru. aga vähemalt on mul üks asi, mis ei kõigu mitte kunagi. milles ma ei pea kunagi pettuma. mis kannab mind ükskõik, millest läbi.
ma tahaksin, et teised minu ümber tunneks seda tunnet. sest sõnadega pole võimalik seda kirjeldada ja minu suu koperdab. kui kõik seda tunnetaksid, ei oleks keegi lootusetu, kurb ega skeptiline. see poleks lihtsalt võimalik.
pekki, kuidas ma tahaks, et mul oleks oskust seda niimoodi väljendada, et ma tõesti saaksin midagi selgeks teha.

ma nüüd pean suutma enda piire ületada.

they got the Moon but I'll conquer the Mars

ma teen endale ise õnne.
saite nüüd
ma tantsin ja laulan vihma käes, kuni ma olen jälle õnnelik. ma söön tikreid, kuni olen jälle õnnelik. ma nutan, kuni olen jälle õnnelik. ma luuletan, kuni olen jälle õnnelik. ma kuulan vihma, kuni olen jälle õnnelik. sest see, mis sa ise lood enda ümber, on see, mis sa oled. ma tahan enda ruumi, kus mind ei saa katki teha ja puudutada. ma ei taha praegu nukrust. ma eraldan ennast, jooksen eemale ja peidan ennast uttu. kurbus kaotab jäljed ja loobub minu jälitamisest. ma naeran koos endaga, sest me saime hakkama.
praegu võiks tulla kassbuss ja viia mind põldude kohale sõitma. tahaks jaapanisse.
kõik teed viivad õnnelikkuseni.

“Tõelise tahte tee on kõikidest kõige ohtlikum. See nõuab ülimat tähelepanelikkust ja tõe järgimist, sest ühelgi teisel teel pole võimalik nii lõlplikult ära eksida.”

-Michael Ende "The Never Ending Story"

sooritasin väikese varguse, aga see lause on väga tõsi.

ma tegin akna pärani lahti, et öö sisse lasta. paratamatult toob ta endaga ka ööliblikaid, kes hiljem ei leia enam väljapääsu ja pekslevad arutult vastu lambikuplit. ma ei hooli sellest, las tulevad. ma ootaksin avasüli ka kõiki öökulle metsast. ja ma uinuksin nende malbe huikamise saatel. mul on juba kaks ööliblikat toas. üks puges voodi alla. ma ei tea, miks.
üks niiske karvaga koer pistis nina mulle sülle, et teha end nähtavaks. ta niuksus väga paljutähendavalt, proovis määdžikut teha ja mind sundida ust avama. aga ei, kallike, tänased rebasejahid on läbi.

saad aru. ma armusin sinu muusikasse. igasse nooti ja igasse pausi. jah, sinu käega paberile kirjutatud sõnu ma laulsin vihma käes keerutades.


sa oled astronaut

jää

no mis komme see on teiste asju enda omaks muuta ja neid probleemideks paisutada?

pühapäeval posti ei tule

kes endale auku kaevab, see ise sisse kukub.

mu kirjutised on läinud aina mõttelagedamaks. ja seda rohkem ma tunnen, et tahaksin midagi öelda, aga sõnad ei tule õiges järjekorras ja sõbralikult välja. poolel teel hakkavad kaklema ja ekraanile jõuavad ainult tugevamad, kes teised lihtsalt ära sõid. kus on mu kirjutamisvaim, kes vahepeal ustavalt jälitas igal pool? läks puhkusele, on avarii tõttu haiglas, kodused probleemid, murdis jalaluu. ma võin talle palju vabandusi välja mõelda, et varjata tema mittekohalolekut. et lihtsalt endale sisendada- mind pole üksi jäetud. kena küll, praegu saan hakkama, aga kui see jätkub, siis ma ei nõustu seda enam uskuma. ja siis? siis ma harjun sellega, et teda polegi.

harjumine on üks kohutav asi. see on sama rõve, nagu petersellitee. aga tee pole paratamatus, harjumine aga on. inimene võib kõigega harjuda, see on kuskil tema loomuses kinni. pole vahet, kas sind pekstakse, piinatakse või armastatakse- sa harjud nende kõigiga. üks hetk lihtsalt avastad, et see on saanud loomulikuks, sa ei vaevu enam selle vastu võitlema või seda märkama. see ei tähenda muidugi, et su tunded selle kohta peaks muutuma, aga mingi punktini on su iseloom jõudnud, kust edasi ta enam ei roni. kuigi siiski, mõnel ikka ronib küll. sellistele inimestele vaatan ma alt üles. võime rutiinist läbi murda on minu arvates imetlusväärne, sest see tähendab enda endale allutamist. kõlab utoopiliselt, aga on tõsi.
rutiin ei pruugi paha olla, kui see on igapäevane postkasti kiikamine, koolimaja külastamine või jooksmine, aga halb on see, et rutiin ja harjumine on nii üksteise külge põimunud, et ei saa aru, kus on pead, kus sabad.
ma päris tõsiselt kardan harjumist. mõlgutan peas küll mõtteid, et ma saaks paremini hakkama, aga kui ikka päriselt asi kätte jõuab, hiilib see nii vaikselt kohale, et ma elan edasi õndsa teadmisega, et seda seal pole. ja siis olen ma harjunud. harjunud sellega, et ma ei harju.
ma olen nõus vaid olema harjunud sellega, mis head toodab.

aga jätke meelde- pühapäeval posti ei tule!
(see oli nüüd küll eelkõige minule)

liblikas sai toast välja

kas sa tuled nüüd, uni? kui nalja teha tahad, siis ära tulegi. niigi on jäänud ainult neli tundi veel. otsusta ära nüüd- tuled, ei tule?
älä nyt leiki kanssani, eksole.

