if you tell me that i can't , i will, i will, i'll try all night

tahaksin need neli seina, mis mind kinni hoiavad, maha lõhkuda, katki lüüa, täielikult purustada. vaesed puurilinnud.. ma ei võta kunagi endale ühtegi. las lendavad taevas. seal on neid palju parem vaadata. nemad on õnnelikud, mina olen õnnelik. ma tunnen, et mu suled lihtsalt kukuvad küljest ära. sest kui nad ei tunne, et neid on lennuks vaja, hülgavad nad mu. tuhmuvad ja moodustavad varsti vaiba mu väikeste jalgade all. samal ajal, kui mina toetan enda nokka puurivarbadele ja ootan, et keegi juhuslik möödakäija teeks puuri lahti ja laseks mu vabaks. aga nad ei vaata siiapoolegi. neil on liiga kiire. oma elu, omad vajadused. oeh. vähemalt ma enam-vähem tean seda päeva, kui võti puuri lukuauku pistetakse. oi siis ma lendan ära. kaugele. kaugele.

ilusaid mõtteid, kallid.

ajutised naeratused

mind on üksi jäetud
ja ma ei tea, kas ma olen õnnelik selle üle.
selline tunne, nagu mu hing oleks kuskil seal väljas. lendleks ja keerleks jõulude keskel. keha on siin. külmetab kergelt ja on tegevusetusest väsinud.
lund võiks hakata sadama. siis saaks end aknalauale kerra tõmmata ja vaadata lumehelveste lõputut keerlemist ja mänglemist ümber üksteise. kuni aknapiitade vahelt imbuv külm õhk ajab mu klaasi eest ära.

lumes tantsida oleks tore

tahaks ühe riide eest kiskuda. näidata, et see kõik on näitemäng. ja mitte selle heas tähenduses. võlts, pinnapealne, ülepingutatud, sisutu, tundetu. kui palju on neid, kes peavad jõule südamega? kes peavad jõule aasta läbi? mitte ei muutu nende kolme päevaga paremaks inimeseks, et siis peale seda vanas rütmis edasi joosta. see on vale. see on kahepalgeline. see on odav. ostetud, renditud, laenatud headus.

tee kolmapäevakingitusi
armasta iga päev
aita alati
siis sa imestad üks kord aastas, et inimesed on sinuga sarnased

aga nüüd ma kustutan terve valguse enda hämarast korterist. istun poolpimeduses ja kuulan lykke li'd. ning üritan pugeda enda mõtetesse ja nendest selgust saada

siiski ma loodan, et kui isegi tavaliselt on teistmoodi, siis need vähemalt kolm päeva oleksid kõigile ilusad. suva sest, et Jeesus sündis tegelikult novembri lõpus ja seitse aastat enne enda sündi

ja ma loodan, et mul on lubatud seda nii ilusat pilti kasutada.

tondid

kuidas kuidas kuidas saab ühe päevaga nii palju asju metsa minna? ?
viha, pisarad, kannatamatus, uskumatus(sellist sõna ei eksisteerigi. aga pole viga), naer, väsimus, ükskõiksus ja otsast alustamine.
ja kõige tobedam (või kohati oli see isegi hea) , et need kõik peaaegu lahenesid või lihtsalt tuli sealt midagi muud välja. aga siiski. ptüi. ma ei taha enam sellist päeva, sest see on puhtalt nõme. kui sa tead ette, et kõik mis sa teed, keerab ennast nässu ja naerab sulle lihtsalt laia suuga vastu.
pff
aga jõulupidu oli sjuupah. minu vhk-lased on ikka haigelt andekad ja lahedad ja head ning ma veendun selles iga päevaga aina rohkem ja rohkem.
+ ma veel sain ühe jõulukingi kätte, mis oli räigelt armas

sa oled ilus!

horse and I, we're dancers in the dark

hing igatseb nii nii palju. igatseb vabadust, igatseb kalleid, igatseb aega. siiski, ta teab, et reedega saab ta üles äratatud. kohe nii üles, et ta lendab kuni kümnendani terve maailma läbi. kui mitte maailma, siis maa. kui mitte maa, siis kodud. ma olen nii elevil. samas poeb mõtetesse liigagi tuttav vanasõna- pill tuleb pika ilu peale, tuleb heale, tuleb seale. aga praegu annan ma endale täiesti vaba voli unistada ja loota, sest isegi kui kõik, mis ma tahaks, ei juhtu, on mul ikkagi võimalik ringi lennata. keegi ei kärbi tiibu, ei tõrva katuse külge kinni. ja see on suurepärane!
igatsen
igatsen
loodan
naeratan
igatsen
unistan
igatsen
sind

Bat For Lashes -- - -- - -- - -- ---- --- - -

Daniel when I first saw you
I knew that you had a flame in your heart
And under under our blue skies
Marble movie skies
I found a home in your eyes
We'll never be apart

And when the fires came
The smell of cinders and rain
Perfumed almost everything
We laughed and laughed and laughed
And in the golden blue
Cryin' took me to the darkest place
And you have set fire to my heart

When I run in the dark, Daniel
To a place that's vast, Daniel
Under a sheet of rain in my heart
Daniel
I dream of home

But in a goodbye bed
With my arms around your neck
Into our love the tears crept
Just catch in the eye of the storm
And as my heart ran round
My dreams pulled me from the ground
Forever to search for the flame
For home again
For home again

When I run in the dark, Daniel
To a place that's vast, Daniel
Under a sheet of rain in my heart
Daniel
I dream of home

When I run in the dark, Daniel
To a place that's vast, Daniel
Under a sheet of rain in my heart
Daniel
I dream of home

you can see his heart in the light

kuulan, kuidas uks läheb kolksatusega kinni. võti keerab end korra lukuaugus. läinud!
hiilin(pigem jooksen) klaveri poole, seljal õnnevärinad. istun toolile ja asetan sõrmed klahvide kohale. ei julge hingata, äkki rikun hetke ära.
kui mu käed klaverit puudutavad, löövad mu sees keeled helisema. tunnen nende värinat rinnas. heli põrkub vastu mu sisekülgi edasi-tagasi. tormab mööda mu veresooni kaugele-kaugele südamest. ja siis jälle tagasi. ajab meeled segi, mõtted minema, tunded tagasi. panen silmad kinni ja lihtsalt kuulan ennast nende nootide keskel. kuulan enda südant, mis rutakalt üritab tempot vahetada. leida ühte keelt muusikaga, sulada sellega kokku.
minu seitsmes taevas. keegi muu ei saa minuga päris sealsamas olla. ei saa tunda päris sama, mida mina. näha, kuulda ja maitsta sama. ma olen õnnelik selle üle. et mul on oma ruum, kuhu keegi sisse ei näe. võib-olla vaatavad nagu läbi klaasi, aga klaas võib muuta kuju ja värvi. ja see pole sama

seda kuni järgmise võtmekeeruni. siis ma pakin ilusti kõik enda tunded ja mõtted ja helid enda südamesse ja ei lase neid enne täiesti vabaks, kuni olen jälle üksi

vahel olen ka kuri

iga väike asi, mis sa suudad kellegi teise heaks teha, tuleb kasuks. ükskõik, kui tühine see üldmuljega võrreldes võib olla. sinu tegu näitab sinu suhtumist.

ma olen täiesti väsinud inimestest, kes ei hooli sellest, mis on kuskil mujal.
Mis aafrika lapsed? Vahet pole, nad minusse ju ei puutu. SAAD ARU, PUUTUVAD KÜLL! nad on inimesed nagu sinagi. sa oled üks osa sellest maailmast. ja kui sa oled nii isekas, et arvad, et kui sinul on kõik hästi, siis sa ei pea hoolima sellest, mis teistel on, siis ausõna. sa võid lasnamäe kanali silda kasutada.
sa ei säästa, sa ei kaitse, sa ei aita, sa ei PROOVIGI. sest sa oled nii kinni enda argumendis: niikuinii midagi ei muutu. iga väiksemgi asi muudab midagi. On sellest siis väga raske aru saada?! iga tellis viib lähemale maja valmimisele. aga kui keegi telliseid ei pane, siis maja ei saagi valmis. panimaješ??

