minemetsa kui mõttetu.. miks ma vaevusin üldse kirjutama.. ?

teate.. ma tõesti tahtsin midagi kirjutada.. midagi toredat ja pikka. aga vot. ema ründab läpakat. ja tema juba alla ei anna. niiet.. homme on see päev :} aga tegelikult.. uffie on geniaalne. ja crystal castles ka

omenarosvot vs. merirosvot

pühapäeva õhtul ma pidin rongile minema. kuna ma ei saanud ühtegi ratast võtta, pidin tipa-tapa mööda maanteed hoopis 2,5 kilti kõndima. mõtlesin, et lähen viimase lõigu metsateelt, sest seal on palju rahulikum ja lõpeb ka perroonile lähemal. kui ma puude vahele jõudsin, hakkas sadama. sügisvihma. ja üks hetk avastan ma, et kell on liiga palju.
siis ma jooksen
läbi märja rohu
vihma sajab
kõik lõhnab
süda taob rinnus
saapad on läbiligunenud
juuksed on ülemäärases niiskuses väga lokki tõmmanud
tallad libisevad rohul
ja ma olen NII ÕNNELIK.

lihtsalt.. nii kohutavalt õnnelik. ma ei oska seda tunnet kirjeldada. üle nii pika aja olin ma hetkeks enda isiklikus seitsmendas taevas. ja ma ei tea, miks täpselt. ma arvan, et sellepärast, et mu sügis jõudis kohale. minu oma kõige kallim. sest seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse ümber muuta. ma suudaksin võib-olla seda tunnet laulda, klaveriklahvidel mängida, joonistada, tantsida. aga sõnu pole selle jaoks.

ja miks on nii, et ma oskan teisi lohutada, aga iseennast mitte? oskan teisi kuulata, aga enda häälekat südant mitte. oskan teistel tuju parandada, aga endal ei suuda. oskan teisi julgustada, aga endale pole nagu midagi anda. oskan teistele toeks olla, aga ennast pole kunagi toetanud.
jah, olen küll such a mess inside.

ma olin soomes. kodumaal. oih, patriootlik pool hakkas vaikselt valvsust tõstma. okei.. teisel kodumaal. kuidas ma küll saan nautida mingi keele rääkimist nii palju? peaaegu sama palju, nagu oma õige keele. aga ütleme nii.. et mind helsingisse üksinda linna peale ei tohi lasta. sest suunataju on üks asi, mis mul seal täielikult puudub. orienteerumismeel- njetu. vapustavalt tore oli kudiga seal olla. isegi tema pikkades igavates ülikooli tutvustamisloengutes. ikkagi. leidsin enda perfecto reisimiskaaslase, kuigi samas.. päris loogiline ju..
ja tänane(loe, eilne) öö möödus sakus. godfather&scarface. ja keegi ei märka, kui päike tõuseb, sest on normaalne minna hommikul kell kümme magama ja ärgata pool kolm. täiesti normaalne. mulle meeldis igatahes..

väsitav elu..
ma ise vist väsitan ennast
pekkiküll
lõpeta ära siis.
miks peaks?
sest nõme on..
ah, ole vait..
ole ise..

jah. kui mind kaua üleval hoida, hakkan ma monolooge pidama. mis iseenesest pole paha, kui puuduvad pealtvaatajad..

hans christian anderseni muinasjutud ei ole tegelikult midagi nii ilusad, millisena neid müüakse. aga see just ongi nende võlu. ühest tema loost olen ma saanud lapsepõlvetrauma

nüüd. tõsiselt. magama.

-you're a little fairytale to me. you're a little unbelievable. you're a little question in my sight. you're a little stuck in my heart-

: südamed on nii erinevalt ehitatud :

klaviatuurihiirte urud

homse maalehe esikaanelt leiate kindlasti pildi kolme metsiku, hullunud pilgu, räbaldunud riiete ja luudadega inimesest, kes jalutavad ühte koera, ümber tiirlemas kaks suurt isast hunti, silmad hiilgamas.

tegelt asi oli nii, et me käisime kaaraga metsas jalutamas. ma pole elu sees huvitavamat jalutuskäiku läbi elanud. iga hetk pead olema valmis luuaga nähvama ligitikkuvale koerale, karjuma tema peale talle niikuinii arusaamatutes sõnades ja üldse.. oli põnev.
tere. olen mareta ja armastan väga koeri.