MA EI TEA

jajah, ma ei saagi teada mingi lähema saja aasta jooksul.
aga kas tead? mul on savi. ma olen nii rebel lihtsalt.
tegelikult ma pole rebel. kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ma lihtsalt unustan. unustan sünnipäevi, nimesid, võtmete asukohta, kõnesid, kellaaegu. ka tähtsaid asju, mis peaks pidevalt kuklale koputama. ma unustan reklaamipausi ajal filmi, mida vaatasin. ma unustan poole tee peal, kuhu ma suundusin. hingata unustan ka, kui midagi liiga ilusat näen.
fakt on see, et asi pole selles, et ma eri hooli. võinoh.. vahel siiski on ka, aga see pole ülekaalus.
ma tahan mäletada, aga ainukesed asjad, mis minu pähe kinni jäävad, on mingid hetked, mis ei pruugi isegi tähtsust omada.
ma ei saa aru, kuidas ma ehitatud olen. palun, kas ma saaksin näha detailplaneeringut, ehk siis saan asjadest sotti.

tule, lähme jookseme silmapiiri poole

minul on üks suvi ja see on väga hästi alanud.
ma ei osanud ettegi kujutada, et meie klassitripist hiiumaale võiks midagi nii head kujuneda, aga need kaks päeva olid imelised. minu parim klassiekskursioon üldse.

kõige ilusam asi üldse on, kui meri ja taevas sulavad kokku ja silmapiir kaob. selles on midagi nii lummavat, et see vallutab mu täielikult. ma seisaksin kümme tuhat aastat ühe koha peal ja vaataksin elavhõbejat merd ja taevast, millel on nii hägused piirid, et ei saa aru, kas seal on vesi või õhk.
ma jookseksin üle vee, et püüda kinni silmapiir, mida pole. täiesti haige, kuidas selline asi minult hinge röövib. ma suudan ainult õhku ahmida ja vaadata, vaadata, vaadata, vaadata..
kuidas on võimalik midagi nii ilusat luua?
ahjaa, kõik on ju võimalik

ma armastan seda, kui inimesed ei võimutse ja ei arva endast liiga palju, sest tegelikult armastatakse meid igatühte täpselt sama palju. ja meil pole mingit õigust end upitada, sest üle plangu me niikuinii ei näe.

laura marlingu hääl on terve aasta oodanud, et täita suveõhtuid. et muuta need pikaks ja sügavaks.
ma ei suuda öelda, kui õnnelik ma praegu olen. tähed ei saa endas hoida nii palju head, kui minul praegu on. sõnad ja laused on nii nõrgad, et lähevad katki sellise koorma all.
suvi on minuminuminu!

hambavalus koer

üks pisike tornaado on tekkinud. ja ma saan vaid kõrval seista ja vaadata, kuidas see tõmbab üles maju ja puid, lõhub neid tükkideks, pillub laiali.
ta kasvab kogu aeg. ja siiski sa pimedalt väidad, et seda pole olemas. et ma kujutan asju ette. kuidas ta saab mitte eksisteerida, kui ma näen ja tunnen teda?
aga sina oled tornaado keskmes, kus on nii täielik tuulevaikus, et su juuksekarvgi ei liigu. vahel on tõesti raske aru saada, kui oled tuulekeerise südames. sest sinu lähedal pole midagi katki.
palun, palun, lihtsalt kuula mind ja usu, et sinu vaikne spot seal kuskil ei ole tegelikult paradiis. ümber möllab torm. saad aru? torm! ja enne, kui sa arugi saad, oled sa kaasa haaratud ja sind pillutakse käsikäes kivide ja koerakuutidega.
kui ma nii palju ei hooliks, jätaksin ma su südamerahuga sinna, kus sinu meelest on parim. aga kuna minu süda ei luba niimoodi, siis ma olen hästi tüütu ja sarkastiline ja muretsen ja mõistan hukka. ja palun ikkagi, kuigi ma tean vastust juba enne küsimust.
sa oled tornaado embuses.
no kuidas sa aru ei saa?!?

kreeta-mükeene you suck

tule, õppimisisu. ma annan sulle täiesti vabad käed. võid tulla nädalaks ajaks, ma teen sulle enda toas pesa. hambaharja annan ka eraldi. sa võid kasvõi kaks korda päevas pesus käia ja ma jalutan sinuga pargis. palun lihtsalt.. tule!

oeh mis on saanud enesedistsipliinist ja muust värgist? lännu.

aga üks nädal. üks ahastusseajav nädal veel ja siis on nii hea jälle kõik. raibe küll, kuidas ma need asjad korda saan? okei, no worries. no worries. You've got my back and that's all I need.

trallalallalalalaa. ma laulan näkku ebakindlusele ja kahtlustele. eat that.

flyflyflyfly

ma luban, et varsti on see päev, kui ma võtan sul käest kinni, vaatan sinu silmadesse ja näen seal peegeldumas seda, mis minus hingab. ma tahan üle kõige, et see oleks nii. ma annan kogu oma jõu, kõik enda ressursid, et see hetk tuleks. ma võitlen sinu eest, kullake. ma võitlen ka siis, kui ma ise olen kaotamas. sest mul on liiga palju sulle näidata. ma ei taha, et sa jääksid ilma ühestki neist hetkedest, mida sa tegelikult kogema peaksid. sest sa oled liiga hea.
see on hetk, kui mu isekus kaob sügavale taskupõhja ja ma lihtsalt tahan, et sina saaksid astuda samale teerajale, millel mina kõnnin. ma lihtsalt tahan sulle
parimat. isegi, kui sa sellest aru ei saa. ka siis, kui mina panen pange, siis palun. ole selles kindel.
ja kui sa ütled, et sa ei taha, et ma prooviksin, sa ei taha, et ma võitleksin, siis ma teen seda ikkagi. ma ei tee välja sinu sõnadest, sest minu südame jaoks oleks see kuritegu, kui ma sind ilma jätaksin millestki nii ilusast. ma ei saaks niimoodi enam elada.

varsti ma võtan su käest kinni ja vaatan sinu silmadesse. ja seal põleb sama tuli. sama soojalt, sama tugevalt. pillub sädemeid ja praksub. sa naeratad, aga mitte mulle. ma tunnen su peopesas sinu südamelööke, mis tuksuvad samas rütmis, kui minul.

sa ei kujuta ettegi, kui väga ma seda päeva ootan.

foooooo

mind on ikka nii lihtne õnnelikuks teha. piisab vaid päikesest, merest ja kaarast minu kõrval. ja hetke pärast jooksen ma juba temaga mööda rannaäärt. ta silkab madalates lainetes ja päike sillerdab pritsmetel. ja ma olen niii õnnelik, et ma tahaksin karjuda. lihtsalt näidata kõigile, kui hea mul on. ma jooksin, nagu aetaks mind taga või nagu jookseksin millegi hea poole. ma naersin üksindusse, sest mu suu ei suutnud kinni püsida. ma tahtsin joosta, joosta, joosta, joosta. joosta välja see rõõm. sest seda oli liiga palju. ma pidin kuidagi ju selle ära kasutama. ei, ma ei tahtnud sellest ilma jääda, aga kui rõõm tuleks tükikaupa, oleksin ma igale vastutulevale inimesele pakikese kätte pistnud ning siis kiiresti minema lipanud. pühapäevakingitused.