ja ma ei saa aru, kuidas saab nii ükskõikne olla meie oma maakera suhtes. see on meile antud, et me kannaks HEAD hoolt selle eest.
mõtle, et sa kingid enda sõbrale midagi tõeliselt ilusat ja oled kohutavalt õnnelik, et ta selle saab. ja kui sa mõne nädala pärast talle külla lähed, näed, et see kunagi nii ilus asi on kokku kägardatud ja prügikasti visatud. meeldiks või?
-meie respekt selle vastu, mis meile antud on, näitab meie suhtumist andjasse.

ma tean- pole minagi perfektne. kes meist oleks? aga ma vähemalt üritan midagi endast anda. ürita sinagi.

sajan kissan yö

arvestusnädal närib läbi.
eilse öö veetsin ajalookonspekti(lausa ülikooli oma) taga ja salvestasin mällu chlodovechi, reformatsiooni, megakarlat ja bütsantsi. aga võta näpust. pidin hoopis etioopiast kirjutama. öelge nüüd, et maailmas on õiglus alles

tahaks hästihästi palju praegu laulda, hääl on nii lahti. aga ei. ma loen vene keele tekste enda tühjale toale ja naudin oskust mitmele asjale korraga keskenduda.
ometi ma jõudsin raamatukokku. istusin seal poolteist tundi ja hiljem läksin sõjasaagiga koju. ja nüüd on mul vaja ainult reedet peale kella nelja ja kõik on super. kakaod tahaks siiski ka..

ja tegelikult ma tahaksin iisraeli tagasi. igatsen neid lõhnu ja õhku ja kohti ja müüre ja hommikuid ja kasse ja kõrbi

bang bang i shoot you with happiness

MA OLEN NII ÕNNELIK!
ma tahaks tantsida tantsida tantsida tantsida
tahan, et kõik teaksid
tunnen, et midagi muutub
kuulan harjumatut muusikat
JA SEE ON NII HEA!

täna oli naljakas. me gretega läksime rotermanni raili koori kuulama ja tammsaare pargis tuli üks mees juurde, hakkas rääkima, et me näeme intelligentsed inimesed välja ja üritas mulle toppida mingit krishna raamatut. ma ütlesin, et mul pole vaja, mul on Jeesus. ta jäi naljaka näoga järgi vahtima, kui me gretega naerdes lumes edasi sumpasime :p

Crystal Castles & Uffie are making my day

777

praeguseks on torm möödunud..või varitseb kuskil ja ootab aega väljahiilimiseks.
me käime mõlemad nagu õhukesel jääl. iga väike, ettekavatsemata vale sõna võib sinna prao lüüa. ei julge hingatagi, kardad, et ehk isegi hingeõhk sulatab külma põrandat. tahaks kaldale..

naabermajas elab üks küürus vanatädike, kellel oli suur hundisegune koer Felka. kutsa pani suvel kõrvad pea alla. tihti koju tulles ma näen, kuidas see vanatädike jalutab üksinda meie kvartalis. ma pole kunagi teda näinud mingi inimesega koos. ehk tal ei ole üldse sugulasi. mu süda valutab iga kord, kui ma teda näen. ma tahaks talle öelda midagi ilusat. rääkida temaga. aga kõik, mis ma suudan lausuda, on tere enda vigases vene keeles. ja siiski ta naeratab hetkeks, ütleb tere vastu ja kõnnib siis vaikselt edasi.

täna hommikul kirikusse minnes ma aitasin ühte vanatädikest toompealt üles. ta oli ülimalt armas

mul on vist teema vanatädikestega..

käsi südamel

tule ja räägi, et tegelikult on kõik hea. et tähed pilvede taga on alles. ja hommik tuleb ilusam ja parem kui eelmine. et kõik läheb mööda ja aeg lakub haavad üle. tule, laula mulle üks laul, milles poleks vigu. laula mulle nii kaua, kuni uinun. anna mulle üks ilusaim unenägu. anna mulle üks süda, millele toetuda. anna mulle üks tingimusteta armastus, et ma saaks seda jagada sama hästi, kui sina seda teed

=

kõige koledam ja kahepalgelisem on ennast petta. ilma, et sa seda ise märkakski. sa oled nii osav ja oskad nii head nägu teha, samal ajal seest lihtsalt lammutades. tule, ma tean küll, kuidas sa end tunned. kes teaks paremini, kui mina? kes? no näed..

täpitähed

raske on enda jaoks mingeid pilte üle maalida. neid, mis on nagu alati ühtemoodi olnud. ja nüüd. nüüd läks mingi debiilne värvipurk ümber ja kõik on ühtlane värvimeri. ja ta peab algse pildi jälle taastama. tuletama meelde iga väiksema joone ja nüansi. kuigi ta teab juba ette, et lõpptulemus ei tule sama ilus, kui esimene mõte. ja ta neab seda kätt, mis nii lohakalt purgi ümber lükkas ja kõik segamini paiskas. see võis olla tema käsi. ei pruukinud.
ja pisaratega segi ta istub üleval ööd läbi, ees üks ja seesama joonistus ees ja üritab taastada, mis kunagi oli nii ilus. ta ei anna alla, sest tal on üks mälestus. üks mälestus, mis hoiab seda pilti ikka veel elus. ta on kangekaelne. võib-olla liigagi jonnakas. aga ta tunneb, kuidas tema südame kõrval tuksub tunne, mis kihutab teda tööle. peas rändab unistusetaoline mõte rõõmust, mida ta tundma saab, kui joonistus on lõpetatud.
jonnakas.. kangekaelne..

tuli tuul ja puhus ära..
oleks ta vaid tulnud. oleks ta vaid puhunud..

!

Planetshakers -You are good << vajuta mind'

yeah yeah yeah

sirius

Sa joonistad ise oma taevasse tähti. Sa võid tikkida oma maailma täis tähtkujusid, linnuteid, galaktikaid. Aga kui sa tõesti lihtsalt ei taha seda teha ja eelistad istuda pimeduses, siis ära mine süüdistama taevast, et see ei muutu. Ise peaks ka aru saama, kui arulage see tundub. Ja ega sa siis ei kuula, kui sulle üritatakse ilusti seletada, kuidas võtta kätte pintsel ja kuidas teha sellega pimedale taustale midagi elavat. Ei, sa esiteks vaidled vastu, kasutades enda kõiki trumpe, mida sa enda mustas üksinduses miljon korda üle mõelnud oled ja kui näed, et oled alla jäämas, teed näo, et sind su taevas tegelikult ei huvitagi. Sa ei taha lihtsalt midagi ligi lasta. Ja siis virised ja vingud, et küll sinul on seal pime. Muidugi on pime, kui tähti pole. Loll laps. Kas on siis lihtsam ise endale kahju teha ja sellega rahul olla? Sa võid lõputult oodata, et keegi tuleks ja teeks sinu eest töö ära. Aga miks keegi peaks teise taevast maalima, kui tal on endalgi tegemist piisavalt? Ja peaksid sa siis otsima neid pintsleid ja värve. Aga sa ei pea. Sul on kõik olemas. Asi on lihtsalt tahtes ja usus sellesse valgusesse, mida sa luua suudad. Kõik värvid on segatud, lõuend on valmis. Nüüd on kunstnikku vaja. Lihtsalt.. proovi..

sa külmetad mu südame ära, sa vastik miinuskraad

oboyoboyoboyoboyoboy! minu laural on s-ü-n-n-i-p-ä-e-v! ja täna õhtul oleme indiaanlased!

praegu tahaks ainult istuda selg vastu radikat, aurav teetass käes ja kümme tekki ümber.
nii külm on~

see on nagu mingi.. needus või ajupesu. teed interneti lahti, et midagi tarka guugeldada ja see hetk, kui pilt ette hüppab, on kõik mõtted peast kadunud. vajutad tuimalt facebooki bookmark'i ja oled jälle nõiaringiga seal tagasi. ma ei taha tunnistada, et see mind mõjutab , aga halloo. mis asi see siis on?!
hull maailm

tahaks kellaseieri kinni püüda ja hoida seda edasi liikumast. sest ta teeb seda liiga kiiresti. ma lihtsalt ei jõua järgi

ma sain lõpuks aru, miks mulle ei meeldi kõiksugu action-thrillerfilmid. sest need on nii ühekülgsed. süžee on ilmselge- head vs pahad. kõik tähelepanu on koondunud ainult tegevusele. sa ei saa ettesöödetud asju läbi närida, sest seal polegi midagi närida. puhas puder. mida sa siis üldse mälud?
kuigi on olemas ka üksikuid märuleid, kus keegi kaval režissöör on toppinud sisse mõne mõtte, mida tuleb siis kahe käega kaevates otsida.. aga neid on vähe

mulle meeldib mõelda. tõsiselt meeldib. aga eriti armastan seda, kui mind sunnitakse seda tegema, sest siis on mingi muu tõuge või teine eesmärk.

