ma rebisin endalt naha ja nüüd olen ma lind

käsi ei tõuse enam kirjutama. kõik mõtted kas tulevad, läbivad aju seedeprotsessi ja visatakse siis välja või leiavad endale lihtsalt mugava nurga ja jäävad sinna isiklikuks kasutamiseks.
ma kardan vananemist samal ajal kui vananen.
selle suvega on rohkem hirme pinnale roninud kui kunagi varem. võib-olla sellega olengi ma enda mõtteaega kulutanud. hirmudest läbinärimisega. kunagi muutun ma lõksuks iseendale. mõistuse trellid ja eluaegne.
me kardame, et me muutume kunagi kellekski, kes me ei taha olla
kas võib midagi tobedamat olla?
ja samas nii hirmutekitavat..

kõik küsivad, kas ma olen kurb. aga ma lihtsalt mõtlen. isegi mitte midagi adekvaatset või nime väärivat.

kuigi tõesti, sügis on siin. ja melanhoolia on sellega alati lähedalt põimunud olnud. ma ei tea, miks ta siin on. aga ma olen juba harjunud igasügisese rutiiniga.
see aeg, kui ma ei tahaks muud, kui olla üksi vihmases muumiorus. istuda paadisillal ja vaadata udu mere kohal. ja lihtsalt lasta sügisel olla. seista. sügis on alati paigal olnud. kevad liigub paremale, suvi üles, talv alla, aga sügis jääb liikumatuks.
mul on kahju, et muumitrolli raamat on enamike kujutluspildis midagi lapsikut ja naiivset. kuigi selles on mingit lihtsameelsust, on see puhas. mitte rumal, vaid elutark naiivsus.
tove jansson on geenius.

ma tahaks tänada nii paljude inimeste eest, et nad lihtsalt olemas on
me saame liiga palju
me ei vääri pooltki sellest
ja ikka võtame me seda iseenesestmõistetavalt
aga aitäh siiski

ma lähen nüüd enda kõige huvitamasse ossa päevast- unne.
(oh ja muidugi ei saa mainimata jätta, et otsa kool võttis mind südamlikult oma õpilaste hulka vastu!)

armastan
elu
vahel võib ju