vestlesin krishnapoisiga. ta oli kahtlaselt beno sarnane

sleepwalker

ma olen uneskõndija. pidev, pidev udu ja hägune ümbrus. unenägu aheldab liiga palju enda külge. ma näen tuhandeid, miljoneid, miljardeid uneskõndijaid enda kõrval. meil ei ole sihti. me kõnnime mööda katuseservi, kõõlume tornides, teadmata, milline oht meid tegelikult varitseb. me ei tea, et vaid sentimeeter meie varvastest eemal on sügavik. me ei näe, et sinna on nii kerge kukkuda. sest unenäos on kõik korras. kõik nii muretu. sa ei peagi pingutama. tee kõike, mis pähe tuleb. ela, ole, vihka, armasta, tapa, ilutse, lõpeta, võida, täida enda südamesoove, mis ei tule südamest. sest kindlasti kõik, mida sa tahaksid, on hea. no doubt.
nii lihtne on igavesti unne jääda. lennata reaalsusest üle. sisendada endale, et kõik, mis sa teed on vaid unes. ükskõik, mis halvasti läheb, on nullitud, kui sa üles ärkad.
uni on salakaval asi. mitte kunagi ei suuda sa teda kinni püüda, kui ta ligi hiilib. see pole võimalik, sest kui ta juba on sinu juures, oled sa tal peos.
uni tapab reaalsuse. aga vahel saad sa aru, et see ei ole päris. hüppad alla akendest, et üles ärgata.
mul on tunne, et nad ei saa aru. või saavad, aga ei taha kohtuda reaalsusega. nad võitlevad, et jätta endale see elu, mis rahuldab nende muutuvaid vajadusi. võitlevad, et mitte päriselt näha. lasevad ennast unenäo võltsilt sooja embusesse. sest nii on ju parem. on?
aga ma ei taha magada. ma sain aru, et see on unenägu. ma tahan sellest välja murda, enne, kui mu jalg sügavikku vajub.
KUS ON AKEN?!

Qu Qu

rahu rahu rahu.
kõik joondub õigesse rivvi, midagi ei jää kuskile suvaliselt vedelema.
kõik saab täiega korda. jah

kepsutan mööda tänavat. äkki tuleb meelde, et mul ei olegi kümmet kampsunit seljas ja puud ei ole paljad. süda hüppab rõõmu pärast rinnust välja. püüan ta kinni ja peidan kiiresti jaki alla, et keegi ei näeks.
võimatu. ma tahaks öelda seda sõna viis tuhat korda. aga õnneks kõik on võimalik. selle olen ma juba pika praktika jooksul selgeks saanud.
võimalik. suvi on võimalik. päriselt

bring me a flower, bring me two. after all, I only want you

keegi oleks pidanud eile kellaseierid kinni püüdma. just sellel hetkel, kui me railiga batuudil lamasime ja päike noolis nahka. me naersime ja kujutasime ette, et see on unenägu. ma avastasin, et midagi halvemat on iseenesest hea ette kujutada. sest kui sa taipad, et see pole päris, hüppab süda rinnus. jah, me üritasime ka 28. juunit ette kujutada, aga see ei kestnud kaua. kirsika istus, saksa keele töövihik süles. see rikkus veidi meie hilisjuuni idülli.
ma tahaks ühte paari tiibu, millega lennata üle nende 5 nädala ja maanduda 14. juunil katariina kirikus, süda ärevil kohe tuleva vabaduse pärast.
nädalavahetusel me läheme koju. ma olen terve talve oodanud, et saaks sillal istuda ja kive vette pilduda. aed on kindlasti nii lilli täis, et kuhugi pole astudagi.

ma ei tea, kuhu ma lähen. mul ei ole aimugi, mis minust saab. aga ma võtan kaasa enda unistused. lasen rooli võtta ja juhtida, sest ma ei jaksa muretseda.
see on kurb, kui mõnest inimesest jäävad ainult mälestused. kui sa proovid, aga kuskil on tulnud midagi vahele. midagi, mis rikkus selle täiesti südamest-südamesse. sa ise ei märganudki seda pragu, mis sisse lõi. sa ei tea isegi, mispärast see juhtus. need mälestused on ainult head, aga teevad ikka nii haiget enda täiuslikkuses.

ma olen tihti nõutu. liiga tihti ma ei tea, kuidas käituda nendega, kes on kõige lähemal. kelle kõiki mustreid peaks teadma. vahel ehitatakse enda ümber mingid lollakad müürid, et keegi sisse ei näeks. aga see ajab ahastusse, kui sa oled juba sees käinud. kui sa tunned peaaegu kõiki nurki ja üks hetk seisad sa silmitsi kiviseinaga. nagu oleks ma üks nendest, kes on terve aja kõndinud ükskõikselt mööda. aga ma ei ole ju. inimesed kardavad usaldada, aga nõuavad, et neid usaldataks. kas pole nõiaring? mida te siis tahate? ühesõnaga.. inimesed ajavad mind segadusse

aga meil on päike, kastanilehed ja katus
varsti me sõidame ära. suvesse.
ja laulame seda laulu

you've got a fast car, i wanna ticket to anywhere

-mind kisti ühe hetkega mu reaalsusest. järgmisel sekundil seisin ma kaljuserval, varbad ohtlikult üle ääre. tuul ulgus mu ümber nagu kurb koer ja pilved kogusid ennast, et katta kõik päikene, mis mind paitada võiks. vaatasin alla. vähemalt poolteist kilomeetrit siledat kiviseina. lained viskusid vihaselt vastu seda ja tapsid ennast hetkega, et anda uutele teed. vahetevahel vaatas vee alt välja mõni terav kivi, naeratas mulle õelalt, otsekui öeldes, et ootab mind. oleksin tahtnud neile näkku karjuda, et mind nad kätte ei saa. et ma ei kavatsegi läbida seda pooltteist kilomeetrit vabalangemist. aga kui mu tasakaal äkilise tuulepuhangu mõjul ebakindlaks muutus, tundsin ma enda igas rakus, et just see oli tulemas.
tegelikult ma olin kahes kohas korraga. mu reaalsustaju oli nüristunud, ma kõndisin, rääkisin, naersin, jooksin, nutsin, aga see oli ainult sisseprogrammeeritud. samal ajal võitlesin ma hirmuga, teades, et väikseimgi liigutus võib mind alla lennutada. külm tuul tahtis minu hinge pugeda ja jäätada vereringluse. aga mul oli veel mõistus. jah, kui palju ma olen teda kirunud. anna andeks. ta ütles mulle, et ära võitle, sa ei saa hakkama. lase võidelda.
aita mul usaldada. aita mul usaldada. aita mul usaldada. aita mul usaldada.
lugesin kaljuserval mantraid. lained olid ikka veel vihased.
mitte miski ei olnud enam reaalne. ka reaalsus mitte.
ja siis äkki. mind paisati sellise hooga pikali, et ma ahmisin õhku. ja kui ma silmad lahti tegin, polnud kaljust jälgegi. mul oli mu reaalsus. mis ei olnud enam õhuke ja kaduv. mis oli irooniliselt sama kindel, nagu kalju, millel seisnud olin.
ma ei suutnud muudmoodi, kui ma nutsin õnnelikkusest. nutsin kõik hirmu ja valu riismed välja.
süda üritab blokeerida mõtet, et valu on hea. sest see pole minu mõte.
valu on hea, kui teda pole.
praegu on ta hea
HEAAAAAAA