oeh.. aga donnie darko'st pole ma siiamaani päris täielikult aru saanud.. ehk tuleb kunagi seegi aeg

thousand hearts

ma olen nii õnnelik, et tahaks nutta.
jälle
ei ole võimalik, et kõik on nii hästi ja nii ilus ja nii hea.
näete? mul on nii hea Isa, kes annab mulle kõike seda. isegi kui ma ei vääri seda, isegi, kui ma olen ise minema jooksnud ja ekslen rägastikes. isegi siis juhatab ta mu sealt välja. isegi siis ma saan kõike seda valgust ja armastust.
jah, ma tunnistan, et ma ei vääri seda.
aga siiski.. kes keelab seda siis vastu võtmast?

a newborn

there was a time
i didn't see you halfway
didn't see you from far away
black holes and shooting stars
it's all i had
with nothing to add

used to see the sunlight
once in a while
now you're here
all the time
shimmer every night
be my perfect light

i found you, found you in my
heart galaxy
you shine through, shine through my
soul melody
it's nice to know, that you are here
stay exactly where you are, just stay near

nothing left but stardust
they were gone
left me waiting here 'til the dawn
and when the night came
i buried my dream
fell asleep in the stream

i found you, found you in my
heart galaxy
you shine through, shine through my
soul melody
it's nice to know, that you are here
stay exactly where you are, just stay near

your light
makes my eyes go blind
but i don't mind
because you're mine

**********************

♥

südamelöögid on kõige ilusam heli maailmas

tundrakassid

vahel tuleb unustada kõik enda hetkeemotisoonid, mõtted, kibedused ja joosta lahinguväljale võitlema selle eest, mis tegelikult tähtis on. ja võidelda nii kaua, kuni saabub rahu
võidelda rahu eest ei ole nii utoopiline
oleneb, kuidas võitled

lund on terve hommiku sadanud.
täpselt nagu muumitrolli talv
ja hetkel ma hakkasin jälle armastama lund
eriti, kui mina olen sees ja akna taga on tema
samas on ka helbeid tore keele peale püüda
ja lumeinglid
osad lumehelbed lendavad ülespoole
nagu gravitatsioonijõud oleks kadunud nende jaoks
talve lõhn on väljas
ja mina olen jälle lombakas

our love was lost
but now we've found it
our love was lost
and hope was gone

liiga hea laul. rohkem, kui hea

tunne, mida armastad

tammsaare pargis lumeingleid
täna joonistasime krokiis ingleid
joonistasime inglitele lumme halod
laulsime beyonce halo't , sest see läks teemasse
bussis tegime proosavormis sonette
tänaval uisutasime
maalis olime lahedad
keegi ei teadnud, mida me hetk tagasi olime teinud
olin kohutavalt õnnelik tänu ühele punapäisele inglile
aga tegelikult päris kurb.

nonsense

teate, see on väsitav.. see, kui sind võetakse for granted.
kõige nõmedam on see, et see muudab tuimaks. varsti oled ise samasugune. lihtsalt tunned, kuidas rõve ükskõiksus täiega rammib sisse. ja samas. samas ei ole üldse ju nii

üritage palun aru saada, et sõnadest ainult ei piisa

mõte-mõttest kasvab sõna-sõnast kasvab tegu.

sõna on ainult vahelüli mõtte ja teo vahel. mõttel pole erilist väärtust sõnadeta, aga samas pole sõnadel ka erilist väärtust ilma tegudeta. sõna on kõige ebakindlam neist kolmest.

mõttel on väärtus vaid sellele, kelle peas see sündinud on. kui see on seal, on see kindel. olemas.

teo väärtus võib olla väga suur, sest see ei pruugi mõjutada vaid tegijat. teo läbi sa mõistad, mida tahetakse öelda või edasi anda.

aga sõna? sõna puhul ei saa sa kunagi veenduda selle aususes või siiruses. sest sa ei tea, mis mõte seal taga on. sa ei saagi teada, sest teiste mõtteid ei näe ega kuule ning sõna pole kasvanud ka teoks.
sõnad võivad olla ilusad ja muuta palju, aga kui püsivadki ainult enda olekus ja edasiarengut ei toimu, siis tegelikult, olgem ausad, on need päris mõttetud.

kui sa loed midagi head, midagi ilusat, mis su südant puudutab, siis sa ju oled kannatamatu, et seda jagada. et teha midagi selle järgi. sa ei taha jätta seda ainult ridadeks, millest su silmad kord üle käisid. sa tahad sõnad ellu äratada. sa tahad, et nad hingaksid. et nad teeks midagi. muudaks midagi.

ma kardan sõnu. sest nende taga valitseb teadmatus.
samas on sõnad vajalikud. kui nad on vahelüliks.

kaunis kolmainsus

**

aga miks me peaksimegi tahtma teha teistele midagi muud, kui head?

palun kaardistage kõik mu mõtted ja tunded

siin, minu sees sügaval on üks suur sasipundar. ja ma pean nüüd ükshaaval hakkama niite lahti harutama. või tegelikult.. lasen ma kellelgi palju paremal ja osavamal seda teha. lihtsalt annan kõik ära, et tagasi saada seda, mida mul tegelikult vaja on
vot nii ongi.

ja mu emmel on sünnipäev täna. ma ei osanud talle kingitust teha ja ostsin neli lille otsakooli eest

ma sain maitsta sõbra õnnelikkust, mis tegi mind natukeseks väga õnnelikuks ja samas avas mu enda silmad sellele , mis minu sees on. seda oli vaja. hädasti

aitäh, Jumal, et sa oled mulle nii ilgelt head sõberid andnud.

i seed my heart there

mere ääres on tühi asfaltiga kaetud plats, kus keskel seisab graffitikunstiga kaetud tellistest putka. seal oli kunagi tivoli. kõnnin mööda lompe ja jään seisma sinise.. asja juures. sõna otseses mõttes asja, sest enam sellel mingit väärtust ega kasutust ei ole. aga imelisel viisil on see ka ainuke asi, mis minus toob mingi kauge lapsepõlvemälestuse. kuidas ma sellel ainukesel korral, kui seal tivolis käisin, sõitsin selles sinises asjas pisikese paadiga. päikesepaisteline päev. selles kohas oleks nagu mingi hetk tardunud. mingi tunne jäänud õhku rippuma. kuigi praegu on see vaid varemetena.
ma pole ka ainuke, kes seda kohta armastab. seal jalutades näeb kauguses alati üksikuid inimkogusid, mis seisavad kas koltunud pika rohu sees või kaldakividel ja vaatavad merd. kes on tulnud sinna üksi enda mõtete ja tunnetega.
ja õhtuti ma istun mõne suure kivi peal ja vaatan pirita rannajoont, mis on täistuledes. väikesed tulukesed-autod- liiguvad sünkroonis linna poole. meenutavad jaaniusse. tavaliselt läheb sadamast mõni suur laev. vaikselt tagurdab enda pesast välja ja pöörab nina avamere poole. loobin kive kaarale vette, et ta saaks käpad märjaks.
kaks luike jälgisid meid täna. tulid, ujusid täitsa lähedale. kaarast siiski ohutusse kaugusse. lihtsalt ulpisid terve selle aja seal, kui meie kaldal olime. häälitsesid vahepeal natuke. paistsid pimedas hästi välja tänu oma valgele sulestikule.
üldse pimedus on imelik asi. alguses tundub ühtlane ja massiivne. kui silmad harjuvad ära, hakkavad nad eraldama asjade kontuure. enne kellegina tundunud kogud muutuvad tavalisteks kivideks. kõik on tegelikult täitsa loomulik.

aga see väike tükk mererannast on minu lemmikkoht nüüdsest. armastan seda oma südame ja silmadega

=?

HAMLET: Oo Jumal, ma mahuksin pähklikoorde ja loeksin end määratu ruumi kuningaks, kui mul ainult ei oleks halbu unenägusid.