unetuid öid on mu suve arvele kogunenud 3 siiamaani. keha on väsinud ja juhtmed on pikad-pikad-pikad. seda võivad mõned tunnistadagi. mõte jõuab sõnadele sama kiiresti järgi, kui tigu gepardile.

spontaansed uinakud nagu teeks enesetunde paremaks, aga tegelikult väsitavad veel rohkem ära. it's in your head, in your head, zombie, zombie, zombie.
tahaks ilusaid, tõeliselt kauneid unenägusid. aga samas on alati selline pettumus ärgata reaalsusesse, kui oled juba olnud lummatud imelisusest ja kõigest parimast.
tahaks mõnda unenägu, mis oleks nii ilus, et mõtled sellele terve nädal naeratades.

ma vaatan, et ma 'tahaks' väga palju asju viimasel ajal. liiga palju.. ? sest kes muu neid teostada saab, kui ma ise. aga hing hakkab kergelt nurisema, viskab teise külje ja ütleb, et pole tema asi ja tema ei viitsi niimoodi mängida. oh.. miks siis just mängida? võib ka ju tõsiselt..

mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? aga äkki jäi ämber hoopis jala külge kinni? kõike võib juhtuda..

unes on ebanormaalne mõelda.

augustiöö ööbikud

minu kallis kaara otsustas, et täitsa tore oleks minna poisiga metsa.
ja kõik mis ma olen talle rääkinud sellest, et mehed tahavad vaid üheöösuhet.. kunagi ei kuulata ju vanemat ja targemat. kuigi.. isase tunnustuseks peab ütlema, et ta näitas enda koonu ka hiljem. niiet päris suva tal minu tüdrukust siiski ei olnud.
kuu aja pärast lähme ultrahelisse.
üks kutsikutevaba kõht paluks..


nii hea tunne on, kui sa oled midagi kaua meelde tuletanud ja kui sa selle lõpuks avastad. hullult hea.

ma ei oska midagi öelda jällegi. kas see on võimalik, et mõtteid pole. ahpekki.. on küll. ja mitte vähe. aga mitte neid õigeid.. ohjah.

varsti ma säran jälle. ma luban, et see juhtub

väljas on praegu selline pimedus, et mitte midagi peale tähtede ei näe. tükike kuud oli ka kuskilt männiokste vahelt paistmas.

laul tuli eile peaaegu. aga siis ei tulnud sõnad. ja siis oli jama käes. miks miks miks ei võiks üks laul nüüd ilusti tulla? juba mitu kuud on oodatud ja ikka ei saa hakkama.. kas ta äkki kardab? äkki ma ise pole veel valmis.. aga olen ju..

nii närvivaba on elada, kui msni hääl on maha keeratud.

tahaks jõkke sukelduma minna. oleks mul vaid keegi praegusel hetkel, kes minuga tuleks.. tahan olla seal
nii, et vee all on täielik pimedus.
nii, et ei näe isegi ettesirutatud käsi.
nii, et kõik on vaid külm mustav tühjus ümber jaheda keha.
nii, et nahkhiired libisevad hääletult üle vee ja riivavad tiivaga põske.
nii, et kõik on nii vaikne, et sa kuuled enda südame ebaühtlast trummeldamist.
nii, et kuu peegeldab veepinnale ja virvendus muudab ta loperguseks.
nii, et udu vajub vaikselt jõele, ilma, et seda märkakski.
nii, et pimedus on ühesugune nii vees kui väljas.
nii, et jooksed veest välja sooja rätikusse.
nii, et aurad vaikselt jahedas õhus.
nii, et unistad igavesest hetkest.
nii, et lamad maanteel.
nii, et hingad vaikselt.
nii, et istud sillaäärel.
nii, et näed tähti.
nii, et uinud.

hinga vaikselt ja ole tasa, sest südame seinad on õhukesed..

unetud mõtted

if i could just break some patterns that seem to recur

aga äkki ongi viga minus? äkki peaks jooksma kuskile kaugele-kaugele seitsme maa ja mere taha. värvima enda juuksed mustaks, tõmbama õuna kurku ja lamama klaaskirstus maailmast eraldatuna. sest klaasist seinte taga ei saa mina haiget ja ei saa teistele haiget teha. sest nii oleks aus. kõigi suhtes. sest vahepeal mul on tunne, et ma tahan seda õuna..