teate vä

teate? teate siis või? ei tea? aga ma tean.
kõik on nii hea.
homme hakkavad Piiblipäevad.
yessyessyesssssss
mind on jälle üles ehitatud. jah, ma üks õhtu lammutasin ennast. ja siis järgmine päev avastasin, mis ma endaga teinud olin. meeltesegaduses ja kurbuses olin ma tirinud kõik kivid oma kohalt. imestusega ma avastasin, et nende vahel polnud isegi tsementi. aga nüüd ma sain tõesti aru, milline peab õige kindlus olema. kivi kivi kõrval, tsement kindlalt liitmas, peab see ulatuma unistuste kõrgusele. see peab ulatuma isegi kaugemale, kui unistused. see peab olema täiuslikult kindel kindlus. see peab särama ja kiiskama valgusest, mis selle akendest paistab. niiet. täistuledesse.
Jumal on imeeeeeline. täiesti uskumatult hea ja jagab kõike, mida palud.
just nendesse kätesse olen ma valmis usaldama oma ainukese elu, sest ma tean, et seal saab see täiuslikuks.
džiiisasssah

ja suvi on ka. tahaks õnnelikkusest kiunuda

dancing

ma saan ingveritee üledoosi varsti.
lihased vinguvad isegi sellise pisikese pingutuse peale, nagu klaviatuuri näppimine.
kevad on ja ei ole. on ja ei ole. on, ei ole. on vist ikka. isa läks maale, et meid haigeid kodus kadedaks teha. niisiiz me sisustame päeva erinevate ilusate blogidega, mõttetu lobisemise ja muusikaga
öö oli üks segane värk. mitte ei saanud aru, millest ja miks ma nii palju mõtlen. nagu mõttes sonimine.

james abbott mcneill whistler on üks geniaalne kunstnik.
ma tahaksin tema piltides ära eksida, istuda samas paadis salapärase mehega, hingata paksu niisket udu sisse ja vaadata kaugeid tulesid.

päike sirutub läbi kardinate minu poole. tahaks vastu sirutuda, aga jaksu pole. siiski.. varsti on suvi ja ma saan päevad läbi päikesega tantsida. ma pakin lahti enda kingad ja kleidid ja jään ootama

aye, i looove that.

see on üks kahtlane tunne. ma avastasin ta eile õhtul kodu poole jalutades, kui mu telefon pakkus mulle the killersit, tänavad olid tühjad ja miski ei seganud mõtlemist. ma üritasin haarata, kuidagigi saada mingit aimu temast. aga ta voolas mu sõrmede vahelt nagu vesi. lippas mu ees nurga taha ja ma nägin ainult kaduvat varju. ma ei näinud isegi tema kanda. ainult teadmine, et ta on nurga taga. aga ta on olemas.
kui keegi küsiks, mis see on..ma vastaksin, et ma ei tea. ta on ainult minu jaoks. teda ei saa paljundada, jagada, kopeerida. ta on mingi ühtekuuluvustunne, mingi nukrus, mingi ilu, mingi tõde. ta tuleb täiesti ootamatutel hetkedel, täiesti hääletult. ma peaaegu ei tunnegi, et ta mu selja taha hiilib. ta on nagu kummiliim, mis võib lõputult venida ja distants kahe kokkuliimitava asja vahel võib olla suur. aga kui need kaks on koos, siis liidab see liim nii tugevalt.
ma pole kindel, kust ta alguse sai. kas ta on alati olemas olnud.
aga ma tean enam-vähem, millal ta tuleb. mul on võtmed selle juurde olemas.
kuigi vahel, kui luku lahti keeran, seisan vastamisi tühja toaga.
kokkuvõttes. ma ei tea mis see on. äkki see pole isegi tunne. võib-olla ma lihtsalt tunnen seda, aga tegelikult teda pole olemas? aaah. sa ajad mu mõtted nii umbsõlme, mis iganes sa ka poleks..

mcfjmcjfcmfjcmfj

ma olen täis midagi uut. ma ei ole jõudnud seda veel nii põhjalikult uurida, kuid ma siiski tean, et see on seal olemas, sest südames hõõgub midagi. ma olen leidnud nii palju uusi asju, et vanad hakkavad hajuma. muutuvad tuhmimaks ja tuhmimaks ja üks hetk neid enam ei eksisteeri. aga ma teen neile värava lahti, et nad saaksid minna. sest mina neid enam ei vaja, siin südames pole enam neile vabu kohti. kõik istmed on täis. etendus võib alata.
ma ei tea, kas see on hea, aga ma olen ära harjumas nende asjadega, mis valu teevad. need ei kaeva enam südames nii sügavale. ja ma tunnen süümekaid, sest ma ju tean, et see ei ole nii. ma ei saa enam aru, kas see olen ikka mina? äkki on see mingi sissetungija. kes on tegelikult nii erinev, aga kelle salajast sissehiilimist ma ei märka. ja siis ta toimetab seal südames omapäid, paneb kanalid teistmoodi jooksma, muudab lainepikkuseid. ja üks hetk mulle tundubki, et ma ei saa neid signaale kätte, mis mulle saadetakse. või saan siiski, aga need peidetakse kuhugi taha nurka. kus nad ootavad õiget hetke, et saaks tagasi päevavalgele tulla. MA ei tea. ma EI tea. ma ei TEA. sõnarõhud väljendavad nii paljut. lisavad sarkasmi, kurbust, nõutust, ükskõiksust. naljakad asjad..