GUILDENSTERN: Need unenäod ongi auahnus, sest auahnuse tõeline tuum on vaid unenäo vari.

HAMLET: Unenägu ise on ainult vari.



ma pole siiamaani suutnud seda läbi mõelda nii, et ise ka aru saaks--

mõned õitsema läinud roosid

andekus on selline rikkus. lihtsalt vaadates täna õhtul kõiki oma kalleid koolikaaslasi, kes esinesid, tuli mõttesse, et kuidas ühte kohta on nii palju rikkust koondunud? mingi salapärane suur magnet, mis tõmbab inimesi, kes oskavad midagi teha ja tõeliselt naudivad seda.
ma arvan, et ma olen maandunud täpselt selles kohas, kus ma olla tahan ja pean olema. kui üldse mõni mu valik on täppi läinud, siis see on vähemalt esikolmiku seas. kuigi ma siiski kaklen pika hommikuse unega, ei tekita kooliminek enam mingisugust sisemist protesti. lähen sinna, kus on mu koht. sinna, kus mul on hea.
ja nii hea tunne on, kui peaaegu kõik meist armastavad seda, mida teevad. kuidas vaheruumi klaveriklahvid ei jää peaaegu hetkekski puhkama. kuidas inimesed tulevad maalitunnist värviste kätega. kuidas teatrikad kordavad söögilauas oma repliike.

ja kaks korda aastas antakse neile võimalus kõigi teiste ees enda andekust tõestada.

selle nimi on VHK vabalava.

narrow path is where i want to walk

ma ei mõista seda, kuidas inimesed võivad tahta olla pealiskaudsed, realistid, pohhuistid ja rikkad ainult rahalises mõttes?
kas nad ei kuule enda hinge või mis probleem on? sest IGAS hinges on ju see laul, mille rütm kasvõi vaikselt põksub, noodid õrnalt helisevad. ma ei suuda uskuda, et inimesed ei kuule seda laulu. sellest järeldus- nad suruvad seda maha. teadlikult. tahtlikult. nad ei taha võimalust anda millegile, mis muudaks elu.. võimalik, et raskemaks, aga tegelikult kergemaks. see äratab kõige ilusamad asjad ja tunded üles. toob pisaraid ja naeratusi. see õpetab hoolima, armastama, uskuma, usaldama, unistama, lootma. elama
mina olen selle laulu üles leidnud. ja ma olen peaaegu kõik sõnad pähe õppinud. ka viisi. aga avastan kogu aeg, et laul läheb aina edasi. et ma ei saagi seda täielikult omandada, sest see on liiga imeliselt tehtud. ma üritan järge pidada, mitte jätta ridu tähele panemata, mitte lasta mõttel lennata teisi radu. sest see on nii kerge. aga ka viimane asi, mida ma tahaks.
ja alati, kui ma mõned noodid laulust ära unustan, on keegi või miski, mis toob mind mu laulu juurde tagasi. ja kui rõõmus ma siis olen. nagu avastaks uuesti enda laulu..

save my soul
save my soul
dance 'til my heart starts
dancing along

tantsivad tähed

ma olen ummikus. mõtted on kobaras koos ja mitte mingit progressi edasiliikumises ei ole. ma ei saa aru, mida ma tahan. ma olen rahul sellega, mida teen. aga kui näen, kuidas koolis vaheruumis keegi istub klaveri taga ja harjutab, siis mu terve sisemus tõmbub valust kokku. hing lihtsalt nutab.. sest ta tahab ka seda, tahab nii väga, tervest südamest.
aga ma ju tean, et kui ma läheksin seda teed, siis ma vaataks nende peale, kes joonistavad-maalivad ja nutaksin samamoodi.
ja sama on ka tantsimisega. ma tunnistan, ma ei ole selles hea. minu kaks aastat trenni oli vaid sellesse armumine, mitte sensiatsiooniline areng.
ja ma olen lootusetult armunud kolme asja samal ajal.
halb
halb
halb
selline tunne, nagu hinge lihtsalt rebitaks korraga kolmele poole. ja ta ei tea, millisele neist järgi anda, sest ta on nii freaking segaduses. NII segaduses.
ja kõige hullem tuleb kahe aasta pärast. kui ma pean päriselt mõtlema, millise vooluga kaasa minna ja millisele vastu sõuda. sest kõike korraga ei saa. see on üks nõme kuldne reegel. vähemalt seda tean, et üks neist kolmest kaunikesest jääb ära, sest ma lihtsalt ei oska seda. aga ikkagi jääb ju veel kaks!
tahaks lihtsalt selle vastutuse õlgadelt visata, nagu mantli. see jääks lebama kusagile keset teed ja keegi tundmatu korjaks selle üles ja võtaks endale.

mu hing on nii vastandlik ja jonnakas. kogu aeg peab tema pärast muretsema ja mõtlema. vaatama, et tema oleks õnnelik. rabama ööd-päevad, et tema naerataks.
aga miks muidu tühjalt elada?

mõned mõtted ajavad südame nii kibedaks. teab küll, et peaks nagu hea olema, aga rahul ei ole..

täiuslikkust pole mõtet taga ajada, see on kättesaamatu. aga selle poole püüdlemisest loobumine on samuti rumal.

deep down in the ground

tahaks laulda, joonistada, tantsida sügist.
igat viimast kuldkollast lehte, igat raagus oksa, igat jahedat tuulepuhangut, igat vihmasadu, igat äralendavat kurge, igat pimedat õhtut, igat põhjatut lompi, igat hetke, kus aeg jääb seisma.
tahaks sukelduda sellesse. hingata enne suur sõõm karget õhku ja viskuda pimesi mulle nii armsasse tundmatusse. lihtsalt lasta endal vajuda. põhja. ja seal ma lamaksin. vaataksin maailma ähmaselt läbi virvendava vee. puhuksin õhumulle, mis kokkupuutest pinnaga lõhkeks. armastaksin kõike seda, mis mu ümber on.

vahel, kui ma kõnnin vihmase ilmaga aslfaltil, kardan ma lompidesse astuda. sest tundub nii reaalne, et ma võin lihtsalt hetkega kukkuda kuhugi. ümberpööratud maailma. ja vahel just selle unistusega seisan ma keset seda väikest peeglit, vaatan tagurpidi puid ja taevast läbisõeluvaid pilvi. ja mõtlen, et tahaks sinna. äkki seal oleks ilusam? äkki seal oleks parem? julgeks riskidagi..

aga palun proovige. üritage hoolida. ärge olge ükskõiksed ükskõiksuse vastu. sest see lammutab seestpoolt. täiesti märkamatult on hingest lihtsalt ühel päeval varemed alles. ja keegi teine ei kavatse seda enam üles ehitada

bonfires

ma kardan. kardan, et kui mina kunagi lapsed saan, ei oska nad mängida. ei oska unistada. ei oska ega taha lugeda. ma olen nii tänulik, et mulle jäeti lapsena ruumi kõigeks selleks, mis mind just nii hästi üles ehitas. et mul on vanemad, kes neid asju väärtustavad. mõned lapsed ei saagi seda võimalust. kas siis vanemate pärast, kes lihtsalt ei taha või ei oska neid asju pakkuda või liiga vara reaalsusesse sattumise pärast. sest kas suudab laps unistada täisväärtuslikult, kui ta teab, mis väljaspool, maailmas, tegelikult toimub? kas suudab tema väike süda mängida, kui ta näeb, mida teistele südametele tehakse?
ja ma ei tahaks üles kasvatada järjekordset halli massi, vaid ühte ilusat hinge, mis püüdleks kaugemale kui teised. mis väärtustaks asju, mis on seda väärt. kes tahaks lugeda, tahaks rohkem mõista ja tunda. kes oskaks mängida ka siis, kui pole ühtki nukku ega legomaja. kes oleks ilus inimene.
vahest ma tahan liiga palju?
aga äkki see on hoopis unistus?
sest siis ma annan talle ühe, kaks, isegi neli paari tiibu, kui tal vaja on.
ja lasen lennata

i found you,
found you in my heart galaxy
you shine through,
shine through my soul melody
it's nice to know,
that you are here
stay exactly where you are,
stay near