ma tahan sügist. jälle.
võimalik, et need on coldplay laulu klaverilöögid, mis selle tunde mulle tekitavad. aga alati millalgi suve jooksul see tuleb.
sügis on nii...ilus.

ma tahaks ühte hetke praegu keset jahedat tuult ja pooleldi kuivanud lehtede lõhna. ma seisaksin soo peal ja kuulaksin kurgi laulmas. ja kullaste lehtedega noored kased kõiguksid vaikselt enda latvu sahistades. ja see oleks minu täiuslik hetk, kus ma võiksin igavesti viibida. üksinda.

ma imestan siiamaani, kuidas üks raamat saab olla terve elu retsept. kõik, mis sul vaja on, on kirjutatud neile lehtedele. mõnda asja pead otsima, mõni on selgelt välja kirjutatud. wonderfully wonderful

kuigi ma ei saa praegusel hetkel mitte millestki aru, kuigi mu hing on segaduses ja kuhugi südamepõhja pugenud, kuigi mu mõistusemustrid on nagu kaleidoskoobil segi keeratud, kuigi ma tahaksin maailma teise otsa joosta enda mõtete eest, siiski, ma tänan. et mul on kõik see ülejäänu. mida on tegelikult nii palju.
et mul lubatakse olla kellelegi tähtis, kellelegi sõber, kellelegi õde

everything's not lost..

ilus oleks päästa üks elu..

tulbipeenrad

ma võiksin kõik tähed taevast alla tuua, aga seda soovi ma ei saaks ikka täita.. ja see on nii kurb. sest ma tahaksin, kui see oleks võimalik.

ma tahaksin paljust rääkida, aga hetkel on mõtteriiul täiesti tühi. viga on kas selles, et ma olen liiga väsinud või.. lihtsalt sõnu ei tule. väga harjumatu olukord. minu jaoks vähemalt.

aga nüüd ma mõtlen, et ma loeks piiblit. sest sealt tuleb alati midagi head.

ilusaid unesid. 00.43

armastan teid

180 kraadi

ma loen praegu viivi luige 'kõne koolimaja haual' . see on nii hea. heam, kui hea. lihtsalt.. ma tahaks tsiteerida tervet raamatut, sest see on liiga õige. ma otsin ühe ilusa koha üles..
"Küllap on Michelangelo neid valguseehitisi põhjalikult uurinud, muidu tal poleks õnnestunud see, mis tal on õnnestunud Püha Peetruse Katedraalis. Valgus on sinna sisse ehitatud. Sellepärast ei maksa sinna kirikusse esimest korda minna pilves ilmaga ega õhtul pimedas, sest kunstliku valgusega on see lihtsalt üks suur hoone, kus on palju kulda ja karda. Alles päike ajab talle elu sisse. Siis toimub selle ruumiga suur ja silmapilkne muutus.

Samasugust muutust ma nägin ükspäev inimese näos. Läbi bussi akna. Bussipeatuses oli üks vanaldane naine. Hariliku palituga, hariliku kotiga. Just sel hetkel, kui ma teda silmasin, silmas tema maas suurt koltunud puulehte. Millegipärast ta võttis selle üles, kuigi oli näha, et tal ei ole kerge küürutada. Ta silus seda lehte käega ja vaatas seda nagu last või loomakest või armsat inimest.

Nii elusat ja õrna ilmet on inimese näos harva näha. Aga kui näed, siis usud kasvõi selleks korraks, et inimesele on valgus sisse ehitatud. "

inimesed ise hoiavad valgust enda sees kinni. katavad kõik augud, kust see võiks paista. ma ei saa aru.. kas neil on häbi? mille ees? kelle ees? miks?
sest valgus on ju tegelikult ilus. eriti kui ta särab inimese südamest.
ja kui seda ei kardeta välja lasta paista

ma vahepeal tänaval vaatan erinevaid inimesi ja mõtlen, mis neid elus hoiab. kas mingid eesmärgid, lootus, keegi, armastus, usk, põhimõtted, tunded, elamused, mõtted? sest igal hingel peab olema ju mingi tugipunkt, mis aitab püsti püsida. muidu on see elu mõttetu ja tühi
aga paljusid vaadates tundub küll, nagu oleks nad kaltsunukud. palju aega on kulutatud väljastpoolt atraktiivseks tegemiseks, aga kui sa ta kuskilt katki teed, tuleb sealt välja ainult takust vatti. ühesugust materjali.