my body can burn but my heart is fireproof

ma näen aina rohkem Jumalat enda ümber. kuidas ta silub teed, lükkab rajale tagasi, poeb hingedesse, teeb imesid, vabastab.
Hulja tripp oli imeline. sealt ma alustasin uuesti, seal ma leidsin koha, kuhu ma kuulun. siiski see ei ole hulja :D
ma austan kindlustunnet. ma annan talle teed, et ta saaks kasvada ja õitseda. ma ei kavatse lahti lasta, öelge, mis tahate. ja kui mu süda on seda juba täis, lasen ma tal täita ka enda kopsud, kondid, vere ja hinge. lõpuks olen ma kindlus. üks suur kindlus kalju peal. oh boy ma ootan seda
kevad on. tuli. eile õhtul nägin pimedas aias isegi märtsikellukesi, kes ennast läbi lume sirutasid. ja kraadiklaas näitab isegi varjus 7-t. punasel poolel. juhhuu
nüüd võib enda keldri ees ootavale rattakesele juba möödaminnes sadulale patsutada ja öelda, et varsti.. varsti saab välja.
ta kindlasti rõõmustab sama palju, kui mina

miks ma ei kirjuta enam nii pikalt? mis on juhtunud
(pildil on Hulja. kuidas sa ära ei tundnud?)

raining skies

mina ei kutsu seda laiskuseks või vastutuse mittevõtmiseks. mina kutsun seda usalduseks. jah, just selle usalduse tõttu ma olen nii palju võitnud. nii palju kinnitust saanud. nii palju tänanud. mu Isa andis mulle kõik kommid letilt, mida ma palusin. ta teadis, et mul oli neid vaja. ta pani mulle südamesse ühe hiigelsuure kindluse. võimalik, et isegi lossi. ja ma tean, et need kommid, mida ma saan, on kasulikud. need ei riku mu söögiisu, ei pane kõhtu valutama.

kui ma silmad kinni panen, kuulen ma kaht südant tuksumas. ma tean, et ma olen ühe neist varastanud. ja mul pole absoluutselt süümepiinu, sest ma tahan seda hoida nii sügaval liha ja luude embuses, kui võimalik. ma koon enda veenide võrgustiku selle ümber ja ei lase tal ära joosta. man.. i feel so powerful

panic at the disco- vices and virtues on üks parimaid albumeid üldse. respect

shadowfeet

hakkan just silmi kinni pigistama, et ära kaduda. otsin turn off nuppu ja ei kavatse paluda kellelgi ennast hiljem jälle vooluringi lülitada. süda on rutakas endamisi närviliselt pomisema. ta ei taha, talle ei meeldi. ta ei nõustu alla andma, aga ei suuda ka vastu võidelda. ta palub sõnatult. ta ei räägi enam minuga, vaid kellegi teisega. mina kuulen südant vaid vaevu. või ei taha kuulda.. ja just siis, kui mu näpud on leidnud selle pisikese punase nupu ja on valmis õrnalt vajutama, võtab keegi mu käe ära. ma olen nii üllatunud, et ei hakkagi vastu. ärkan nagu unenäost. mis tähtsus sellel nupul üldse oli? kus on mu kõrvad südame jaoks?

i CURSE that headache

sa oled ilus. sina, sina sina ja sina. kõik te olete ilusad. ma vaatan iga päev nägusid enda ümber ja ma ei suuda uskuda, kui geniaalselt erilised need on. pole kahte täiesti analoogset. ja siiski on igaüks nii ilus.
i'm beautiful in my way
'cause God makes no mistakes

Lady Gaga sõna on seadus.
see on nii suurepärane, kuidas inimesed täiustavad üksteist, enda annetega ja enda olemusega. iga hing on kordumatu ja me peaksime neid täpselt nii võtma.

püüdsin tähe pildile

One day soon I'll hold you like the sun holds the moon
And we will hear those planes overhead
And we won't have to be scared

ma ei saa aru, kas on või mitte. kas kasvab või kahaneb. kas on õige või vale. kas õigustatud või illusioon. kas jääv või ajutine. kas mina või keegi teine.
vaevan pead liiga palju
lootsin, et juba kevad tuleb, sest vastasmaja ees olev auto hakkas lume alt välja sulama, aga kus sa sellega. hakkab hoopis sadama.. lund.
tähed nihkuvad kogu aeg. mul on tunne, et suur vanker kukub varsti alla. where's gravity?
ma armastan seda, kui on tühi saal, klaver ja mina. kui ma kuulen, kuidas noodid ringi tantsivad ja viis kajab pimeduses. mulle meeldib põgeneda sellesse
üksindusse, sest seal olen ma õnnelik.
kui inimesed on ümber, ei ole päris sama. klaver on tagasihoidlik, ei ava enda hinge mitmele korraga. sellisest puust ehitatud.
või klaver ja trummid
seda ma ka armastan.
siis laulab klaver julgelt

Chopin'i leinamarss on üks ilus teos.
ma tahan sellest lõputust ringist ükskord välja murda. minna vastassuunas, mitte algusesse tagasi. minna sinna, kuhu mina tahan. mitte sinna, kuhu saab.

aga siia tuli mu kallis kirss, kellega me veedame öö.
see kõlas.. imelikult.
aga ilusaid unesid

südasüdasüdasüdasüda

ta tuli nii vaikselt hiilides. nii tasa, et ma ei märganudki, kui ma juba tema haardes olin. ta embas mind peaaegu puudutamata, siiski oli ta kõik, mida ma nägin ja tundsin. ta täitis mu meeled kõige ilusamate mõtetega, seisis minuga koos ja vaatas, kuidas meri end jääst lahti lainetab. kuidas veepind rahutult enda uut elu avastab.
ma ei lugenud minuteid, aga ta oli minuga pikalt. kauem, kui ma harjunud olin. siiski ma tahtsin, et ta jääks. sest ta oli täpselt see vahelüli, mis eraldas mind algusest ja lõpust. sellel hetkel oli ta nii enesestmõistetav, kuid ma ei jätnud siiski teda tähele panemata. ma ei saanud aru. ei tundnud, kui ta ära läks. ta laskis mu käest nii õrnalt lahti, et mu sõrmed tundsid veel kaua aega tema jahedaid näppe enda vastas. ja kui ma pea keerasin ja pilguga teda otsisin, oli kõikjal pimedus.
hämarus oli ära jooksnud. jätnud enda pikad jalajäljed lumele ja minu väikesele kuumale südamele.