understood

ma mõtlesin, et kui paljud tegelikult sellest filmist mõjutatuna segadusse sattusid. kui paljud heitsid raudteerööbastele käsikäes lebama ja rongi ootama? kui paljud viskusid kuuendalt korruselt alla, teades, et ees ootab mitte surm, vaid unenäost ärkamine? kui paljud kaotasid reaalsustaju?
veel pool tundi peale lõppu oli raske uskuda, et majad ei või lihtsalt su silme eest kaduda või moonduda.
mindfuck indeed

sisutus täis sisukust

see on huvitav, kuidas mingist laulust, raamatust või filmist, mis tegelikult on täielik harjumuspärane jama, võib välja lüüa mingi selline tõde või mõte, mis lööb su lihtsalt jalust. paneb hetkeks õhku ahmima ja mõtlema :"mine ära, see ongi ju nii.." ja peale seda kuulutad sa selle teose automaatselt heaks. sest inimene ei hinda ju midagi selle järgi, kuidas ta seda näeb, vaid selle järgi, mis kogemuse ta saab. kõige naljakam on see, et keegi muu ei pruugi sellest aru saada. kui sa üritadki enda mõtteid nõrkadesse sõnadesse panna, siis noogutatakse pead ja mõeldakse: "paljugi, mis sa arvad. minu arvates on labane" ja sa jäädki selle kogemusega üksi. aga pole viga, sest sina oled midagi saanud. midagi uut, midagi imelist, mis avas võib-olla uue ukse. avardas südant või meelt.
Mina leidsin rahu. ma ei oska seda teistmoodi kirjeldada. leidsin mingi paradiisiaia enda südamest, kuhu saan põgeneda ja olla ilma mõteteta. mediteerida. olla täielikult välja lõigatud materiaalsest maailmast. aga kes ütleb, milline neist on õigem maailm? kui enda aias läbi lillede kõndides tunnen õisi vastu paljaid jalgu puudutavat, tunnen nende magusat joovastavat lõhna, kuulen vee rutakat libisemist üle kivide, näen heledat sinakasroosakat õhku. tunnen sügavaimat rahu. kuidas peaksin ma teadma, kumb on reaalsem? kas maailm, kus sa ei saa alati oma unistusi täita või koht, kus kõik su mõtted materialiseeruvad? sest me oleme need, kes usuvad unistustesse. kes elavad unistustes. kes väärtustavad unistamist. kes vaatavad mitte natuke ettepoole, vaid kaugele tulevasse. sellesse, millest osakestki pole veel olemas. aga mõte on. ja mõte on loov. sest mõtteta poleks mitte midagi. tühjus.
mind kurvastab nii paljude inimeste, eriti omavanuste maa külge aheldatus. realistlikkus. ainukese mõneajalise alternatiivina kasutatakse midagi, mis sind sunniviisiliselt viib välja oma reaalsusest. aga see ei ole ju see!1! see pole ju õige, kui sa ei suuda ise ennast ära unistada. see on nõrkus. vaimne nõrkus. ma ei taha kohut mõista, aga see on ju nii..

materiaalsus
realistlikkus
materiaalsus
realistlikkus
materiaalsus
realistlikkus
materiaalsus
realistlikkus
hullumeelsus..

do dolls have feelings?

ka põhjatutest aukudest on võimalik välja tulla. unistad endale tiivad ja lendad ära.

from the bottom of my darkest dreams i swam to the overseas

aga milleks mul selliseid hetki ja päevi vaja on, seda ma ei mõista.
võib-olla selleks, et vahel saaksin ennast teistele ka usaldada. mitte olla a cat on my own. meow. mul on nii head sõberid, kelleta ma ei hingaks minutitki. aitäh eksisteerimise eest.
kuigi mingi kibedus on kuskil südamesopis säilinud. midagi, mis ei julge täielikult usaldada, täielikult loota, täielikult armastada..

deep down here i can't hear you sing

come over here, my red-haired angel.
let me stretch out my wings with you.
let me take your hand and trace the wind.
we'll fly. we'll fly.

esimest korda elus ma mõtlen, et ma võiksin mitte eksisteerida. või olla lind, nagu me kätliniga rääkisime. ma oleksin lihtsalt üks sulelistest, kelle elu tipphetk oleks lennata kõrgemal kui kotkas. lasta tuulel sulgi sasida. vaadata suurt maailma allpool, mis tegelikult. tegelikult oleks nii väike. nii tähtsusetu. oluline oleks ainult see hetk. mina, tiivad, taevas. ja see ongi kõik, mis ma küsin. lihtsalt lihtsust

and i was saved from myself today.

minul. pole lihtsalt enam sõnu. ma annan alla. vähemalt selline tunne on. ma ei jaksa. ma ei talu. jah, ma olen väärtusetu. täpselt, nagu sa täna hommikul ütlesid. olen, olen, olen, olen, olen. ja siiski südamepõhjast karjun, et ei ole. ja et ma tahan ka. natuke armastust. palun?

and she gave me a little piece of laugh. a little piece of smile. a little piece of a dream. a good one.

su arm on kui lumi,
mis katab me valu
su vaim on kui vesi,
mis täidab me janu

ma karjun lootuse järgi. sest see killuke, millest ma kümne küünega kinni hoian, on ära kadumas.

and she was just the best today. just the shimmer i was waiting for. longing for.

ja sina oled mu halb tuju

kurvastab, kui inimestele ei lähe sinu arvamus korda. nagu sa oleks läbipaistev, õhk, vesi, misiganes.. ja vastik on, kui peab kogu aeg ise pingutama. sina anna terve oma süda, hing, keha, mõistus tööle, et vastu saada.. vähem. lihtsalt selle pärast, et keegi ei VIITSI. but why should i care then, too? aah. andke mulle palun üks ükskõiksus, et ma saaksin ka kunagi vähemalt proovida seda, et ma ka ei hooli, kui ei hoolita. sest muidu ma ei oska
sest ma hoolin liiga palju
keegi tahab poolt sellest endale?

sina oled mu pühapäev

ma ärkasin, jätsin ta magama. ta oli ennast teki sisse keeranud, pool nägu kaetud. kuulsin ainult vaikset ühtlast hingamist, mis hetkeks muutis enda rütmi, kui ta minu kolistamise peale kergelt liigutas. kahe sammuga olin asjade juures, haarasin need kaenlasse ja hiilisin toast välja. ust kinni ei pannud, sest see oleks vastikut häält teinud. panin riidesse, täitsin kannu veega ja panin selle keema. imetlesin jälle selle sinist kuma. vahtisin aknast välja. väljas oli jahe, väga paigalseisev sügishommik. selline tunne oli, nagu see pilt oleks kuskilt välja lõigatud ja ebareaalne. kell oli normaalselt vähe. mul oli aega. ja siiski suutsin selle kulutada mõttetule uimerdamisele. kui ma tagasi teekannu juurde jõudsin, oli mul vaevalt 10 minutit bussini aega. võtsin seda kõige paremat teed, teades, et ta ei pahanda. võtsin piima ka külmkapist, peaaegu nagu omas kodus. teelehed sõudsid valgel pinnal võidu pisikeste puuviljatükkidega. tegin võileiva. vaatasin kella. avastasin, et oppaa, aega on mul neli minutit. seega jõin tee ülima kiiruga ära, mitte nagu tavaliselt nautides. esikus pidin võileiva rattasadulale puhkama panema, sest käsi polnud piisavalt. oleksin selle peaaegu sinna unustanud. viimasel hetkel tuli meelde. välisukse pidin lukustamata jätma, sest ei tahtnud võtmeid varastada. lootsin südamepõhjast, et röövleid ei tule. jooksin, võileib hambus, kargesse hommikusse. tuli hea päev..

on ju ilus pilt?

pühapäevaunisus

miks te peate nii tegema, et alustate ühe hullult huvitava teemaga ja siis lähete ära? miksmiksmiksmiks? kõigil ei ole nii head närvid, et nad saaks öösel magada ja mitte mõelda, mis edasi sai .raisk küll :p

mu aasta jõudis praegu sellesse stabiilsesse tsooni, kus eriti midagi ei toimu ega muutu. nüüd tuleb sama nutuga elada kuni kevadeni ja siis hakkab mõte käima jälle neid radu, et mitme nädala pärast saab vabaks

ja nohu tuli ka. kuigi ma ei ütle seda välja, sest muidu ma annan talle liiga palju vabadust ja hakkab veel siin võimutsema, kes teda teab.