aga ma olen kindel, et kaltsunukul võib süda olla, mässituna kuskile vati sisse, aga ta vähemalt on olemas..

suur suur suur segadus. ja mitte minu toas.. kuigi seal ka.

mõtlen
mõtlen
mõtlen
mõtlen
mõtlen
ikka mõtlen
kohutavalt jube on mõelda. pigem istuks kuskil pilvedes ja ei laseks mõtteid üldse ligi. aga nii see juba on. kui on millestki mõelda, siis ma mõtlen. ja palju..
hmm.. kas ma kasutan sõna mõtlema liiga palju? i don't think so.

aga tegelikult. ma ei taha selliseid asju, kus ma ei tea, kuidas olla või kuidas minna või kuidas ütelda või kuidas mitte ütelda või või või.. kuidas mitte haiget teha..

aahh.. masendav on.
mõtle, kui masendav.
jube
aga
me
saame
üle

olge ilusad. musikallipai!

sad flowers

minu UNISTUSTE suvi ja keegi peab selle ära rikkuma.

suva sest hingest, kes on kerra tõmbunud kuskil südame tagumistes soppides. las ta nutab. keda huvitab?
ei siiski. mul on mu sõbrad. mu kaitsevägi, kes on ja jäävad minu südame juurde. kes on kõige kallimad ja armsamad. ja kes ei jäta mind.

ma ei suuda uskuda enda massohhistlikkust
homme olen ma oleviste laagris
jej

äkki hoopis rõõm paisutab südant ja hiljem mahub sinna rohkem valu? äkki on niipidi? ei suuda ju järge pidada tegelikult..

ja tegelikult kurbus on hea, aga seda tuleb manustada väikestes annustes. muidu saad üledoosi.

ussilakk kõlgutab kurvalt enda kuivanud kaela tooliservalt.

armastan teid, mu kallid sõberid.

ärandatud mõtted

tead, mis on kõige jubedam asi? ükskõiksus. see närib ja uuristab auke südamesse. kohe mitte midagi ei saa aru. kuigi süda peaks kuulikindel olema. aga ikkagi..

närveerid, räägid, rahuned, naerad, mõtled, igatsed, räägid, kahtled, närveerid, kurvastad, igatsed veelkorra. ei oskagi seisukohta võtta

jah, teine jube asi on igatsus. sest see ei lõhu südant, vaid täidab seda. seestpoolt välja. ja selle vastu ei saa mitte kuidagi..

aga kõik muu on suurepärane, sest mul on suurepärased inimesed ümber, kes teevad mu elu suurepäraseks. aitäh, kiku, laura, helena, et te kannatasite mind selle nädala jooksul :}

jah, tõesti. liis on andekas, jubeväga andekas. tragic magic is just unbelievable. ülejäänu samuti

palun üks kindlus südamesse. palju maksab? nii palju?"! einoh.. *loeb sente peo peal* mm.. ma vist täna ei saa osta. head päeva

kaks.. ei, kolm võrratut päeva sindis. lauraga. tänane päev on endas mahutanud viis ujumist, võrguturniiri laura emaga, malemängu, kidratinistamise, lihtsalt lahe olemise ja nii edasi. sest me oleme lihtsalt lahedad. kuigi eilne päev oli jube.. peaaegu täielikult, sest kõige kallimad inimesed suudavad kõige rohkem haiget teha ja kõige rohkem kõike rikkuda minu jaoks. nüüd peaks mingi eriti nõmeda lause ütlema.. mingi, et aeg läheb edasi. okei.. laura käpib mu selga millegipärast praegu .D ja ilus laul on. aga ma saan siiski kolmapäeval tartu ja see teeb mu väga õnnelikuks, sest ma pole helenat sajandeid näinud. aa.. laura ei käppinudki mu selga.. see oli kiku-lii. KASS!"##%¤&¤/% tegelikult ta on jube armas ja kui ma oleksin kassiinimene, ma ärandaksin ta kohe. sest ta tudib mu kõhu peal, poeb öösel kaissu ja on muidu armas. you got the love i need to see me through.

me läheme nüüd täpiga jalutusele. läheme ostame šokolaadi ja vaatame pärast filmi.

my soul sticks to you.

laura vanemad lähevad minema.. kassid ära, hiired panevad maja põlema, ronivad katusele tähti vaatama ja hulluvad täielikult.

armastan teid