what what

sellest hetkest praegu tuleb ajalooline.
mitte ühtegi enesehaletsuspostitust enam, sest see on haleeee
.oli ka aeg aru saada :D

mul on friiiking hea tuju. ma vist tantsin

ettevaatust, auto

pime ei tea, kuhu poole ta läheb. tal ei ole aimu eesmärgist, lõppsihist. ta ei näe isegi enda jalgeesist. pime kobab enda valge pulgaga vastutulevad asjad läbi. ta peab igaks juhuks kõik läbi proovima, sest ta ei näe, mis need on ja kas need ehk kahju teevad. pimedale ei ole abi teisest pimedast, sest nad ekslevad mõlemad, ainsaks pidepunktiks kaaslane kõrval.
nägija teab, mis tee peal ta kõnnib. ta teab, mida vältida, sest näeb, et see on kahjulik. tema jalg on kindel, teab pinnast enda all. nägijale on kõik avatud. tal on palju täisväärtuslikum elu, sest ta mõistab ümbrust.

kujutle nüüd 4 miljardit pimedaid üksteisest sõltuvana maailmas ringi ekslemas

she held a beating heart on her palms

aga mis siis, kui ei oleks uhkust, isekust, ahnust ja võimujanu? kui kõik tahaksid üksteisele vaid head. kui elu oleks vaid südamest- südamesse. kui kõik öeldaks ausalt ära, mitte tagaselja. kui saaksid usaldada ka kõige juhuslikumat tänaval vastutulijat, mitte ei peaks end kindluse mõttes varjudesse peitma. kui inimene päriselt armastaks enda ligimesi.
ma olen avastanud, et üks asi, mida ma tõesti täiest südamest vihkan, on vägivald.
jah, ma vihkan, jälestan seda. mida on üldse kunagi vägivallast head sündinud? mitte midagi. sest kurjast ei saa head tulla. see käib vastu kõigile seadustele, mis eksisteerivad. kurjus on nõiaring. keegi lükkab esimese doominokivi pikali ja sealt läheb see edasi ja edasi..ja edasi. kuni selleni, kui doominokivi kukkudes see jälle püsti lükatakse. kui tehakse risti vastupidist oodatule. kui halvale vastatakse heaga. see on O. lõpp.
neid on nii vähe, kes suudavad end piisavalt ületada, et panna punkt. sest inimestena me oleme nõrgad, tegutseme ainult enese vaatepunktist. kui meie saame haiget, peame me selle kuhugi välja valama. kätte maksma. panema kellegi tundma, mida meie tunneme. sest see on lihtsaim viis, kuidas leida jälle rahulolu.
see ON nõrkus, kui sa teed halba. sest sa alandud enda omakasupüüdlike mõtete ees, teenid kuulekalt midagi, mis sind hetkel valitseb. tunnistad, et see kurjus on sinust võimsam ja vägevam. isegi, kui sulle tundub, et oled olukorra peremees.. see tunne on petlik. sest suur oled sa siis, kui sa suudad enda kiusatused hävitada.

me oleme liiga laisad, liiga mugavad, liiga isekad, et teha head.
jah, see on süüdistus.

sest kui inimesed viitsiksid.. ei oleks meil kõike seda pahna, mis praegu toimub.

-suu ja süda peavad olema üksmeeles. suu ei tohi rääkida seda, mida südames ei ole. sest suuga teeme suure linna.. ja pilvelossid hajuvad tegelikult juba kerge tuulega. niiet. leia üksmeel. ära vähemalt valeta endale ja teistele.

we were here.

seisan kruusast kragiseval bussipõrandal. aknast väljas on kõik ühtlaselt hallikassuitsune. ma ei saagi aru, kas see on sellest, et akent pole pestud või ongi nii. päike kumab väsinult läbi udu. jah, ma tahaks ka, et see talv juba läbi saaks. liiga pikalt on olnud, vaikselt hakkan ära harjuma. tahan kleite kanda, rohus püherdada ja jões sukeldada. tahan olla näkk ja uputada ennast elusalt vasalemma jõe sügavikesse. ronida veest välja ja panna enda saba päikese kätte kuivama. laulda vee all, ajada pisikesi hõbedasi kalu taga, peita ennast vetikatesse ja luurata jõekarpe, kes ei saaks millestki aru. tahan lamada veel päikesesoojal maanteel ja otsida tähistaevast Uudut ( minu ja raili poolt lapsendatud päris massiivne täheke. tegelikult ta nimi on Vega, aga see ei loe). ma tahan neid õhtuid, kui päike on just kadunud metsa taha ja taevas on veel ühelt poolt oranž ja selja taga on juba öö. ja rohu peal on udu, kus on kindlasti peidus haldjad. aga sa ei leia neid kunagi, sest nad on nii kiired ennast lehtede vahele ära peitma. ja siis sa keerad selja, jätad enda taha viimased päikesetükid, lõgistad rihmaotsa ja kaugelt rohu seest kappab sinu poole koer, kes on just käinud rebaseradadel. ta juhatab tee koju, ise kogu aeg kõrvale põigates ja hetkeks ära kadudes. sa leiad hämarusest maja täpselt sealt, kuhu tema jätnud olid. kindlana, soojana, vaiksena seismas ja ootamas. ja köögis saab teed teha!

ühesõnaga- tahaks rattaga sõita.

diferente

eile.. eile oli üks haigelt lahe õhtu.
sain Püha Vaimuga ristitud, koos kaili, kirsi ja lisannaga. ja tead. see oli imeline.
mul oli peale seda tunne, et tahaks lennata.

ma tegin midagi valesti. ja ma tean suurepäraselt, mis see on. ma vaatasin enda süütegudele näkku paberilehtedelt, alles siis mu süda nõustus täielikult tunnistama seda, mida ta kergelt mokaotsast poetanud oli. ja siis ma otsustasin, et for my own sake, ma ei tee enam seda.
eilne päev oli suhteliselt sisukas ja mõtlemapanev

elu on ikka veel nii hästi. kuigi mõni inimene topib sellesse järjepidevalt nõelu, aga pole hullu.

rainbows.

cosmic love

üldiselt.. ma olen väga õnnelik, et see tagasilangus ja mõneajaline masendus piirdus eilse õhtuga. et ma suudan leppida sellega, mis on ja päike paistab ikka varvastele.

sõrmed on külmad ja taustal mängib jacqueline du pré, kes on väga imeline naine. kuulan ja mõtlen, kui valusalt maksavad geeniused enda nii täiusliku ande eest. enamjaolt. nad on nagu langevad tähed, mis korraks siit maailmast täistuledes läbi kihutavad ja hetke pärast kustuvad. aga jätavad helendava raja taevasse, mida näevad kõik järgnevad põlved ja mõtlevad samu mõtteid, nagu mina siin. vaatavad ja võrdlevad seda helendust enda ümber olevaga. avastavad kergelt kibeda kurbusega, et see ei ole isegi maha jäetud rajast kirkam. mis siis veel tähest rääkida..

