minu väikesest soojast inimesest, kes sündis siis, kui roosid puhkesid õitsele
kes praegu jääb magama mu süles, kulm kergelt kortsus
või teistkordsel mõtlemisel siiski ringutab laialt ja lööb oma sügavsinised silmad lahti
nii palju tuleb väljastpoolt võnkeid (ausõna parim vaste sõnale vibe), et elu muutub äratundmatuseni
elu ei muutu
sina muutud
või mina
ma ei julge teiste eest sõna võtta
üritan lihtsalt kuidagi aru saada, kuidas minu lõputu isekus ühel hetkel sai niimoodi muunduda. ühe pisikese inimese pärast. praegu ei tahaks neid kunagisi mõtteid omakski pidada. mitte isegi selle tõttu, et piinlik oleks. need on lihtsalt nüüd nii naeruväärsed. isegi mainimist mitteväärivad.
ärkad hommikul ja oled keegi teine. kellegi teise jaoks.
ja see on loomulik
see lihtsalt on
sa lihtsalt oled
isegi su keha on ühel lainel sinuga. kui vanasti oleks ta errori ette löönud ja masinavärgi peatanud juba peale kahte ööd, kus teda äratatakse iga paari tunni tagant, siis nüüd funktsioneerib nagu olekski selleks ehitatud. muidu on ka tunne justkui oleks hääled sisse pandud mingile osale minust, mille sealolekust ma teadlikki polnud.
veider
mõtled ju ikka, et tunned tükke, millest kokku pandud oled
mis mul veel varuks on?
vahel
vahel ärkab Helmi ehmatusega
võpatab ja lööb käed laiali
ju on siia maailma ärkamine hirmus
gurmaanid võiksid eeskuju võtta sellest, millise pühendumusega see laps sööb
ja vokalistid suurepärasest õhu kasutamisest hääle tekitamisel
imelik mõelda, et meid kõiki on niiviisi imetletud. püütud püüda meie pilku. suudeldud meie imepisikesi varbaid. vaadatud meie igat naeratust nagu oleks see ilmaime.
ja siis me kasvame suureks
kõik see tundub nagu üks suur seiklus
ja neid ma armastan
