inimesed minu ümber väärivad hindamist. nad on parimad.
nemad panevad mind naeratama, hoiavad mind, kui olen katki, loovad mulle unustamatuid mälestusi, kasvatavad mind, panevad mind tihti unustama eneseväärikust, on minule aardelaeka eest, jagavad minuga kõike. inimesed, keda ma saan usaldada. mina pole neid piisavalt hinnanud, minu süda on siinkohal süüdlane. ma annaksin paljut, et tagasi saada kõik hetked, mis ma hooletult mööda lasknud olen. kahjuks minevikku tagasi ei saa. õnneks tuleviku saab.
ma armastan teid meeletult ja ma üritan, ma tõesti üritan teid hinnata nii kõrgelt, nagu te tegelikult väärt olete.
Eile õhtu oli.. vägevaim kogemus minu elus.
kas sa oled esimesel kohtumisel inimesed ära tundnud? teadnud nende käitumismaneere, häälekõla, näojooni ja olekut?
see ajab segadusse. sest sa ei tunne neid. ei ole nendega veetnud veel viit minutitki, aga hing ütleb, et oled alati tundnud. sa oled harjunud nende nägudega, sa ei otsi silmadega sealt midagi uut. sa ei tunne, et peaksid pingutama
eelmist elu mul polnud. ja vaevalt olekski terved suguvõsad jälle uuesti kokku sündinud.
sellest küsimus.. mis see on?
äkki see tähendab, et need inimesed on õiged? sest see oleks kõige loogilisem seletus. siiski.. võib-olla ma vaid tahan, et nad oleksid õiged. aga siiski.. mõtteid??
ma ei luba endal nuriseda. aga väga raskelt häiriv on, kui sa püüad kulda anda, aga teise inimese kätte satub sopp. see sööb mu väikeseid ajurakke, sest mõistused on erinevad ja mõte ei jõua samal kujul teise juurde. meie õhk on nii saastatud, et mõte jõuab teel mustaks transformeeruda ja tegu pookida endale külge autode väljaheiteid.
sellepärast ma sõidangi jalgrattaga..