ma sain tänu kätlinile sellise inspiratsiooni ja tahte midagi teha. õmmelda enda sõrmed rakku. sest tema, tema on imeliselt andekas. ja mina ei suuda ära oodata, et saaks midagigi teha. natuke..lihtsalt.. proovida.

tell me why

miks ei või kunagi miski päris lõpuni parim olla? miksmiksmiks.
miks ei või see halb asi olla piisavalt väike, et ta ei trügiks üle heade asjade. ei kataks neid. ei neelaks neid enda sisse..
üks asi tegi mind siiski täna väga õnnelikuks. see oli kätu.
aga praegu tuleb let the right one in . ja see on väga hea-
paka

tulbidtulbidtulbidtulbid ja roosid ka

mul on niiiiii hea elu
tegelikult ka.
laupäev oli võrratu. raili korraldas mulle enda juures sünnipäevapeo. see oli ilgelt armas temast. ja keset aliast tuli üks inimene, keda oli täpselt vaja selle päeva imeliseks muutmiseks. ja kokku see oli kõik nii heaaaa!
ma ei tea, kuidas ma olen juba nii pikalt nii õnnelik olnud. tavaliselt ma loksun väikeste vaheaegadega kahe seisundi vahel.
ja järgmine nädal saab puhata ja ma vb lähen sinti ja üldse on liiga armas kõik. tähendab, mitte liiga. mulle sobib.
iga hommik on nii ilus. ma kannatan isegi külma selle nimel ära, et kissitada silmi päikese käes ja tekitada endale pettekujutlust, et kohekohe on kevad. ja siis naeran enda totra mõtte peale, kui hingeaur kondenseerub mu sallil ja tekitab sinna õhukese jääkirme. uskumatu, et ma väiksena magasin tundide viisi 35 kraadises külmas. nojah, aga mis sul seal ida-soomes ikka muud üle jääb.
ma tean! sööd kõhu kuuseokkaid täis ja lähed talveunne. kahjuks mu pere seda eriti ei harrastanud..
ma..lähen teen nüüd kõike head, mida jõuab teha enne tuttu tõmbamist.
(elu on nii hea
ja uue telefoni sain ka (mis ilmselgelt mängib ka oma rolli. ihihi)
ja marquezi sain ka)
ja Jumal on ilgelt imeline.

()()()()()()()()()()

vahepeal ma märkan, kui erinevad on inimesed ja inimesed. kui hea on olla nende keskel, kes saavad aru. ei esita küsimusi. ei tee tobedaid märkusi. ei vaata sind imelikult ainult sellepärast, et sa teed midagi, mida nad ei mõista. ma ei loe ennast mingiks intelligentsemaks või erilisemaks klassiks, aga peab tõdema, et inimesed grupeeruvad selle järgi, kas nad mõistavad või aksepteerivad kunsti, või mitte. sest piisavalt on neid, kes põlgliku pilguga vaatavad sinu kogu hingega tehtud tööd ja küsivad, et mis selle mõte on? miks sa seda teed? mis asi see veel on??
ja püüa siis rääkida ja selgitada, et sa teed seda selle pärast, et sa tahad. et kõigel ei pea olema näkku karjuvat mõtet. et kõigest ei peagi aru saama
need küsimused ajavad ahastusse
tekitavad mõtte, et kas inimene on piiratud või lihtsalt ..ei saagi aru.
sellepärast hoiavadki ühesugused inimesed kokku. tekivad väiksed kogukonnad. sest seal sa oled omasugustega, kes ei võta sind imelikuna
jah, kunstiklassis on hea käia.

*suurepärane

täna oli kõige ilusam valgus üle pika-pika aja.
päike ronis tervenisti korterisse sisse, täitis kõik pimedad nurgad. istusin klaveri ees, näoga tema poole ja kissitasin silmi. ta oli nii hea ja nii soe

nägin unes keskpäevast tähistaevast. see oli nii ilus, et võttis õhku ahmima. üritasin leida reha tähtkuju, aga puud olid ees ja väravast ei saanud välja

i got a pocket, got a pocket full of sunshine
i got a love and i know that it's all mine

palju kergem on õnnelik olla
olge õnnelikud
see võtab kõik koorma ära

haven't you heard that i'm the new cancer

ma nägin vist kõige halvemat und
piinlik öelda, aga ma tõesti kohutavalt kartsin ka peale ärkamist
ja kõige jubedam on leida peaaegu identne tegelane kuskilt juudi muistenditest..

ma mõtlesin, et.. oleks äkki vahelduseks hästi õnnelik? kuigi segavaid tegureid on päris palju. aga siiski. ootaks elult parimat ja loeks kodus istumist õnnistuseks, mitte needuseks. teeks hästi palju häid asju, oleks hästi tubli.
mission happy

lying is the most fun a girl can have without taking her clothes off-
makes my heart beat its rhythm.

aga nüüd ma sukeldun loodetavasti ilusatesse unedesse

kallid olete

ära hõiska enne õhtut

sest ülejärgmisel hommikul võid sa end avastada veel ühe uue viiruse küüsis ja nautida veel üht nädalat kodus..
splendid.

circus

see maailm ümberringi on millegipärast nii üles ehitatud, et inimene peab pidevalt tõestama enda tugevust. tegema head nägu, kui asjad on tegelikult nii halvad, kui olla saavad. võitlema, kui ta tegelikult on kaotanud eesmärgi ja sees valitseb vaid tühjus. naeratama, kuni ta on teiste omasuguste keskel. haavatav, ettevaatlik, aga kõigile teistele näiliselt vastupidav ja allaandmatu. kas inimesed kardavad nõrkusi näidata? kindlasti. karjas annaks see võimaluse sind välja süüa. jätta sind saatuse hooleks. üksik hunt ei saa hakkama. aga inimene ei ole ju hunt.
mida ta kardab?

violet fireflies

homme saan ma üle pika aja ometi välja. cheers(drink to that)
ei, ära tee seda parem

täna oli üks hea päev, üle pika aja
ma ei taha vist kodu mõni nädal enam näha, kuigi kahtlustan, et sellega võib tekkida väikeseid raskusi, arvestades mu alaealisust ja peaaegu-rahatust.
ma kardan jälle hüpata enda 12-tunnisesse tööpäeva otse nädalaajasest kodusklemisest. eelmine kord oli nii räigelt raske. ega seekord vist lihtsam ei tule.