kokkuvõttes juhtub ka nii, et mul polegi otseselt midagi öelda ja ma kulutan terve posti mõttetusele. juhtub ka

eile püüdsin ühe hea tsitaadi:
"Everything we do is just a drop in the ocean, but if we don't do it, the drop will be missing forever"

ehksiis.. väikesed teod on suurte aluseks.

look, what you've done to me

tahaks praegu joosta hundina mööda pimedaid metsi. joosta lõputult. nahksed käpapadjad riivaksid maapinda ainult kergelt, piisavalt, et hoida minu hoogu kiirena kui tuul. mu silmad ei eristaks muud, kui kiiresti mööduvaid puid ja helendavaid tähti läbi puulatvade.
ma ei oleks üksik. mul oleks mu kari, mis jookseks hääletult mu taga ja ümber. ma tunneksin meie kõigi südamete ühtlast põksumist, mis hoiaks meie tempot. nad oleks minu omad, minu oma kari. minu südamed, minu hing kokkupõimununa nende omadega. kuuvalgus libiseks vahetevahel okste vahelt üle meie hõbedaste selgade, mis kaoksid hetkega jälle tumemusta pimedusse. me ei väsiks. me oleks püsivad. me oleks ja samas ka poleks. ja nii olekski


me oleme kaks ühe tiivaga lindu. aga kui me kallistame, saame lennata.

it's cold outside, but it's warm in here, in my heart

ma kuulsin esimest korda täna, et üks inimene ütles, et surm on ilus. keegi pole sellega kunagi nõustunud. finally
üldse ei näe inimesed paljudes asjades ilu. sellest kõnnitakse mööda nagu kodutust vanamemmest, kes terminalis sente kerjab. ei peatuta, et näha, ei peatuta, et anda oma osa. võimalik, et ei viitsita. võimalik, et ei taheta. kes seda teab..





http://www.youtube.com/watch?v=VLTPKKt-pMs

be here now

Don't lose your faith in me, and I will try not to lose faith in you. Don't put your trust in walls, 'cause walls will only crush you when they fall.

on üks tuba, kus ma võin veeta tunde mitte midagi tehes. ma armastan seda igatpidi- kui ta on täis päikest, kui aken on vihmavaiba taga. aga kõige rohkem armastan ma teda siis, kui seal on pime ja küünlad põlevad. ja seal voodi peal lamades ja seinale langevaid viinapuuväätide varje vaadates ma kaotan ettekujutuse ajast ja ruumist. nagu must auk. aga ilusam, täis vikerkaarevärve, täitunud ja täitumata unistusi, lauldud ja laulmata laule,kirjutatud ja kirjutamata lugusid. jah, seal ma võiksin lõputult tunnetada ennast keset eimiskit ja kõike. sest see on nii imeline koht. ja ma loeksin kõik taevatähed ära

mu väike süda viriseb ja jonnib, sest ta igatseb ühte osa endast. ühte osa, mis ei ole tegelikult nii kaugel, aga siiski hetkel kättesaamatu. ja süda ei ole rahul. ei ole.

aga me teame, et hilja novembris on ilus, kuigi ka valus. sest kõik jäätub. vaikne talv laotab ennast ükskõikselt üle kõige. jäänaine jalutab mööda valget välja ja suudleb väikeseid, ilusa sabaga oravaid, kes sellest maailma ilusaimast suudlusest surevad kõige ilusamat surma. ja see kõik on ilus.

tahaks lennata..

you can't fly away electric bird

ma vajan rohkem aega, et olla. lihtsalt olla. päriselt.
ma ei saa rohkem elada selles lõputus ringikappamises. ma vajan puhkust. üle mingi 10 aasta. tõesti. kuidas see on võimalik, et ma suudan kogu aeg ise endal elu nii keeruliseks ja tegusaks muuta? kas võiks seda kutsuda kaasasündinud geeniks või lihtsalt omapäraks? ma ei mõtlegi ennast kurnata selle üle mõtlemisega.
me käisime klassiga täna kumus 'eesti kunst paguluses' näitusel ja ma sain NII palju emotsioone sealt. liiga palju. peale sealt lahkumist olid mul sellised vastanduvad tunded. ühest küljest ma oleks nagu olnud täidetud millegi ülimitmekesisega, teiselt poolt olin ma nii tühi lihtsalt. võimalik, et kõik emotsioonid kurnati minust välja ja ma jäingi sisutuks. ja piparkoogimehikese kaotasime ka ära! täitsa blin

üldse ma üks õhtu hakkasin mõtlema selle üle, miks ma olen, nagu ma olen. megafilosoofiline, aga ma arutlesin, miks mind tõmbab kõik natuke ebareaalne ja kerge mõrujas. miks ma tahaksin elada the nightmare before christmas'i Halloween town'is. sellises hallis kõledas vaikuses. miks mind alati tõmbab mingi kerge õudus või sürrealism. ma ei saa aru. mu hing nagu ihkakski midagi sellist. ja ma tõesti ei oska sellele seletust leida. võimalik, et ma ei tunne ennast veel piisavalt
ja ma suutsin ainult sellele teemale mõtleda kolmveerand tundi, lamades pimedas toas ja vaadates ainiti kardinapuu küljes rippuvat küünalt
see oli imelik öö.

juhhui!

raamaturiiulil.blogspot.com on see lehekülg, kus saad natuke lugeda. sest seda me ju kõik tahamegi. lugeda lugeda lugeda . jee

tulebtulebtulebtuleb

ma teeksin vist ühe blogi, kuhu ma kirjutaks enda geniaalsed kirjutised.

(ma kõndisin mööda enda toast ja nägin ukseavast kiirgavat oranžikat kuma. ma ei saanud aru, mis see on, kuni nägin päikest, mis heitis oma ebaühtlasi laike mu seintele, pugedes läbi puulehtede ja kardinate. ilus on)

aga ma tõesti teen siis seda.

mina kannan kõrvas unistustepüüdjat. got one, too?

ma armastan armastada enda hingesugulasi
ma armastan armastada neid, kes mulle kallid
ma armastan armastada natuke valu
ma armastan armastada rõõmu
ma armastan armastada elu
ma armastan armastada unistusi
ma armastan armastada pisaraid
ma armastan armastada pimedaid sügisõhtuid
ma armastan armastada erinevaid südameid
ma armastan armastada natuke üksindust
ma armastan armastada mõttetusi
ma armastan armastada mälestusi
ma armastan armastada armastust

ja ma armastan armastada sind ka!

siit saab gannes tibu mash. ja ma ei naljata

nii vastik on kogu aeg pettuda inimestes.
mõtled küll, et oled lõpuks jõudnud kohta, kus nad kõik on ilusad ja head. aga kui tiigrid on puurist väljas, on nad nagu iga teine.
kurb
on
see
et
inimesed
ei
oska
olla
ilma
millegita
mis
teeks
nad
kelleksi
kes
nad
tahaksid
olla
aga
ei
julge.
See on KURB. masendav. kurb veelkord. veelkord ka masendav

kahju on . ma püüan olla eriline selles mõttes

you never know, when it comes. and it comes anyway..

tunded lähevad edasi nagu kukkuvad doominokivid. raskelt kukuvad. sest löök oli raske.
ma üritan olla olemas, aga sellel hetkel on endast nii tühine, nii väike tunne. mida mina ka tean ja tunnen. seda on vähe, millest ma üldse aru saan. tõmbun eemale ja sõelun välja parimad sõnad, laused. aga välja ei julge neid öelda. sest ma tegelikult.. ei tea midagi. ma olen lihtsalt üks doominokividest, mis kukub, sest eelmine kukkus. väiksem tunne, kui liivateral ookeani põhjas

ja mina ehitan oma maja kaljule. sest see ei kõigu ka tormidega


ma veetsin aega ühe väga armsa inimesega täna.