meie graafika läks virru 4. korrusele üles. avamise ajal olin haige. homme põikan läbi, vaatan, kuidas teises keskkonnas välja näeb. kindlasti midagi sensiatsioonilist. kuigi kui nüüd aus olla, tulid need väga harašolt välja.
ja kuivnõel on lihtsalt.. heaaa. täpselt see, mida ma armastan. põhjalikult läbitöötatud pinnad ja süvenemine. kuigi tušist ja sulest ei ole siiamaani ükski tehnika mööda rebinud :p
kunagi väiksena oli kunstitunnis pidevalt see situatsioon, et keegi kuulutas kõva häälega, KUI kole töö tal on. ja selle peale jooksid kõik juurde ja ohkisid, et kui ilus see on. ja autor ikka krimpsutas nina, et kuulda veel komplimente. ja seda ei esine ainult eelklassides. siiamaani. ja see on talumatu. labane. see ei kehti ka muidugi ainult kunsti kohta. aga sama hale on see minu arvates igal pool
täielik õigus on enda loomingu üle uhke olla, kui see sulle meeldib. ja kui ei meeldi, ütled, et ei ole hästi välja tulnud ja ütled siiski aitäh kõikidele, kelle arvates kena on.

ma nii kohutavalt igatsen
*
*
*
sinna lähevad need, millest ma hetkel kogu südamest puudust tunnen.
mõned tiibadest puuduvad suled, mis ei lase täielikult lendu tõusta.

.. igatsen nii, et süda valutab end ära.

make me breathless

see on täiesti üle piiri.
liiga hea.
ma tunnen, kuidas ta poeb läbi iga mu poori,
kihutab ülehelikiirusel mööda mu veene,
jõuab südamesse,
hakkab selle seinu taguma,
põrkub vastu rinnakorvi,
paneb selle värisema,
terve keha on täidetud,
kopsud vappuvad,
panen silmad kinni,
sukeldun endasse,
ta on ka seal,
tantsin

drumdrumdrum

tänane on peaaegu üle elatud. mõned tunnid veel ja siis saab magama. jee
ma ei suuda uskuda, et ma jälle olen nendesamade seinte vahel ja ei saa siit enne esmaspäeva välja. masendav. kokkuvõttes olen ma tänase päevaga.. pannud pesu kuivama, vannitoa põrandat nühkinud, kõrvarõnga teinud, joonistanud üht mustanahalist tüdrukut ja kuulanud rihannat.
kvaliteetpäev.
nii väga kohutavalt igav on. ja üksik. lamaks terve päeva voodis, vaataks valget lage ja mõtleks. või jääks täna magama ja ärkaks alles esmaspäeval. oleks see võimalik, oleks ma juba unedemaale hüpanud. aga see oleks vist isegi organismile kurnav, kui ta peaks kaks päeva ja kolm ööd välja lülitatud olema.
vähemalt pole mul mononukleoosi. optimism missugune.
lugesin norwegian wood'i läbi. see oli hea. väga hea. üllatas mind pidevalt erinevate karakteritega. lõpp jättis meeldiva nukra tunde sisse.

ma nüüd.. jätkan enda sisukat päeva
aga muidu on kõik hästi

kas endale valetada on patt?

the godfather ja 15 bussipiletit

talv tuli järjekordselt.
tore, mul saigi villand ilma absoluutsest otsustusvõimetusest. üks päev tahab kevad olla, teine hommik ehib end jääga. nii ei saa.

mul on tunne, nagu midagi oleks, aga ma ei saa aru, mis. ja see ajab mind päris korralikult närvi. liiga utoopiline ja ma ei mõista biiti.
iseenesest saaks kahe kodusveedetud päevaga väga palju kasulikku tehtud, aga enne, kui ma jõuan sellele mõeldagi, on väljas juba öö. ja siis ma mõtlen üle eelneva päeva ja avastan, et ma olen sellest lihtsalt üle lennanud. nagu tihti suvel. praegu on see aeg, kui ma üle kõige igatsen seda, et ma hommikul ärkaksin selle peale, et linnud liiga kõvasti laulavad. tõmbaksin end voodi peal kerra ja vaataks hommikupäikesest kuldseid mände akna taga.
aga ei. ärkan, mässin teki võimalikult ümber, et külm ei oleks ja vahin nukrat paljast kastanit, keda lumi riietada üritab.
talv on ilus, aga ta jäätab koos merega ka aja.
ma vannun, et see pole ainult minu ettekujutluse vili.

mul on kuri tunne, et mulle on külge jäämas üks hea harjumus..

vahepeal jõudsin väisata lastepolikliinikut.
liiga tuttavad rohelised käsipuud.
palavik subferiilne, ninast purulentne eritis, peavalu, ninahingamine häiritud
-põskkoopapõletik. juhhui.
haigus pani mind nädalalõpus koduaresti. . kus on õiglus??

seisin vastu plaati, suu lahti ja tundsin, kuidas röntgenkiired tantsivad läbi minu.


ma ei saa nüüd aru, kas see maailmalõpp tuleb varsti või ei tule..?

we sure are too cute for two ugly people

ma uurisin natuke enda blogindust ja avastasin, et ma vingun ja virisen pidevalt. mina, kes ma ennast peaaegu optimistide kogukonna liikmeks loen.
tegelikult mul ongi kõige naljakam, kui ma ise end kuidagi üllatan. sest see on nii ootamatu. eriti, kui peaks tegelikult ise teadma kõike, mida teen ja mis ülakorrusel toimub. aga näedsa.
haruki murakami kirjutab kohutavalt hästi. ma ei oska enda armastust tema raamatute vastu väljendada. kui ma loen, olen täiesti lummatud,kuigi peaks tõdema, et ma isegi ei tea, miks. ma hakkan end kergelt jaapanlasena tundma juba..
see oli ilus, et ta laskis jaanimardika vabadusse ja tüdruk laulis rõdul.

ühte raamatut loen kodus, teist viru rahvaraamatus ja kolmandat solarise omas.

ma ei talu normaalsust. väljapeetust. halle masse. "nii on õige"'t .
okei. ma talun, aga ei salli. seda, kui inimesed jätavad midagi ainult selle pärast tegemata, et neile on alati õpetatud, et see pole sünnis, see võib sulle halva maine tekitada, see pole korralikule kodanikule kohane. ma ei mõtle, et läki tänavale aknaid puruks viskama. ma mõtlen, et.. ütle, kui sa tahad öelda, ole natuke hull, ole natuke teistsugune. keegi sind selle eest maha ei löö. aga see, kui sa midagi pidevalt maha surud, on hale, sest keegi muu ei keela sind, kui sa ise.
normaalsed inimesed kindlasti kritiseerivad, vangutavad päid ja mõtlevad, et sellest siin küll head nahka ei saa. las kritiseerivad, las mõtlevad. see näitab nende enda piiratust.
sina ära oma tiibu kärpida lase