ütle kõik ilusad asjad välja. ära jäta midagi homse peale.

ja lilled visati raudteele surema..

kallid inimesed,
miks te peate alati väsimatult tunglema ja tõuklema? miks te peate koos teiste endasugustega moodustama juba 10 minutit enne bussi saabumist rivistatud ründesalga kõnnitee serva, et olla tingimata esimesed, kes astuvad avatud ustest sisse? miks te alati olete nii egoistlikud ja ei arvesta sellega, et inimestel on õigus transpordivahendist välja ka saada? miks te tormate alati üksinda kahekohalisele istmele ja ei istu akna poole? miks te, noored, istute ja jätate vanainimesed tuge otsima postilt? miks te topite nätse tooli seljatugedele? miks te lasete bussi tagaotsas telefonist kõvasti muusikat? kõigil teate (isegi, kui see tuleb üllatusena) , ei ole samasugune maitse , nagu teil. miks te viskate alati suitsu napilt enne bussi astumist minema ja puhute ikkagi tumehalli pilve alles sees välja? miks te tallute inimeste varvastel ja ei palu andeks?

mul pole õrna aimugi, kellele see tekst on adresseeritud. ma arvan, et põhiosa moodustab lasnamäe bussiseltskond, keda ma nii sügavalt armastan ja imetlen. kuigi kui suur on võimalus, et keegi neist seda loeks? 1:68420 . aga pole viga, sest vähemalt mina sain enda rahutud mõtted välja kirjutada. et vähemalt teataks, et ma üritan mitte olla selline.
anna andeks, mees valgetes kingades, et ma sulle üleeile varbale astusin ja tõesti ei palunud vabandust. anna andeks, ma ei tahtnud.

jah, ma ei suuda ka alati nii hea olla. TÄITSA FEIL , nagu meie religiooniõpetaja ütles.


ja mõned laulud teevad tuju nii melanhoolseks, kuigi need seostuvad kõige heaga. huvitav ebakõla..

rätik üle toolileeni

keerulised mõtted tekivad vahepeal, kui üritad mõistatada ja ridade vahelt välja lugeda, mis vaevab teise inimese hinge.. sest alati tekib kartus. kartus, et sina oled midagi teinud. jälle. ja see mõte keerleb ja pöörleb oma täies hiilguses kogu aeg mõtetes, andmata rahu ja normaalsust. kuigi.. vahepeal on nagu kõik korras..?

jälle. jälle tekib selline tunne, et ma jään võlgu. sest taas on see olukord, kui minul on kõik lihtsalt liiga hästi. aga usume, et see jääbki nii, sest seekord on alustalad kindlamad. head ehitusmeistrid. me just ajaloo seminaris arutasime ühe hammurapi seaduse üle: kui maja kukub kokku ja majaperemees saab surma, siis tapetakse ka ehitusmeister. DEBIILNE. ebainimlik. ja kui peremehe poeg saab surma, siis tapetakse ehitusmeistri poeg. VEEL DEBIILSEM. veel ebainimlikum!

wanna leave but the world won't let me go

you could not swallow it
no baby you're not ready , slow down
and take the time to evolve
you could not swallow it
no baby you're not ready, slow down

brandon. flowers. uus. plaat. just. tuli.
tegelikult.. mul on nii kahju, et ma natuke pidin pettuma selles.. sest kõik the killersi laulud on olnud NII head. aga 'swallow it' ja 'crossfire' on imelised.. kõiki ma pole veel kuulanud ka. tubli brandon siiski. et tegi vähemalt kaks ülihead laulu

mulle tundub, et hing võib mitut viisi laulda. ja ometi üle nii pika aja on ta jälle õnnelik..

nii raske on teiste muresid jagada. aga samas ma tahan seda teha. öeldakse ju, et mure läheb poole vähemaks, kui seda sõbraga jagada. ja nii ongi. kui sa oled hea sõber. aga siis on raske, kui ise oled õnnelik. siiski.. ma olen nii tänulik, et ma saan olla kellegi soulmentor

vahepeal tahaks vihane olla. natuke taldrikuid vastu seina puruks lõhkuda. natuke karjuda. natuke nutta vihast. natuke peksa anda. but it's not in my nature..
kahju iseenesest

minemetsa kui mõttetu.. miks ma vaevusin üldse kirjutama.. ?

teate.. ma tõesti tahtsin midagi kirjutada.. midagi toredat ja pikka. aga vot. ema ründab läpakat. ja tema juba alla ei anna. niiet.. homme on see päev :} aga tegelikult.. uffie on geniaalne. ja crystal castles ka

omenarosvot vs. merirosvot

pühapäeva õhtul ma pidin rongile minema. kuna ma ei saanud ühtegi ratast võtta, pidin tipa-tapa mööda maanteed hoopis 2,5 kilti kõndima. mõtlesin, et lähen viimase lõigu metsateelt, sest seal on palju rahulikum ja lõpeb ka perroonile lähemal. kui ma puude vahele jõudsin, hakkas sadama. sügisvihma. ja üks hetk avastan ma, et kell on liiga palju.
siis ma jooksen
läbi märja rohu
vihma sajab
kõik lõhnab
süda taob rinnus
saapad on läbiligunenud
juuksed on ülemäärases niiskuses väga lokki tõmmanud
tallad libisevad rohul
ja ma olen NII ÕNNELIK.

lihtsalt.. nii kohutavalt õnnelik. ma ei oska seda tunnet kirjeldada. üle nii pika aja olin ma hetkeks enda isiklikus seitsmendas taevas. ja ma ei tea, miks täpselt. ma arvan, et sellepärast, et mu sügis jõudis kohale. minu oma kõige kallim. sest seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse ümber muuta. ma suudaksin võib-olla seda tunnet laulda, klaveriklahvidel mängida, joonistada, tantsida. aga sõnu pole selle jaoks.

ja miks on nii, et ma oskan teisi lohutada, aga iseennast mitte? oskan teisi kuulata, aga enda häälekat südant mitte. oskan teistel tuju parandada, aga endal ei suuda. oskan teisi julgustada, aga endale pole nagu midagi anda. oskan teistele toeks olla, aga ennast pole kunagi toetanud.
jah, olen küll such a mess inside.

ma olin soomes. kodumaal. oih, patriootlik pool hakkas vaikselt valvsust tõstma. okei.. teisel kodumaal. kuidas ma küll saan nautida mingi keele rääkimist nii palju? peaaegu sama palju, nagu oma õige keele. aga ütleme nii.. et mind helsingisse üksinda linna peale ei tohi lasta. sest suunataju on üks asi, mis mul seal täielikult puudub. orienteerumismeel- njetu. vapustavalt tore oli kudiga seal olla. isegi tema pikkades igavates ülikooli tutvustamisloengutes. ikkagi. leidsin enda perfecto reisimiskaaslase, kuigi samas.. päris loogiline ju..
ja tänane(loe, eilne) öö möödus sakus. godfather&scarface. ja keegi ei märka, kui päike tõuseb, sest on normaalne minna hommikul kell kümme magama ja ärgata pool kolm. täiesti normaalne. mulle meeldis igatahes..

väsitav elu..
ma ise vist väsitan ennast
pekkiküll
lõpeta ära siis.
miks peaks?
sest nõme on..
ah, ole vait..
ole ise..

jah. kui mind kaua üleval hoida, hakkan ma monolooge pidama. mis iseenesest pole paha, kui puuduvad pealtvaatajad..

hans christian anderseni muinasjutud ei ole tegelikult midagi nii ilusad, millisena neid müüakse. aga see just ongi nende võlu. ühest tema loost olen ma saanud lapsepõlvetrauma

nüüd. tõsiselt. magama.

-you're a little fairytale to me. you're a little unbelievable. you're a little question in my sight. you're a little stuck in my heart-

: südamed on nii erinevalt ehitatud :

klaviatuurihiirte urud

homse maalehe esikaanelt leiate kindlasti pildi kolme metsiku, hullunud pilgu, räbaldunud riiete ja luudadega inimesest, kes jalutavad ühte koera, ümber tiirlemas kaks suurt isast hunti, silmad hiilgamas.

tegelt asi oli nii, et me käisime kaaraga metsas jalutamas. ma pole elu sees huvitavamat jalutuskäiku läbi elanud. iga hetk pead olema valmis luuaga nähvama ligitikkuvale koerale, karjuma tema peale talle niikuinii arusaamatutes sõnades ja üldse.. oli põnev.
tere. olen mareta ja armastan väga koeri.

unetuid öid on mu suve arvele kogunenud 3 siiamaani. keha on väsinud ja juhtmed on pikad-pikad-pikad. seda võivad mõned tunnistadagi. mõte jõuab sõnadele sama kiiresti järgi, kui tigu gepardile.

spontaansed uinakud nagu teeks enesetunde paremaks, aga tegelikult väsitavad veel rohkem ära. it's in your head, in your head, zombie, zombie, zombie.
tahaks ilusaid, tõeliselt kauneid unenägusid. aga samas on alati selline pettumus ärgata reaalsusesse, kui oled juba olnud lummatud imelisusest ja kõigest parimast.
tahaks mõnda unenägu, mis oleks nii ilus, et mõtled sellele terve nädal naeratades.

ma vaatan, et ma 'tahaks' väga palju asju viimasel ajal. liiga palju.. ? sest kes muu neid teostada saab, kui ma ise. aga hing hakkab kergelt nurisema, viskab teise külje ja ütleb, et pole tema asi ja tema ei viitsi niimoodi mängida. oh.. miks siis just mängida? võib ka ju tõsiselt..

mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? aga äkki jäi ämber hoopis jala külge kinni? kõike võib juhtuda..

unes on ebanormaalne mõelda.

augustiöö ööbikud

minu kallis kaara otsustas, et täitsa tore oleks minna poisiga metsa.
ja kõik mis ma olen talle rääkinud sellest, et mehed tahavad vaid üheöösuhet.. kunagi ei kuulata ju vanemat ja targemat. kuigi.. isase tunnustuseks peab ütlema, et ta näitas enda koonu ka hiljem. niiet päris suva tal minu tüdrukust siiski ei olnud.
kuu aja pärast lähme ultrahelisse.
üks kutsikutevaba kõht paluks..


nii hea tunne on, kui sa oled midagi kaua meelde tuletanud ja kui sa selle lõpuks avastad. hullult hea.

ma ei oska midagi öelda jällegi. kas see on võimalik, et mõtteid pole. ahpekki.. on küll. ja mitte vähe. aga mitte neid õigeid.. ohjah.

varsti ma säran jälle. ma luban, et see juhtub

väljas on praegu selline pimedus, et mitte midagi peale tähtede ei näe. tükike kuud oli ka kuskilt männiokste vahelt paistmas.

laul tuli eile peaaegu. aga siis ei tulnud sõnad. ja siis oli jama käes. miks miks miks ei võiks üks laul nüüd ilusti tulla? juba mitu kuud on oodatud ja ikka ei saa hakkama.. kas ta äkki kardab? äkki ma ise pole veel valmis.. aga olen ju..

nii närvivaba on elada, kui msni hääl on maha keeratud.

tahaks jõkke sukelduma minna. oleks mul vaid keegi praegusel hetkel, kes minuga tuleks.. tahan olla seal
nii, et vee all on täielik pimedus.
nii, et ei näe isegi ettesirutatud käsi.
nii, et kõik on vaid külm mustav tühjus ümber jaheda keha.
nii, et nahkhiired libisevad hääletult üle vee ja riivavad tiivaga põske.
nii, et kõik on nii vaikne, et sa kuuled enda südame ebaühtlast trummeldamist.
nii, et kuu peegeldab veepinnale ja virvendus muudab ta loperguseks.
nii, et udu vajub vaikselt jõele, ilma, et seda märkakski.
nii, et pimedus on ühesugune nii vees kui väljas.
nii, et jooksed veest välja sooja rätikusse.
nii, et aurad vaikselt jahedas õhus.
nii, et unistad igavesest hetkest.
nii, et lamad maanteel.
nii, et hingad vaikselt.
nii, et istud sillaäärel.
nii, et näed tähti.
nii, et uinud.

hinga vaikselt ja ole tasa, sest südame seinad on õhukesed..

unetud mõtted

if i could just break some patterns that seem to recur

aga äkki ongi viga minus? äkki peaks jooksma kuskile kaugele-kaugele seitsme maa ja mere taha. värvima enda juuksed mustaks, tõmbama õuna kurku ja lamama klaaskirstus maailmast eraldatuna. sest klaasist seinte taga ei saa mina haiget ja ei saa teistele haiget teha. sest nii oleks aus. kõigi suhtes. sest vahepeal mul on tunne, et ma tahan seda õuna..

ma tahan sügist. jälle.
võimalik, et need on coldplay laulu klaverilöögid, mis selle tunde mulle tekitavad. aga alati millalgi suve jooksul see tuleb.
sügis on nii...ilus.

ma tahaks ühte hetke praegu keset jahedat tuult ja pooleldi kuivanud lehtede lõhna. ma seisaksin soo peal ja kuulaksin kurgi laulmas. ja kullaste lehtedega noored kased kõiguksid vaikselt enda latvu sahistades. ja see oleks minu täiuslik hetk, kus ma võiksin igavesti viibida. üksinda.

ma imestan siiamaani, kuidas üks raamat saab olla terve elu retsept. kõik, mis sul vaja on, on kirjutatud neile lehtedele. mõnda asja pead otsima, mõni on selgelt välja kirjutatud. wonderfully wonderful

kuigi ma ei saa praegusel hetkel mitte millestki aru, kuigi mu hing on segaduses ja kuhugi südamepõhja pugenud, kuigi mu mõistusemustrid on nagu kaleidoskoobil segi keeratud, kuigi ma tahaksin maailma teise otsa joosta enda mõtete eest, siiski, ma tänan. et mul on kõik see ülejäänu. mida on tegelikult nii palju.
et mul lubatakse olla kellelegi tähtis, kellelegi sõber, kellelegi õde

everything's not lost..

ilus oleks päästa üks elu..

tulbipeenrad

ma võiksin kõik tähed taevast alla tuua, aga seda soovi ma ei saaks ikka täita.. ja see on nii kurb. sest ma tahaksin, kui see oleks võimalik.

ma tahaksin paljust rääkida, aga hetkel on mõtteriiul täiesti tühi. viga on kas selles, et ma olen liiga väsinud või.. lihtsalt sõnu ei tule. väga harjumatu olukord. minu jaoks vähemalt.

aga nüüd ma mõtlen, et ma loeks piiblit. sest sealt tuleb alati midagi head.

ilusaid unesid. 00.43

armastan teid

180 kraadi

ma loen praegu viivi luige 'kõne koolimaja haual' . see on nii hea. heam, kui hea. lihtsalt.. ma tahaks tsiteerida tervet raamatut, sest see on liiga õige. ma otsin ühe ilusa koha üles..
"Küllap on Michelangelo neid valguseehitisi põhjalikult uurinud, muidu tal poleks õnnestunud see, mis tal on õnnestunud Püha Peetruse Katedraalis. Valgus on sinna sisse ehitatud. Sellepärast ei maksa sinna kirikusse esimest korda minna pilves ilmaga ega õhtul pimedas, sest kunstliku valgusega on see lihtsalt üks suur hoone, kus on palju kulda ja karda. Alles päike ajab talle elu sisse. Siis toimub selle ruumiga suur ja silmapilkne muutus.

Samasugust muutust ma nägin ükspäev inimese näos. Läbi bussi akna. Bussipeatuses oli üks vanaldane naine. Hariliku palituga, hariliku kotiga. Just sel hetkel, kui ma teda silmasin, silmas tema maas suurt koltunud puulehte. Millegipärast ta võttis selle üles, kuigi oli näha, et tal ei ole kerge küürutada. Ta silus seda lehte käega ja vaatas seda nagu last või loomakest või armsat inimest.

Nii elusat ja õrna ilmet on inimese näos harva näha. Aga kui näed, siis usud kasvõi selleks korraks, et inimesele on valgus sisse ehitatud. "

inimesed ise hoiavad valgust enda sees kinni. katavad kõik augud, kust see võiks paista. ma ei saa aru.. kas neil on häbi? mille ees? kelle ees? miks?
sest valgus on ju tegelikult ilus. eriti kui ta särab inimese südamest.
ja kui seda ei kardeta välja lasta paista

ma vahepeal tänaval vaatan erinevaid inimesi ja mõtlen, mis neid elus hoiab. kas mingid eesmärgid, lootus, keegi, armastus, usk, põhimõtted, tunded, elamused, mõtted? sest igal hingel peab olema ju mingi tugipunkt, mis aitab püsti püsida. muidu on see elu mõttetu ja tühi
aga paljusid vaadates tundub küll, nagu oleks nad kaltsunukud. palju aega on kulutatud väljastpoolt atraktiivseks tegemiseks, aga kui sa ta kuskilt katki teed, tuleb sealt välja ainult takust vatti. ühesugust materjali.

aga ma olen kindel, et kaltsunukul võib süda olla, mässituna kuskile vati sisse, aga ta vähemalt on olemas..